Postimees, 4. veebruar 2017
Kujutage ette traagilist sündmust ühel juulipäeval. Autojuht rammib jalakäijaid, tappes neist kolm ja vigastades kaheksat. Seejärel viskub ta sillalt alla. Ta vahistatakse, järgneb kriminaalmenetlus. Ajakirjanikud, kas see on midagi, millest te sooviksite kirjutada ja millest lugejad sooviksid lugeda? Või peaks hoopis küsima: kas lugejatel on õigus lugeda, mis sellise surmasõiduni viis ja mis saab kahtlusalusest edasi? Ning ajakirjanikud, kas tunnete, et teil on kohustus sellest kirjutada?
Võtan riski ja oletan, et jah-vastused jäävad peale. Arvan seda eeskätt põhjusel, et kriminaalmenetluse andmete kajastamisel paistab meedia sagedasti just nende «jaade» nägu. See ei ole etteheide. Küsimused on õiged, nii nagu võivad õiged olla ka jaatavad vastused. Oluline on aga mitte unustada, et need ei ole ainsad küsimused, mida tuleb esitada, et hinnata käimasoleva kriminaalmenetluse andmete avaldamise õigustatust ajakirjanduses. Neist teistest, vahel ajakirjandusvabaduse varju jäävatest olulistest küsimustest kavatsengi rääkida, keskendudes meedia tegevusele.
Kõigepealt: väljendusvabadus, ajakirjandusvabadus sealhulgas, on omaette väärtus. Seda kaitsevad nii Eesti põhiseaduse paragrahv 45 kui ka Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) artikkel 10. Väljendusvabadus on osa demokraatia põhimõttest. Ilma selleta oleks meil raske astuda vastu võimu omavolile või kuritarvitustele ning teha põhistatud valikuid.
Pressivabadus omakorda annab igaühele lisaks võimaluse osaleda poliitilises debatis, mis on demokraatliku ühiskonna sügav olemus. Ajakirjandus on kohustatud andma edasi teavet ja mõtteid nii poliitilistel teemadel kui ka teistes avalikkusele huvi pakkuvates küsimustes. Kõiges selles ei ole kahtlust.
Enamgi veel, ka kohtumenetlus, olgu toimuv või eelolev, ei ole nii püha, et peaks panema väljendusvabaduse kummardajad automaatselt oma graali otsingut katkestama. Nende kahe eesmärgi vahel ei ole otsest konflikti. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on korduvalt toonitanud, et kuigi kohus täidab keskset osa seadustest kinnipidamisel ja õigluse tagamisel demokraatlikus ühiskonnas ja vajab selleks avalikkuse usaldust, ei toimi ta vaakumis ega väljaspool avalikkuse õigustatud huvi, hinnanguid ja kriitikat.
EIK on sõnastanud selle lausa nii: «Oleks eriti mõeldamatu, et kohtuistungite üle ei toimu üldse mingit eelnevat või paralleelset diskussiooni, olgu siis erialaväljaannetes, üldises pressis või rahva seas. Meedia ülesanne ei ole üksnes jagada sellist informatsiooni ja mõtteid, vaid ka avalikkusel on õigus neid saada.»
Suurepärane? Jah. Aga…
Sest just «agaga» jätkab ka EIK lahendis Bédat vs Šveits (29.03.16), mida just tsiteerisin. «Samas tuleb võtta arvesse igaühe õigust õiglasele kohtupidamisele, nii nagu seda kaitseb konventsiooni artikli 6 lõige 1, mis kriminaalasjades hõlmab õigust erapooletule kohtule ja süütuse presumptsioonile.»
Sõna- ja väljendusvabadus ei ole piiramatu. Nii põhiseaduse paragrahv 45 kui ka EIÕKi artikkel 10 näeb ette, et väljendus- ja sõnavabadust ning seega ka pressivabadust võib piirata, kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik näiteks riigi julgeoleku huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste reputatsiooni või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks. Mõistagi tohib piirata vaid mõõdukalt, et ei lahjendataks meediavabadust (chilling effect).
Kõige sagedamini on EIK kriminaalmenetluse andmete avalikustamisel olnud küsimuse ees, kuidas tasakaalustada sõnavabadust ja eraelu puutumatust. Enamasti on EIK neil kordadel pidanud otsustama, kas ajakirjaniku või väljaande karistamine kriminaalmenetlusest pärineva materjali kajastamise eest on kooskõlas artiklis 10 sätestatud sõna- ja pressivabadusega. Mõnikord on ajakirjanik süüdi mõistetud laimu levitamises, mõnikord andmete avaldamise keelu rikkumises. Vahel on EIK otsustanud, et ajakirjaniku väljendusvabadust on õigustamatult riivatud, vahel, et mitte.
Eestis võib tõmmata paralleeli näiteks karistusseadustiku paragrahviga 1571, mis näeb esimeses lõikes ette väärteovastutuse delikaatsete isikuandmete ebaseadusliku avaldamise eest ja teises lõikes kriminaalvastutuse sama teo eest, kui sellega tekitati teisele isikule kahju.
Delikaatsed isikuandmed on seaduse kohaselt näiteks tervist puudutav, aga ka andmed süüteo toimepanemise või selle ohvriks langemise kohta enne avalikku kohtuistungit või menetluse lõpetamist. Ajakirjanikud juhataksid mu kindlasti isegi une pealt edasi isikuandmete kaitse seaduse paragrahvi 11 lõike 2 juurde, mille kohaselt võib isikuandmeid asjaosalise nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil avalikustada, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi. Ja avalik uudishimu on ju ometi avalik huvi?
Jätan selle küsimuse esialgu retooriliseks ning lisan, et mitte iga avalik huvi ei ole ülekaalukas. Samuti ei saa unustada, et sama säte lubab avalikustamist sel alusel vaid siis, kui see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega ega kahjusta isiku õigusi ülemäära. Ajakirjandusvabadus on tähtis, aga see ei ole püham kui põhiseaduse paragrahviga 26 ja EIÕKi artikliga 8 kaitstud õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele.
Miks peaks ajakirjandusväljaanne aga laskma end häirida põhiseaduses või konventsioonis sätestatud riigi kohustustest tagada põhiõigused? EIK on leidnud, et kuigi 8. artikli põhieesmärk on kaitsta üksikisikut avaliku võimu meelevaldse sekkumise eest, ei tähenda see riigile üksnes kohustust hoiduda sellisest sekkumisest, vaid lisaks võib riigil olla positiivne kohustus. Seda kohustust võib riik täita, kehtestades näiteks meetmed, mis tagavad eraelu puutumatuse kaitse eraisikutevahelises suhtluses.
Ent nagu viidatud, ei ole eraelu puutumatus ainus põhiõigus, millega väljendusvabadus vastuollu võib sattuda. Õigus õiglasele kohtupidamisele on sama tähtis. Kohtuasjas Bédat vs Šveits rõhutas EIK taas, et 10. ja 6. artikli lõikes 1 tagatud õigused väärivad põhimõtteliselt samaväärset kaitset, kuid kriminaalmenetluse saladusele võib anda lisakaitse, arvestades süütuse presumptsiooni ja muud kriminaalmenetluses kaalul olevat. Kohus rõhutas, et uurimissaladus on muuhulgas seatud kaitseks tõendite hävitamise ja võltsimise eest.
Eesti õiguses näeb kriminaalmenetluse seadustiku paragrahv 214 ette kohtueelse menetluse andmete avaldamise keelu, mille rikkumise eest ähvardab ajakirjanikku või väljaannet eeluurimiskohtuniku määratav trahv.
Olukord on selge kohtueelse menetluse ajal, kuid pärast kriminaalasja kohtusse saatmist on menetlusandmete lubamatu avalikustamise tagajärjed mõnevõrra segased. Möödunud sügisel läbis riigikohtu koguni kaks juhtumit (lahendid nr 3-1-1-74-16 ja 3-1-1-80-16), kus kohus oli menetlusse võetud kriminaalasjas keelanud menetlusandmete avaldamise meedias, keeldu rikuti ning kohus reageeris sellele trahviga. Õiguslik lähenemine oli neil juhtudel erinev, kuid riigikohus tunnistas ekslikuks mõlemad lahendused, mööndes, et seadus ei võimaldagi selles faasis (sisuliselt väljaspool kinnise kohtuistungi reegleid) menetlusandmete avaldamist piirata. Tuleb nõustuda riigikohtuga, kes näeb siin seaduselünka, mida parandada on seadusandja võimuses.
Siinkohal sobiks parandada üht levinud eksiarvamust, justkui oleks prokuratuuri koostatud kriminaaltoimik, mille koopia on kaitsjale üle antud, sellega avalikustamisele määratud ja selle meedias kas või jupphaaval avaldamine ei saa seetõttu kahjustada kellegi õigusi. Kriminaaltoimiku kaitsja kätte jõudmine ei tähenda, et kõik selles sisalduv oleks edaspidi avalik.
Esiteks on võimalik, et kohtuistung kuulutatakse kinniseks – kasvõi osaliselt. Seda saab teha alustel, mis tulenevad põhiseaduse paragrahvist 24, näiteks perekonna- ja eraelu kaitseks või kui seda nõuavad õigusemõistmise huvid. Teiseks ei pruugi pooled – prokuratuur ja kaitsja – esitada kohtule kõiki tõendeid, mis prokuratuuri kriminaaltoimikus olemas on. Selleks võib olla mitu põhjust: näiteks muutub kohtus kaitseversioon või muudab tunnistaja ütlusi.
Eesti üldmenetluses (täiemahulises kriminaalmenetluses) kehtib juba aastaid kahe toimiku süsteem: prokuratuuril ja kohtul on kummalgi oma toimik, mis ei kattu. Üldreegel on seejuures, et isikulised tõendid tuleb kohtul vahetult üle kontrollida (s.o istungil üle kuulata), mistõttu ideaaljuhul ei peakski toimikusse kogutud ülekuulamisprotokollid kohtuni jõudma.
On veel nüansse, mis kinnitavad, et kaitsjale antud toimik ei ole automaatselt avalikustamisele määratud. Nii näeb näiteks kriminaalmenetluse seadustik ette, et kui jälitustoimingu materjale säilitatakse kriminaaltoimikus, siis kriminaaltoimiku avalikustamisel (näiteks vastusena ajakirjaniku teabenõudele) varjatakse vastavalt avaliku teabe seadusele andmed isikute kohta, kes ei olnud süüdistatavad, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga oluliselt riivati ning kelle õigusi või vabadusi võidakse avalikustamisega oluliselt kahjustada. Kaitsjale jagatud toimikus need andmed kinni kaetud ei ole.
Samuti tuleb arvestada, et kui ajakirjandus avalikustab prokuratuuri süüdistusmaterjali omatahtsi, on tõenäosus, et ta ei tee seda kaitseõiguse seisukohalt tasakaalustatult, palju suurem kui siis, kui materjale avalikustatakse riigi loal (muidugi eeldusel, et riik ei riku süütuse presumptsiooni). Kohtumenetluses avalikustatakse toimikumaterjali võistleva kohtumenetluse reeglite järgi, mis tähendab, et kaitsel on võimalus igal sammul prokuratuuri tõendeid rünnata. Kohtuni jõuab tõendusmaterjal seega n-ö 2D-vormis (prokuratuuri ja kaitsja rakursi alt), mis annab tervikliku perspektiivi. Kui ajakirjandusväljaanne ei paku kaitsjale sama suurt sõnaruumi kui prokuratuuri materjalidele, on avalikustatava objektiivsus eriti vähetõenäoline.
Seega võib prokuratuuri toimikus olla nii materjali, mis ei ole mõeldud kõigi silmadele, kui ka materjali, mis ei jõua isegi kohtuniku ette. Lisaks tuleb arvestada, et prokuratuuri toimiku sisu peaks jõudma kohtuni alles korrektse menetluse käigus ega tohiks mõjutada kohut väljaspool menetlust.
Alahindamata kohtunike sirgeselgsust ja oskust end meediamäsust kõrvale hoida, tuleb silmas pidada, et oluline pole mitte üksnes kohtuniku tegelik, vaid ka näiv erapooletus. Ülal tsiteeritud EIK lahendis leiti menetlusandmete lubamatu avaldamise eest karistamist arutades, et riigilt ei saa nõuda, et see juba trahvimise ajal tõendaks, et avalikustatud materjal mõjutas ka tegelikult menetluse käiku: «Juba pelk menetluse mõjutamise oht õigustab tõkkemeetmete kehtestamist näiteks juurdepääsupiiranguga teabe avaldamise keeluga.»
Kohtuasjas Craxi (nr 2) vs Itaalia taunis EIK, et riik ei olnud suutnud ära hoida segastel asjaoludel ajakirjandusse lekkimast endise peaministri korruptsiooniasja telefonivestluste salvestisi. Kuna avalikustatud materjalid olid EIKi hinnangul äärmiselt privaatsed ning nende seos kriminaalsüüdistusega pea olematu, rikuti ülemäära isiku õigust eraelu puutumatusele. See ei puutu asjasse, et tegemist oli avaliku elu tegelasega.
Oot-oot, aga kuhu jääb siis avalik huvi, küsite. Mis jääb pärast kõike seda sekkumist järele demokraatia uhkest valvekoerast?
Valvekoera agiilsust ja efektiivsust ei ähvarda miski, kui ta tunnistab tegutsedes EIKi kaalutluspõhimõtteid, millega arvestamist oodatakse riigilt, kes peab tasakaalustama sõnavabadust eraelu puutumatusega. Need põhimõtted on eelkõige avaldatud materjali panus üldist huvi pakkuvasse debatti, isiku tuntus ja staatus, teema kaalukus ja aktuaalsus, asjaosalise käitumine sel hetkel ja varem, teabe hankimise viis ja teabe tõeväärsus, materjali sisu, vorm ja tagajärjed ning avaliku võimu reaktsiooni raskus (nt Axel Springer AG vs Saksamaa, 07.02.12 ja Von Hannover vs Saksamaa (nr 2), 07.02.12).
Osa neist puudutasin eespool. Peatuksin veel kahel.
EIK käsitleb meedias kajastatud teabe hankimise viisi faktorina, millest võib sõltuda hinnang, kas ajakirjandusvabaduse riive on õigustatud või mitte. Avalikustatud teabe lekkelise päritolu taunitavust mainisin juba Craxi (nr 2) lahendi juures. Asjaolu, et teavet avaldati vastu menetlevate riigiasutuste tahtmist, võeti arvesse ka kohtuasjas Bédat vs Šveits. Kuidas aga sobiks ajakirjandusvabadusega see, kui leket peatada üritav riik hakkab uurima, kust pärineb ajakirjanduses lubamatult avaldatud materjal?
Arusaadavalt peaks riik olema ettevaatlik, et mitte pressivabadust piirata, kuid EIKi töö põhjal võib järeldada, et allikavabadus ei ole asi iseeneses. Ka ei loe EIK 10. artikli kaitse alla ehk allikaks iga isikut, kellelt ajakirjaniku info pärineb. Allikakaitse alla kuuluvad isikud, kes annavad ajakirjanikule informatsiooni vabatahtlikult ja soovist rahuldada avalikkuse õigustatud teadmisvajadust. Nii ei kuulu allikakaitse alla oma tegudest meediale teatav terroristlik grupp, kes kasutas meediat pelgalt anonüümsuse katte saamiseks. Samuti ei laienenud allikakaitse isikuile, kellelt ajakirjanik kogus andmeid oma tegelikku eesmärki varjates (EIK otsustas mitte menetleda kaebusi Stichting Ostade Blade vs Holland ning Nordisk Film & TV A/S vs Taani).
Lõpuks kroonijuveel, millest arutluskäik õigupoolest alguse saigi: avaldatud materjali panus üldist huvi pakkuvasse debatti. EIK määratleb diskussiooni huvipakkuvuse avalikkusele igal juhtumil eraldi. Üks määrav kriteerium on see, kas teema võib mõjutada kogukonna liikmete heaolu. Samuti on avalikkusele huvipakkuvad vastuolulised teemad mingis tähtsas sotsiaalses küsimuses.
EIK on mitu korda leidnud õigustatud avaliku huvi näiteks üldsust puudutavate korruptsiooniprotsesside vastu. Samas ei tähenda see, et avaliku elu tegelastel ei oleks õigust eraelule. Näiteks Craxi (nr 2) kohtuasjas leidis EIK, et konkreetsete materjalide avalikustamiseks polnud tungivat sotsiaalset vajadust.
Seega ei tähenda igasugune teoreetiline teemat ümbritsev avalik huvi automaatselt, et konkreetne meediakajastus panustaks avaliku huvi nimel toimuvasse debatti.
Aga mis on avalik või üldine huvi ning mida peaks tähendama avalikku debatti panustamine? Kas need ei olegi üks ja sama?
Üritame jõuda vastuseni ühe juhtumi toel. Olgu selleks selle artikli esimeses lõigus visandatud liiklustragöödia, mis lõppes mitmele jalakäijale saatuslikult. Jätsin mainimata, et see juhtus päriselt. Edasi juhtus nii, et üks kannatanutest kaotas oma koopia kriminaaltoimikust ostukeskusesse. Toimiku koopia rändas meediaväljaande toimetusse ja peatselt ilmus sellele tuginedes üks lugu. Prokurör algatas kriminaalasja ning ajakirjanikku karistati salajaste materjalide avaldamise eest. Ajakirjanik pöördus EIKi poole, et tuvastataks EIÕKi 10. artikli rikkumine. EIK jõudis möödunud aasta märtsis lõpliku lahendini, mida olen juba korduvalt maininud: Bédat vs Šveits. Rikkumist ei tuvastatud.
Kohtu hinnangul kajastas artikkel süüdistatavat äärmiselt halvas valguses. EIK nõustus, et artikli sisu – s.o Lausanne’i silla tragöödiat puudutav kriminaalmenetlus – oli tõepoolest avaliku huvi sfääris: tegemist oli rahva seas palju emotsioone üles kütnud erakordse sündmusega ning kohus ise oli avalikkust menetluse teatud külgedest teavitanud.
Peaküsimuseks pidas kohus aga seda, kas artikli sisu ning iseäranis kriminaalmenetluse saladusega kaetud teave selles suutsid anda panuse avalikku debatti. EIK nõustus riigisisese kohtuga selles, et kriminaalasja materjalide avalikustamine ei sisaldanud avaliku debati seisukohalt olulisi momente ning avalikkuse huvi seisnes kõige enam haiglase uudishimu rahuldamises. EIK märkis ära küll mitu artiklis esitatud küsimust süüdistatava käitumise ja arvatava valelikkuse kohta, aga üksnes selleks, et rõhutada: ajakirjanik lahkas küsimusi, mille lahendamine on kohtu pädevuses.
Kokkuvõttes leidis EIK, et kaebajat kannustas sensatsioonijanu ning ta ei suutnud ära põhjendada, kuidas saanuks tema tegu materjali avalikustades käsitleda panusena avalikku debatti.
Olen jõudnud lõpuga algusesse tagasi. Leheruumi kokkuhoiu eesmärgil delegeerin kokkuvõtete tegemise lugejale. Kõige lihtsam viis selleks on lugeda uuesti esimest lõiku ja küsida endalt, millised olulised küsimused on jäänud esitamata, aga mida tuleks endalt küsida, enne kui avaldada kriminaalmenetluse andmeid. Omalt poolt pakun, et üks küsimus võiks kõlada nii: kas mul on sellega avaliku arutelu kvaliteedi tõstmiseks midagi uut ja ühiskonnale kasulikku juurde anda? Midagi väärikamat kui kõmu ja adrenaliinilaks meediahipodroomil.