Pärnu Postimees, 18. november 2016
Olen kuulnud lugu, kus nõukogudeaegne meelsusvang kirjutas USA viisa ankeedi reale, kus küsiti karistatuse kohta, uhkelt kõik omaaegsed paragrahvid. Viisast jäi ta esialgu ilma, sest saatkonnaametnik tõlgendas USA seadusi punktuaalselt: korduvalt karistatud isikut USAsse ei lasta. Ja ilmselt polnud ka ametniku ettekujutus lähiajaloost kuigi adekvaatne.
Mitte just sellest legendist, küll aga veidi sellelaadsest olukorrast johtuvalt tegi õiguskantsler Ülle Madise kevadel riigikogule ettepaneku vaadata läbi ja viia põhiseadusega kooskõlla seadusesätted, mis panevad kuriteos süüdimõistetud isikule eluaegse piirangu tööks avalikus teenistuses või riigivõimu ja õigusemõistmisega seotud tegevusalal.
Selle ettepaneku, eelkõige aga riigikogu õiguskomisjonis ettevalmistatud eelnõu teemal polemiseeris Pärnu Postimehes 16. novembril 2016 siseministri nõunik Väino Linde pealkirja all “Endised kriminaalid riigiametisse?”.
Õiguskantsleri hinnangul on paljud seesugused eluaegsed ametipiirangud vajalikud ja põhjendatud, sest nii tagab riik, et tema teenistuses töötavad hea mainega usaldusväärsed, õiguskuulekad ja kõrgete kõlbeliste omadustega inimesed.
Paraku praagib riik osalt ametikohtadelt võrdse rangusega välja vaenuliku välisriigi eriteenistusele riigisaladusi müünud riigireeturi ja terroristi, aga ka aastate eest isalt tolle teadmata auto “laenanud” nooruki. Seadused ei luba töölevõtul arvestada karistatud isikut ega konkreetselt tegu. Seetõttu leiabki õiguskantsler, et karistamise fakti automaatne sidumine eluaegse lisakaristusega pole mõõdukas ega põhjendatud.
Seadused ei arvesta, et alaealisena toime pandud kuriteod on tihti kergemad üleastumised. Ka tahtlike riigivastaste kuritegude seas on selliseid, mille toimepanek ei pruugi teatud ajal või teatud ametisse astumisel tähendada mingisugust ohtu.
Karistusseadustiku järgi kvalifitseerub tahtlikuks riigivastaseks kuriteoks näiteks välisriigi ja rahvusvahelise organisatsiooni ametliku sümboli teotamine. Pole vist raske ette kujutada olukorda, kus nooruke spordisõber trambib jalgadega staadioni juures vastasmeeskonna riigilipul. Kui noorukit karistatakse – ja õigusriigis tulebki süüdlasi kuriteo eest karistada –, ei saa tulisest spordisõbrast kunagi kohtunikku, vanglaametnikku, avalikku teenistujat, prokuröri.
Seejuures ei võimalda kehtiv seadus arvestada, et võõrriigi lipu teotamise ajend võis olla ülim lojaalsus Eesti Vabariigi suhtes, mis ei tohiks välistada mässumeelse nooruki arenemist eeskujulikuks riigiametnikuks.
Tahtliku kuriteona on käsitatav seegi, kui kaks sõpra otsustavad teha küla vahel tiiru võõra traktoriga: üks roolis ja teine kõrvalistmel. Sellisel juhul vastutavad mõlemad karistusseadustiku alusel võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamise eest. Inimene, kes on mõne eelmainitud teo näiteks 15aastasena toime pannud, ei saa kehtiva seaduse järgi loota tööle õiguskaitseasutustes või kohtunikuna.
Seda isegi mitte juhul, kui teost on möödunud 20 aastat ja ta on edaspidi väärtegudest hoidunud. Võõrasse traktorisse roninule sulgub tee avalikku teenistusse.
Veel ülemäärasem on näiteks politseiametniku ja vanglateenistuja elukutse välistamine isikute puhul, keda on kunagi karistatud praeguseks dekriminaliseeritud teo eest. Kehtivad ametikeelud ja -piirangud seesugust “amnestiat” ette ei näe.
Näiteks võis kuni 2014. aasta lõpuni vangi saata isiku, kes oli tunginud valdaja tahte vastaselt võõrasse majja või piiratud alale. Seega ei tohiks noor inimene, kes sai kümne aasta eest karistada õunaraksus käimise eest, nüüd loota politseinikuks ega prokuröriks saamisele.
Õiguskantsleri meelest puudub vähemasti osal sellistest piirangutest tegelik seos kunagise süüdlase suutlikkusega lojaalselt teenida Eesti riiki sellele olulistes ametites.
Kindlasti ei anna eluaegse piirangu mõistlik leevendamine ühelegi kriminaalkorras karistatule õigust soovi korral endale kohtunikurüü või politseimunder selga tõmmata. Paljudes mainitud ameteis tuleb läbida konkurss ja tõestada oma pädevust erialaeksamitel. Kandidaadi taust, sealhulgas kunagised teod ja nende eest määratud karistused, on otsustajatele ja ametisse võtjatele teada.
Praegu käibki jutt sellest, et otsustajatele võiks anda õiguse teha vahet õunaraksu ja riigireetmise vahel. Praegu selline võimalus puudub. Õiguskantsler pööras sellele tähelepanu. Parlament asus lahendust otsima. Täpselt nii nagu õigusriigis asjad käima peavadki.