Maaleht, 13. oktoober 2016
Õiguskantsler esitas septembri alguses Riigikogule ettepaneku, looduskaitseseaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Peamine probleem on, et inimene, kelle maa kasutamisele on pandud olulised piirangud, peab ootama nende eest hüvitise saamiseks järjekorras 8-10 aastat. Nii pikk on hetkel ootejärjekord, enne kui riik olulised piirangud omanikule hüvitab. Põhiseaduse järgi tuleb aga sellised piirangud omandi kasutamisele, mis omanikule endale sõnaõigust eriti alles ei jätagi, hüvitada koheselt ning muudel juhtudel mõistliku aja jooksul.
Parlamentaarne arutelu õiguskantsleri ettepaneku osas alles algavad, kuid laiemaks mõttevahetuseks on just õige hetk.
Nentides, et eelarves raha ei ole või on seda liiga vähe, tuleb vaadata otsa ka nendele sadadele maaomanikele, kes oma realiseerimata huvide arvelt rahastavad praegu looduskaitset ca 2000 ha suurusel alal. Maaomanike mure on tegelikult meie ühine mure, sest loodust kaitstakse meie kõigi huvides. Selle asemel, et investeerida oma lapse haridusse või teha teoks mõni ammune unistus, ootavad omanikud aastaid hüvitist looduskaitseliste piirangute eest, mis keelavad neil oma maad kasutada. Kusjuures piirangute kehtestamisel lubas riik lahkelt, et ostab need maatükid peagi ära.
Õiguskantsleri ettepaneku peamise, et mitte öelda ainsa, lahendusena ei peaks silmas pidada üksnes suuremat rahasummat riigieelarves looduskaitseliste piirangutega maa ostmiseks. Riigil on võimalik raha asemel anda inimesele samaväärne maatükk. Ilmselt on maadevahetuse-laadse abinõu taaskasutamise kaalumine mõnevõrra traumaatiline, kuid meenutagem, et nn maadevahetuse kohtuasjas ei mõistnud kohus hukka mitte maadevahetust kui meetodit, vaid sellega seotud kuritarvitusi.
Maatüki vahetamine teise vastu on võimalik ka täna, sest maakorraldusseadus näeb ette võimaluse ümberkruntimiseks. Seda võimalust lihtsalt ei kasutata. Looduskaitseliselt väärtusliku maa ümberkruntimist võiks ja saaks alustada juba enne mõne uue kaitseala moodustamist ja nii vältida maaomanike ootejärjekorda sattumist. Kunagised halvad kogemused ei saa olla argumendiks, et mõistlikke lahendusi kaalumata kõrvale jätta.
Teiseks, miks mitte julgustada kogukondlikku looduskaitset ja vajadusel luua selleks raamistik. Näiteks soodustada seda, et mõni üleriigiline ja pikaaegselt looduskaitsega tegelev organisatsioon loob platvormi annetusteks, mille eest soetatakse maaomanikelt loodusväärtusi sisaldavaid maatükke ning korraldatakse nende kaitset. Inimene või ettevõte saab panustada jõukohase summa ning saab vastu teadmise, et teatud kohas on ka talle kuuluv looduskaitseala, kus kaitstakse tema osalusel olulisi loodusväärtusi. Kogukondlik looduskaitse annaks vahetu võimaluse paljudele ühiskonna liikmetele looduskaitses osalemiseks ning teisalt lubab piirangutega maatükid ära osta isikutelt, kes sooviksid tegevuspiirangutega maast vabaneda. Riigil tasuks kaaluda sellise kogukondlikku tegevuse toetamist nii praktilise tegevuse kaudu, kuid miks mitte ka eurotoetuste meetmete kavandamisel.
Kolmandaks, loodusväärtuste kaitse on väga pikaajaline “projekt” ning sellest saadav ühiskondlik hüve ajas aina kasvab. Ilmselt tunduvad põlismetsad ja kõnnumaad nii meile endile kui ka turistidele aja jooksul üha eksootilisema ja väärtuslikumana ning neid targalt ja säästvalt kasutades on meil terve ühiskonnana võimalik sellest nii majanduslikult kui ka sotsiaalselt palju võita, rääkimata keskkonna kui sellise hoidmisest. Keskkond on oluline ja eluline püsiväärtus. Seega tasub kaaluda, kas looduskaitselisi omandipiiranguid võiks maaomanikele hüvitada mõne pikaajalise finantsinstrumendi kaudu. Näiteks riik võiks osta maatükid omaniku nõusolekul kasvõi järelmaksuga või väljastades maaomanikule maatüki eest (teatud tähtajaga) võlakirja, millelt makstakse iga-aastast intressi. Kui võlakirjad on üleantavad, siis võiks nende pinnalt tekkida isegi nn võlakirjaturg. See võimaldaks maaomanikul talle kuuluva võlakirja võõrandada isikule, kel on vaba raha, et maaomanikule võlakirja eest kohe maksta, ja aega piisavalt, et teenida intressi ning oodata seda hetke, mil riik võlakirja lunastab. Maaomanik, kel raha vaja, saaks aga hüvitise kohe kätte.
Kindlasti on eelnimetatutele lisaks veel võimalusi ja usun, et laiapõhjalise arutelu käigus kuuleme mitmeid häid mõtteid. Aga mis võiks ja peaks loogiliselt kaasnema tõdemusega, et raha ei ole ega tule ning ühtegi muud lahendust maaomanike murele ka pole ega tule?
Veelkord, probleemiks ei ole ju omanikud ega ka nende põhiseadusega tagatud soov saada oluliste looduskaitseliste omandipiirangute eest hüvitist. Probleemiks saab sellises olukorras nimetada hoopis looduskaitselisi piiranguid, mille riik ise on kehtestanud. Seda “probleemi” saab lahendada näiteks nii, et looduskaitselisi omandipiiranguid leevendatakse või need kaotatakse. Ma tean, et seda ei ole poliitiliselt korrektne välja öelda. Mõistagi olen juristina teadlik ka sellest, et see ei oleks mõnel juhul kooskõlas Euroopa Liidu looduskaitseõigusega. Samas status quo olukord, mil maaomanikud ootavad 8-10 aastat järjekorras, olles oodanud enne sellesse järjekorda “pääsemist” aastaid ka kaitseala moodustamist, pole kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega.
Seega, otsigem ja leidkem lõpuks lahendusi!