Postimees, 10. jaanuar 2018
Poliitilistesse valikutesse õiguskantsler ega kohtud sekkuda ei tohi: keda, mida ja kui kõrgelt maksustada, otsustab riigikogu. Sekkuda saab, kui on põhiseaduse rikkumise kahtlus, kui on rikutud õiguspärast ootust või kedagi on teistest põhiseaduspärase põhjenduseta halvemini koheldud. Maksukoormuse tõus valitsuse vahetudes ei ole iseenesest põhiseadusvastane ja selle võimalusega peab alati arvestama. Küll võib ka maksureformi puhul elu veel põhiseadusvastaseid olukordi välja tuua ja siis teen riigikogule vastavad ettepanekud.
Vahel tekib ebaõiglus inimlikust veast. Neil juhtudel oleme palunud seadust parandada. Näiteks madalapalgaliste pensionäride mure lahendati veel enne uut aastat ära: seadust parandati ja neile jääb 500 eurot maksuvaba tulu iga kuu kätte, nende sissetulek ei kahane.
Tähtajaliste hoiuste või kõrgemapalgaliste pensionäride senisest kõrgem maksustamine on aga riigikogu teadlik poliitiline valik. Toimetulekutoetuse maksustamata jätmine niisamuti: selle eesmärk on suunata inimesi töövõimetuspensioni asemel töövõimetoetust taotlema. Inimeste muredega neis asjus olen hästi kursis. Nii palju, kui oskame, aitame.
Tundub, et segadust tekitas ka kõrgema sissetulekuga inimeste kõrgema maksustamise viis: astmelise tulumaksu asemel valiti sarnase tulemusega aga keerulisem tee. Õiguskantsler ei saa sõltumatu ametikandjana öelda, milline maksumäär on õiglane. Rikkamatelt vaesematele ümberjagamise ulatus on maailmavaate küsimus, mille üle tulebki ühiskonnas väidelda. Soovitan siin ikka vana head retsepti õigluse otsimiseks: ideaalne oleks lahendus, mis tunduks ühtaegu õiglane nii ettevõtja, kõrge- kui madalapalgalise vaatepunktist.