Õiguskantsleri intervjuu ajalehes Postimees

Õiguskantsler Ülle Madise intervjuu ajalehes Postimees, 31.08.2021.

Autor: Aimar Altosaar

https://www.postimees.ee/7326754/ulle-madise-vabaduste-piiramisse-ei-saa-suhtuda-kergekaeliselt

Ülle Madise: vabaduste piiramisse ei saa suhtuda kergekäeliselt

Õiguskantsleri kantseleile on koroonaepideemia lisanud palju tööd, sest valitsuse püüdega nakkus­haiguste levikut ­tõkestada on kaasnenud ka piirangud ja need omakorda põhjustanud protestide ja kaebuste laine. Õiguskantsler Ülle Madise on üsna aktiivselt reageerinud kaebustele, mis puudutavad põhiseaduslike õiguste ja vabaduste piiramist, sest ta peab vabadust õigusest ülimaks väärtuseks, mille kaitsmine on meie kõigi kohus.

Samas kutsub Madise mõistvalt suhtuma ka valitsuse pingutustesse panna piir epideemia levikule, sest koroonaviirusega nakatumine on ja jääb suureks terviseriskiks. Kui valitsuse kehtestatud piirangud on inimeste meelest ebaproportsionaalsed ja põhjendamatud, soovitab õiguskantsler pöörduda tema enda poole või halduskohtusse lahendite saamiseks.

Me räägime vabadusest. Protestid selle piiramise vastu toimusid juba märtsis-aprillis ja nüüd n-ö Balti keti imitatsioonil. Osa inimesi, sealhulgas mõne opositsioonilise erakonna poliitikud, räägivad, et valitsus tahab võtta rahvalt vabaduse – on siis vabadus tõesti Eestis ohus?

Põhiseaduslike ­institutsioonide, sh kohtunike ülesanne on ka raskeima kriisi ajal lähtuda rangelt põhiseadusest, jätta ­kõrvale isiklikud huvid ja hirmud. Ei saa lähtuda avalikust arvamusest või soovist poliitikutele meeldida, vaid tuleb teha vastavalt ametivandele oma tööd. ­Kriisi ajal on see eriti oluline. Siis ju tekib kiusatus jätta ­põhiõiguste kaitse kõrvale. Lootuses, et lahendame kriisi, küll pärast jõuab põhiseadust täita. Kahjuks tundub, et rahva enamus on liiga kergelt valmis õigused ja vabadused loovutama. Poliitikud püüavad täiesti mõistetavalt lähtuda valijate ootustest. Peame aga kõik ühiselt andma oma parima, et meil Eestis vabadus ohus ei oleks.

Paljudelt juristidelt on saanud häid sõnu Toomas Asseri 24. augusti Postimehes ilmunud artikkel «Aeg saada koroonahaavadest vabaks», kus ta võtab olukorra kokku sõnadega: «Põhjendamatute piirangutega rapsimise aeg on möödas.» Kas soovitaksite ka valitsuse liikmetel selle artikliga põhjalikumalt tutvuda?

Tartu Ülikooli rektori, erialalt arsti artiklit oli tõesti rõõm lugeda, olen sellega päri. Ka oli Postimehe juhtkiri samal ­teemal väga hea. Mõistlik lähenemine, mida on soovitanud epidemioloogiaga kursis olevad eksperdid.

Kas teie hinnangul ei arvesta valitsuse korraldused 282 ja 305 asjatundjate soovitusi, ületavad need proportsionaalsuse piiri?

Vajadusel otsustab seda kohus. Õiguskantsler saab üksnes näidata raame, millesse piirangud peaksid jääma. Lühidalt, kui epidemioloogiline olukord nõuab, on koroonatõendi küsimine põhiseaduspärane. Sel juhul tuleb näidata, miks on kõikidelt inimestelt konkreetses kohas tõendi nõudmine nakkuse leviku tõkestamiseks vältimatult vajalik. Kui tõendi nõude ainus mõte on panna inimesed olukorda, kus nad on sunnitud vaktsineerima, on see vastuolus vaktsineerimisvabaduse põhimõttega. Ravi ja vaktsineerimine on kehtivate seaduste kohaselt vabatahtlik, sellel on vaid vähesed erandid. Raame aitab mõista ka mainitud artikkel Toomas Asserilt: näiteks ei tohiks asjatult nõuda vaktsineerimata inimeste testimist. Kui enamik kollektiivist on vaktsineeritud, ei annaks seesugune testimine palju, väitis Asser. Seda praktikat on aga rakendatud koolides, kus vanemad, kelle vaktsineerimiskuur ei ole lõpetatud, ei pääse oma esimesse klassi mineva lapse lastevanemate koosolekule ega aktusele. Testi hind võib paljudele üle jõu käia. Lisaks pole erandeid neile, kes vaktsineerida ei tohi. Neid on küll väga vähe, sest arstide sõnul rõhuvale enamusele inimestest ei ole vaktsineerimine vastunäidustatud, aga me ei tohi hammasrataste vahele jätta ka väheseid.

Kui kriisi juhitakse poliitiliselt, on populistlik kriisihaldus vältimatu. See on seletus, mitte etteheide.

See on lahing, mida iga riik ja rahvas peab oma kogemuste ja kultuuri tingimustes, püüdes epideemia üle elada nii, nagu oskab. Iga riik püüab natuke omamoodi.

On vähe riike, kus koroonakriisist väljumist lastakse suunata epidemioloogidel. Kui ­kriisi juhitakse poliitiliselt, on populistlik kriisihaldus vältimatu. See on seletus, mitte etteheide. Peame suutma üksteist mõista. Igaühel oma töö ja roll. Suurimaid muresid on, et inimesed pööravad riidu, umbusk üksteise ja riigi suhtes läheb nii suureks, et ühiskonda jälle kokku tuua ja mõistlikku turvalist keskkonda luua on järjest raskem.

Umbusku riigi institutsioonide ja üksteise suhtes on kultiveerinud ka teised teemad, kus arutelud suubuvad jäikadesse vastandustesse. Umbusu väli näib laienevat. Kevadel protestiti nii riigikogus kui ka tänavail raevukalt NETSi (nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmise seadus 347 SE) vastu, kuid seda enam nagu ei mäletatagi. Meelest võib minna hiljutiste valitsuse määruste vastu seismine, inimesed lihtsalt harjuvad uue reaalsusega. Kas need valitsuse korraldused vajaksid siiski kohtulikku lahendust või piisaks, kui valitsus neid põhjalikumalt ja oskuslikumalt selgitaks?

Piirangud on kehtestatud üldkorraldusega, mis näeb välja nagu seadus, aga vaidlustamiskord on nagu üksikettekirjutusel – halduskohtusse saab minna vaid inimene ise. Valitsuse vastu kohtusse minema ei kiputa, see on osutunud ka ajakulukaks. Õiguskantsler on valmis probleemseid reegleid vaidlustama, see läheks kiiresti ja oleks inimestele tasuta. Enamasti on valitsus probleemid lahendanud, kui õiguskantsler need esile toob. Keegi ju halba ei taha. Kui on leitud viga, siis on saadud see rahulikult, ilma kedagi süüdistamata ära parandada. Kui jääb üles eriarvamus, siis vajadusel lahendab selle kohus. Sama võiks toimuda koroonapiirangutega.

Kas kaebused on tulnud ka teile, õiguskantsleri kantseleile?

Jah. On tahetud, et me korraldusi vaidlustaks, kuid paraku seadus ei luba, kohus ei võtaks menetlussegi.

Kas neid kaebusi on rohkem kui tavaliselt?

Jah.

Seega on rahvas objektiivselt rahulolematu, see pole kellegi väljamõeldis?

Need ei ole orkestreeritud ühesuunalised kaebused. On inimeste päris ehtsaid muresid, mida võidakse poliitilises retoorikas värvida mustemaks, kui need tegelikult on. Sellepärast ütlen, et võtke valitsuse korraldus number 305 ja seletuskiri ette, lugege rahulikult – asi ei ole nii karm, kui väidetakse.

Enamasti on valitsus probleemid lahendanud, kui õiguskantsler need esile toob. Keegi ju halba ei taha.

Milliseid õppetunde on koroona­epideemia meile praeguseks ­juba andnud? Mida võiks edaspidi või järgmiste kriiside puhul teha teistmoodi?

Esiteks, kriisijuhtimise koordineerimine on juba viidud riigikantseleisse. Teiseks: ei peaks lootma, et head ajad kestavad lõputult. Ei tohi viimase piirini optimeerida haiglaid, nii et haiglaõde peab eri ­töökohtade vahel jooksma, üleväsinuna ja kurnatuna. Tõbesid ja ­õnnetusi võib kahjuks ette tulla ja me peame olema selleks valmis. Sama käib politsei ja päästjate kohta. Ei maksa loota, et õhukeseks timmitud riigiga saab ­alati hakkama. Kolmas õppetund: väga oleks vaja, et meie ametid ja inspektsioonid ­oleksid tõeliselt professionaalsed ja sõltumatud, see aga nõuab asjakohast palgataset ja renomeed. See on eesliin, millest meie elu sõltub rohkemgi kui ministeeriumitest. Neljas õppetund on, et me peaksime olema inimestena kaastundlikumad, suutma ennast asetada teiste rolli. Iga hinna eest tuleb vältida tarbetut tülitsemist. Põhiseaduse kesksed põhimõtted on just selles järjekorras: vabadus, õiglus ja siis õigusnormid. Alati tuleb põhjendada vabaduse piiramist, mitte vastupidi.

Kuid kuhu jääb solidaarsus, et me kõik võiksime näidata, et oleme ühel poolel? Sellel pole ilmselt õiguse põhimõtetega seost?

Tõeline solidaarsus tuleb inimeste endi hingest, isetut headust ei saa karistuse ähvardusel kehtestada.