ERR, 12. juuni 2017
Möödunud nädalal toimus meedias emotsionaalne arutelu alla 13 aastaste laste töötamise teemal. Õiguskantsler ei saa sekkuda alustatud süüteomenetlusse ja arutelu käivitanud vaidluses saab vajadusel lõpplahenduse anda kohus. Küll aga tuleb kummutada mõned kõlama jäänud eksiarvamused.
Esiteks, Tööinspektsioon ei saa keelata ega keela laste töötamist. Laste töötamist reguleerib Riigikogus vastu võetud töölepingu seadus, teised seadused ja nende alusel antud määrused. Seejuures tuginevad alaealiste töötamise reeglid paljuski ühiskonnas kokkulepitud väärtustele. Tööinspektsiooni rolliks on järelevalve kehtestatud nõuete täitmise üle.
Teiseks, laste töötamine on mõistlikus mahus ning turvalistes tingimustes lubatud ja igati soositud. Töölepinguseadus võimaldab lastel tööd teha tingimustel, mis lähtuvad lapse vanusest, koolikohustusest ja sellest, kas parasjagu on kooliaeg või vaheaeg. 12-aastaste ja nooremate laste töötamist ei ole keelatud, kuid selle vanuserühma töötamisele on seatud suuremad piirangud. Piirangute eesmärgiks on kaitsta laste tervist ning võimaldada neile piisavalt aega õppimiseks, puhkamiseks ja huvitegevuseks.
Eesmärgiga soodustada töökogemuse saamist on käesoleval aastal alaealiste töötamise nõudeid muudetud paindlikumaks. Nt võib vähemalt 13-aastane noor koolivaheajal töötada 7 tundi päevas ja 35 tundi nädalas. Kutseõppes praktikat läbiv vähemalt 15-aastane noor ja koolikohustuse täitnud noor võib töötada täistööajaga, st 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas.
Lapsed vajavad oma vaimse ja füüsilise ebaküpsuse tõttu suuremat kaitset ja tähelepanu kui täiskasvanud. Seejuures, mida noorem ja ebaküpsem on laps, seda suurem on ta kaitsevajadus ja piiratum tema võime ise otsustada ja vastutada. See on aluspõhimõte, millest lähtudes on nii siseriiklikult kui ka rahvusvaheliselt kehtestatud normid laste kaitseks paljudes elu valdkondades, sealhulgas töösuhetes.
Töölepingu seaduses sätestatud piirangud ei kehti ka nendel juhtudel, kui laps teeb tööd mõne muu võlaõigusliku lepingu, nt töövõtu- või käsunduslepingu alusel. Seega sõltub hetkel lapse kaitse ja erikohtlemine töösuhetes sellest, millise lepingu alusel laps tööd teeb. Lapse nimel sõlmib lepingu tema vanem või seaduslik esindaja, kes peaks oma tegevuses alati lähtuma lapse parimatest huvidest. Paraku ei pruugi vanem või lapse seaduslik esindaja alati kõiki lapse töötamisega kaasnevaid ohte ja riske ette näha. Seetõttu võiks kaaluda laste kaitseks teatud universaalsete reeglite kehtestamist, mida kohaldatakse sõltumata lepingu vormist.
Kolmandaks, töölepinguseadusega ei reguleerita kodutöid ega töötamist koduses majapidamises. Seadusega ei ole keelatud anda lastele kodus jõukohaseid töid. Vastupidi, perekonnaseadust tuleneb lastele vanemate abistamise kohustus. Seadus näeb ette, et kuni laps elab koos oma vanematega ja need teda kasvatavad või ülal peavad, on ta kohustatud oma võimetele ja võimalustele vastaval viisil vanemaid koduses majapidamises abistama.
Kokkuvõttes, alaealiste töötamise reeglid on alati kompromiss, kuna need on sündinud kahte võrdselt olulist eesmärki silmas pidades. Töötamise reeglid peavad ühest küljest toetama laste aktiivsust, soovi saada töökogemust ja teenida endale ise taskuraha ning teisest küljest kaitsma lapsi ülejõu käiva ja ohtliku töö eest. Võib arutada mõne üksiku normi muutmise vajaduse üle, kuid ei saa väita, et Eesti seadused piiraksid ebamõistlikult laste töötamist või et vaja oleks põhimõttelisi muudatusi.