NÄDALA SÜNDMUS 15. juuni 2007
Õiguskantsler on seisukohal, et Sõmeru Vallavolikogu läks oma määrustega maavara kaevandamise tasu kehtestades vastuollu mitme seaduse ja põhiseadusega, sest kohalikul omavalitsusel ei ole seadusest tulenevat volitust munitsipaalmaal maavara kaevandamise tasu kehtestada.
Kuid Allar Jõksi hinnangul peaks omavalitsusel olema võimalik looduskahjude vältimiseks munitsipaalmaal asuva maardla maavara kasutamise eest keskkonnatasu kehtestada. Õiguskantsler pöördus keskkonnaministri poole palvega kaaluda seadusemuudatusi kohalike keskkonnatasude sätestamiseks.
Õiguskantsler on seisukohal, et Sõmeru Vallavolikogu 2006. aasta määrused, millega sätestati kinnisasja maavaravaru kaevandamise aastane tasumäär, on vastuolus maapõueseaduse ning asendustäitmise ja sunniraha seadusega ning seega ka põhiseadusega. Sõmeru Vallavolikogu kehtestas oma määrustega kinnisasja maavara kaevandamise eest aastase tasu määrad ehk sisuliselt keskkonnatasu kaevandamise eest; reguleeris vaidluste kohtueelset lahendamist ning sunniraha kehtestamist. Kõigeks selleks puudub kohalikul omavalitsusel aga seadusest tulenev volitus. Õiguskantsler saatis Sõmeru Vallavolikogule ettepaneku viia määrused põhiseaduse ja seadustega kooskõlla.
Õiguskantsler jõudis oma analüüsi tulemusel järeldusele, et kohalikul omavalitsusel ei ole maapõueseaduse alusel võimalik kehtestada keskkonnatasu kohalikule omavalitsusele kuuluva maavara kaevandamise eest. Maavara kaevandamisõiguse tasu arvutatakse ja makstakse keskkonnatasude seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide järgi. Tulenevalt keskkonnatasude seadusest makstakse maavara kaevandamisõiguse tasu aga riigile kuuluva maavaravaru kaevandamise, kasutamise või kasutuskõlbmatuks muutmise eest. Seadusest tulenevalt kuuluvad riigile aluspõhja maavara, üleriigilise tähtsusega maardlas olev maavara ning ravitoimega järve- ja meremuda. Sõmeru juhtumil kaevandatakse aga liiva, mis ei ole aluspõhja maavara. Maardla, millest liiva kaevandatakse, on kohaliku tähtsusega ning asub munitsipaalmaal. Seega puuduvad keskkonnatasude seaduses sätestatud riigile kuuluva maavara kaevandamisõiguse tasu maksmise eeldused. Kaevandajal ei teki kohustust tasuda keskkonnatasu kohaliku tähtsusega munitsipaalmaal asuvas maardlas riigile mittekuuluvat maavara kaevandades.
Õiguskantsleri hinnangul on aga ka kirjeldatud juhtumil oluline keskkonnatasude seaduse üks eesmärke: vältida või vähendada loodusvarade kasutamisega seotud võimalikku kahju. „Maavara kasutamise eest tasu maksmine motiveerib kaevandajat hoiduma raiskamisest, kuna see toob talle kaasa kulutusi. Kui isik ei pea loodusvarade kasutamise eest maksma ehk kaevandamiseks endal olemasolevaid ressursse kulutama, siis ei pruugi ta tajuda ka loodusvarade piiratust. Pillava suhtumisega loodusvaradesse kahjustatakse eelkõige üldisi huve, mistõttu tuleks kaevandajaid motiveerida maavarasid kasutama säästlikult sõltumata sellest, kus ja millise kuuluvusega maavara kaevandatakse“, ütles Allar Jõks.
Kuivõrd riigimaal maavarade kaevandamisel eristatakse tasu riigile kuuluva maa kasutamise eest maavara kaevandamisõiguse tasust, siis võiks see õiguskantsleri hinnangul olla samamoodi ka munitsipaalmaal riigile mittekuuluvat maavara kaevandades. „Kuna kohalik omavalitsus keskkonnatasu käesoleval hetkel kehtestada ei saa, siis loob see soodsa pinnase kinnisasja kasutusõiguse tasu käsitamiseks sisuliselt keskkonnatasuna. Olen seisukohal, et nende tasude eesmärgid ja objekt on siiski piisavalt erinevad, mistõttu peaks neid tasusid selgelt üksteisest eristama“, märkis õiguskantsler.
Kohaliku maavara kaevandamisõiguse tasu kehtestamiseks on õiguskantsleri hinnangul vaja muuta kas maapõueseadust või lisada kohalike keskkonnatasude instituut keskkonnatasude seadusesse. Seejuures tuleks mõelda ka tasude arvutamise ja tasumisega seotud küsimuste reguleerimisele.
Allar Jõks pöördus keskkonnaminister Jaanus Tamkivi poole palvega kujundada seisukoht, kas minister peab võimalikuks ja vajalikuks maavarade kaevandamisel munitsipaalmaalt kohalike keskkonnatasude kehtestamise reguleerimist ning millise ajaperspektiiviga oleks võimalik vastavad muudatused seadustesse sisse viia.