Õiguskantsleri institutsioon Eestis

Õiguskantsleri institutsioon loodi Eesti Vabariigis 1938. aastal jõustunud põhiseadusega. Selle loomine tulenes vajadusest tagada riigivõimu seaduslikkus ja anda õigusabi Vabariigi Presidendile. Toonane õiguskantsler oli ministri õigustega kõrgem ametnik Vabariigi Presidendi juures, kelle ülesanne oli „valvamine riigi- ja muude avalikõiguslikkude asutiste tegevuse seadusepärasuse järele“. 

Eesti Vabariigi esimeseks õiguskantsleriks oli Anton Palvadre, kelle ametiaeg kujunes paraku väga lühikeseks. Pärast seda, kui Nõukogude Liit 1940. aasta suvel Eesti okupeeris, likvideeriti õiguskantsleri ametkond ja Anton Palvadre mõisteti surma.

Õiguskantsleri funktsiooni täitmine ei katkenud Saksa ega ka Nõukogude okupatsiooni ajal. Peaminister Jüri Uluots moodustas 18. septembril 1944. aastal Eesti Vabariigi valitsuse, mille koosseisu kuulus ka õiguskantsleriks nimetatud Richard Övel. Aastatel 1949–1981 hoidis institutsiooni järjepidevust õiguskantslerina Eesti pagulasvalitsuse juures Artur Mägi, kes oli ühtlasi Eesti Vabariigi 1938. aasta põhiseaduse üks koostaja.

Eesti õiguskantsleri institutsioon taastati järjepidevuse alusel 1992. aasta põhiseadusega. Õiguskantsleri institutsiooni taasloomine 1938. aasta põhiseaduse eeskujul näitas selle struktuuri olulisust meie riigiehituses ja õiguskultuuris.

1992. aasta põhiseaduse kohaselt on õiguskantsler presidendi ettepanekul Riigikogu poolt seitsmeks aastaks ametisse nimetatav ametiisik, kes on oma tegevuses sõltumatu. Õiguskantsler teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ja kohalike omavalitsuste õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle.

1. juunil 1999. aastal jõustunud õiguskantsleri seadus andis õiguskantslerile ombudsman’i ehk õigusvahemehe ülesanded, mille kaudu oleks tagatud isikute põhiseaduslike õiguste ja vabaduste kaitse.

18. veebruaril 2007. aastal jõustunud õiguskantsleri seaduse muudatus lisas õiguskantsleri ülesannete hulka väärkohtlemise ennetamise. Õiguskantsler määrati ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni lisaprotokollis sätestatud riiklikuks ennetusasutuseks, mille ülesanne on kontrollida asutusi kus isikute vabadus on piiratud, et ennetada piinamist ja muud julma või inimväärikust alandavat kohtlemist.

19. märtsil 2011. aastal jõustus õiguskantsleri seaduse muudatus, millega lisandus õiguskantsleri ülesannete hulka lapse õiguste kaitse ja edendamine ehk lasteombudsmani ülesannete täitmine.

Alates 1. jaanuarist 2015 teostab õiguskantsler  järelevalvet põhiõiguste ja vabaduste järgimise üle täidesaatva riigivõimu asutuste poolt varjatult isikuandmete ja nendega seonduva teabe kogumise, töötlemise, kasutamise ja järelevalve korraldamisel.

Õiguskantsler täidab alates 1. jaanuarist 2019 Eesti riikliku inimõiguste kaitse ja edendamise asutuse (National Human Rights Institution – NHRI) ülesandeid, lähtudes Pariisi printsiipides kindlaksmääratud põhimõtetest. 2020. aasta detsembris otsustas ÜRO inimõiguste asutuste akrediteerimise alakomitee anda õiguskantslerile riikliku inimõiguste asutusena kõrgeima staatusega (A) akrediteeringu. 

1. jaanuarist 2019 täidab õiguskantsler ka puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise edendamise, kaitse ja seire ülesandeid. Õiguskantsler seisab selle eest, et kõik puuetega inimesed saaksid põhiõigusi ja -vabadusi teostada teistega võrdsetel alustel.