Õiguskantsler: võrdse kohtlemise õigusega õigluseni

 

NÄDALA SÜNDMUS 7. detsember 2007

10. detsembril tähistab maailm inimõiguste päeva.
Tinglikult võib seda päeva nimetada ka inimese õiguste päevaks, sest antud päevaga tähistatakse igaühe õigusi. Kuid mitte igasuguseid õigusi, vaid ikka neid, mis seonduvad inimeseks olemisega.

Inimeseks olemise õigused on meil kõigil olenemata sellest, millised me oleme. Kõiki inimesi peetakse võrdselt inimesteks ja neile omistatakse teatud õigusi üksnes seepärast, et nad on inimesed. Teisisõnu ei saa keegi olla vähem inimene üksnes selle tõttu, et ta on vaene, või keegi teine jällegi rohkem inimene, sest ta on rikas. Inimene on inimene oma olemuses, nii täiuslikkuses kui ka puudustes. Seepärast ei saa ka inimõigused erineda inimeseti. Need õigused on kõikidel ja see, kuidas me üksteisesse suhtume, ei mängi rolli.

Inimestena ei ole me aga kõik sugugi ühesugused. See, et me oleme faktiliselt ebavõrdsed, tuleb välja kõikjalt. Mõelgem kasvõi järgmistele lihtsatele näidetele. On kaks kooliõpilast, neist üks on pime ja teine kurt. Nad peavad mõlemad õppima vormilt sama matemaatika õpiku järgi. Kuidas tagada see, et pime näeks ja kurt kuuleks? Või vaadakem ringi meie linnaruumis, kauplustes, koolides, haiglates, öölokaalides ja küsigem, kui kerge on selles ruumis liikuda, omi asju ajada liikumispuudega isikul, eakal, lapsel, naisel ja niiöelda keskmisel, „normaalsel“ inimesel. Usun, et see ei ole just erakordne näide, et 160 cm pikk inimene ei saa soovitud jäätisepakki kaupluse külmriiulist kätte üksnes seepärast, et ta ei ulata seda riiulilt võtma.

Just sellisest faktilisest ebavõrdsusest ja inimeste meelevaldsest omavahel võrdsustamisest ajendatuna kandis 2007. aastal Euroopa Liidus võrdsete võimaluste ideed: „Võrdsed võimalused kõigile – õiglase ühiskonna poole“. Selle Euroopa võrdsete võimaluste aasta eesmärkideks olid: õiguste kaitse, esindatus, mitmekesisuse tunnustamine ja austus. Seda kõikidele, olenemata sellest, millised nad on. Aasta raames seadis Eesti eesmärgiks tõsta inimeste teadlikkust õigusest võrdsele kohtlemisele ning samal ajal koguda infot selle kohta, kui levinud on ebavõrdne kohtlemine. Tuli välja inimeste vähene teadlikkus võimalustest, kuhu pöörduda ning suured infolüngad tegelikust olukorrast. Lahenduste leidmisel kaasati partnereid ja erinevaid vähemusgruppe üle Eesti ning oma tegevustega püüti käsitleda võimalikult paljusid diskrimineerimise aluseid. Kui mõned aastad tagasi räägiti vajadusest viia paberil olevad põhimõtted praktikasse, siis sellel aastal jäi kõlama mõte liikuda erinevuste tolereerimisest erinevuste aktsepteerimisele.

Küll soolise võrdõiguslikkuse voliniku, küll statistikaameti andmetest, küll Eesti avalikust uudisvoost saame pea iga päev teada erinevaid asjaolusid, mille tõttu võib Eestis inimeste õigus võrdsetele võimalustele olla riivatud. Haigutav lõhe meeste ja naiste palkade vahel; suured erinevused palkades regiooniti; lapsi ootavate ja lastega naiste ebavõrdne kohtlemine töösuhetes; ebapiisavalt põhjendatud või poliitvõitlusest lähtuvad mängud maksudega erinevates omavalitsustes… Kas nii tagab riik inimestele võrdsed võimalused toimetulekuks, tervise ja elukvaliteedi hoidmiseks, inimeseks olemiseks kõige laiemalt?

Moto „Võrdsed võimalused kõigile“ on kantud ühest inimõigusest, inimesega lahutamatult seotud õigusest – õigusest olla võrdselt koheldud. Mis on aga selle igaühe õiguse sisu?

Siin tuleb vastata Aristotelese sõnadega: võrdseid tuleb kohelda võrdselt, ebavõrdseid aga ebavõrdselt. Nende sõnade taga peitub mõte, et isikuid tuleb samamoodi kohelda siis, kui nad on faktiliselt samas positsioonis. Näiteks pakkudes kurdile ja pimedale õpilasele õppevahendiks audioraamatut, on selge, et neid isikuid koheldakse neid samastades ebavõrdselt: kurt ei saa audioraamatu järgi oma puude tõttu õppida, mistõttu on audioraamat tema puhul õppevahendiks sobimatu, eesmärki mittetäitev, pimeda puhul aga sellist küsimust ei tõusetu. Sellisel juhul peabki riik õpilasi kohtlema erinevalt.

Just hiljuti pidin pöörduma haridus- ja teadusministri poole seetõttu, et erivajadustega lastele ei ole haridus teiste lastega võrdselt kättesaadav. Täpsemalt valmistab mulle endiselt muret erivajadustega laste õppekorraldus selle kõige laiemas mõttes: milliste õppekavade järgi tuleb hariduslike erivajadustega õpilastel õppida; kas hariduslike erivajadustega õpilaste jaoks on riik töötanud välja vastavad õppematerjalid; kas erivajadustega õpilastel on tegelikult võimalik õppida oma elukohajärgses koolis. Uue tõuke ministri poole pöördumiseks andis ka hiljuti mulle laekunud avaldus, kust selgus, et erivajadustega lastel puudub ikka veel õppekirjandus: näiteks Urvaste Koolis tuleb 7. klassi hariduslike erivajadustega õpilasel eesti keele tunnis kirjutada oma vihikusse ajast ja arust lausejuppe.

Murettekitav on, et Eestis on tervishoiu ja sotsiaalhoolekande teenused erinevates regioonides väga erineval määral kättesaadavad. Olen sellele sotsiaalministri tähelepanu juhtinud juba mõnda aega tagasi. Tervishoiuteenuste ühtlasema kättesaadavuse eesmärgil on näiteks võimalik isikutele, kellel on vaja arsti juurde sõita pika maa taha ning kes ei ole ehk materiaalselt väga hästi kindlustatud, maksta sõidukuluhüvitisi, nagu seda tehakse näiteks Soome Vabariigis. Samuti on võimalik korraldada Eesti Haigekassa poolt rahastatavaid eriarstide väljasõiduvisiite äärealadele jms. Perearstid peaksid senisest enam muret tundma, miks mõni tema nimistusse kantud isik ei ole pikka aega perearsti külastanud ja kas selle põhjuseks ei ole raskused üldarstiabi kättesaamisel.

Selge on see, et kõigil suurtest keskustest – Tallinnast, Tartust ja Pärnust kaugemal elavatel isikutel on äärmiselt keeruline saada näiteks vajaminevaid taastusravi teenuseid. Tänasel päeval on taastusravi vaid suurtes keskustes elavate isikute privileeg. Samas on vajadus rehabilitatsiooni järele jaotunud võrdselt üle Eesti. Sama problemaatiline on ravimite kättesaadavus maapiirkondades, kus lähim apteek võib asuda kümnete kilomeetrite kaugusel ja isegi selles väikeses apteegis ei pruugi olla saadaval seda ravimit, mis isikule määratud on. Seega näeme selgelt, et isikute põhiõigus tervise kaitsele ja seeläbi inimväärsele elule on isegi tänasel päeval ja tänase majandusarengu juures jäänud sõltuvaks isiku elukohast.

Kui inimeste õiguste ja vabaduste tagamine on Eesti põhiseaduse kohaselt seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus, siis võrdse kohtlemise puhul on tegu põhimõttega, mis puudutab kõiki ühiskonnaelu valdkondi (töösuhted, haridus, sotsiaalhoolekanne, avalikud kaubad ja teenused jm) ning kõik inimesed, asutused ja tööandjad peavad kohtlema mistahes eluvaldkonnas kõiki võrdselt ning välistama diskrimineerimise.
Kõigil inimestel peavad olema võrdsed võimalused igapäevaelus osalemiseks ning riigil on kohustus teha võrdsed võimalused kõigile ka tegelikult kättesaadavaks.
Põhiseaduse võrdse kohtlemise säte välistab selle, et avalik võim või tööandja võiks muuta või moonutada ebavõrdse kohtlemise keelu olemust.

Eesti põhiseaduse kohaselt ei ole võrreldavate isikute ebavõrdne kohtlemine keelatud, kui erinevaks kohtlemiseks on pädev ja piisav põhjendus. See, kas ühel või teisel juhul on tegemist piisava põhjendusega, sõltub kindlast olukorrast. Pole kindlat valemit, mille rakendamine annaks selge ja ühemõttelise vastuse. Pigem tuleb iga vastava põhjenduse hindamisel küsida, kas põhjendus on asjakohane ja mõistlik ning kas see loob õiglase olukorra.

Õiglusest ja võrdsest kohtlemisest rääkides tahangi lõpetada Euroopa võrdsete võimaluste aastast meelde jäänud ning palju tsiteeritud Saksa pastori Martin Niemölleri II maailmasõja õudusest kantud luuletusega, mis peaks mõtlema panema võrdse kohtlemise seotusele õiglusega:

                                 Kui natsid tulid kommunistidele järgi,
                                                  ma vaikisin;
                                          Mina ei olnud kommunist. 

                               Kui nad panid kinni sotsiaaldemokraadid,
                                                  ma vaikisin;
                                    Mina ei olnud sotsiaaldemokraat.

                              Kui nad tulid ametiühingu tegelastele järgi
                                     ei protesteerinud ma selle vastu;
                                   Mina ei olnud ametiühingu tegelane.

                                        Kui nad tulid juutidele järgi,
                                                   ma vaikisin; 
                                               Mina ei olnud juut. 

                                       Kui nad tulid minule järgi, 
                Polnud enam kedagi, kes võinuks selle vastu protesteerida.