Õiguskantsler: Tallinna elukohajärgse kooli määramise kord on põhiseadusega vastuolus

 
PRESSITEADE                                                         
Õiguskantsleri Kantselei 20. september 2011
 
Õiguskantsler Indrek Teder on seisukohal, et Tallinna Linnavalitsuse määrus, millega kehtestati elukohajärgse munitsipaalkooli määramise tingimused ja kord, on vastuolus põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning põhiseadusega.
 
Määrusega on Tallinnas elukohajärgse kooli määramine korraldatud moel, mis ei arvesta seadusandja tahtega. Osa laste puhul arvestatakse elukohajärgse kooli määramisel vaid lapsevanema soovi ja teisi seaduses sätestatud nõudeid ei arvestata. Teise osa laste puhul ei arvestata lapsevanema sooviga üldse. Elukohajärgse kooli määramisel kasutatakse seadusvastaselt koolide vastuvõtukorda. Määrusega kehtestatud menetlus on läbipaistmatu, tarbetult keeruline ja ebatõhus.
 
Indrek Teder saatis täna Tallinna Linnavalitsusele märgukirja, paludes kuu aja pärast vastust, kuidas kavatseb linn määrust muuta.
 
Täpsemalt on Tallinna Linnavalitsuse 14.03.2011 määrus „Elukohajärgse munitsipaalkooli määramise tingimused ja kord“ õiguskantsleri hinnangul seaduse ja põhiseadusega vastuolus kolmel põhjusel.
 
Esiteks ei arvestata määrusest tulenevalt elukohajärgse kooli määramisel kõikide põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses sätestatud oluliste asjaoludega. Seadusandja näeb põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses ette, et valla- või linnavalitsus määrab õpilasele elukohajärgse munitsipaalkooli. Sellega on seadusandja soovinud anda igale lapsele ja lapsevanemale kindlustunde, et põhihariduse saamiseks on lapsel koht kindlas koolis. Kooli määramisel peab kohalik omavalitsus oluliste asjaoludena arvestama esmajärjekorras õpilase elukoha lähedust koolile, sama pere teiste laste õppimist samas koolis ja võimaluse korral vanema soove (PGS § 10 lg 1 kolmas lause). Neid seaduses nimetatud asjaolusid tuleb arvestada kõigepealt, neid ei saa kõrvale jätta ning asendada mingite muude tingimustega. Neid kolme tingimust tuleb arvestada kogumis. Seejuures lapsevanema sooviga saab arvestada võimalusel.
 
Määrusest tulenevalt on aga Tallinnas osale lastele elukohajärgne kool määratud ainult vanema soovi arvestades. Teisisõnu on linnavalitsus määruse kehtestamisel eelistanud osa laste puhul vanema soovi teistele seaduses nimetatud asjaoludele.
 
Nendele lastele, kelle vanemad pole lapsele elukohajärgse kooli määramiseks kindlale koolile avaldust esitanud või keda kool pole tahtnud vastu võtta, määrab linnavalitsus kooli vanema soovi arvestamata ka siis, kui sellega saaks arvestada. Õiguskantsleri hinnangul peaks neil juhtudel linnavalitsus võimalusel vanema sooviga arvestama.
 
Teiseks on määrus põhiseadusega vastuolus seetõttu, et elukohajärgse kooli määramisel võetakse aluseks iga üksiku kooli vastuvõtu tingimusi ja korda. Kooli vastuvõtutingimustest lähtumist elukohajärgse kooli määramisel seadusandja ette ei näe. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi võib elukohajärgse kooli määramise tingimused ja korra kehtestada vaid linna- ja vallavalitsus (PGS § 10 lõige 1). Ühelgi koolil selleks õigust ei ole. Seega ei tohi elukohajärgse kooli määramisel kasutada kooli vastuvõtu tingimusi, sh korraldada vastuvõtukatseid.
Koolikatsete korraldamine elukohajärgse kooli määramisel ei ole õiguskantsleri hinnangul seaduse mõttega kooskõlas. Oluline on, et elukohajärgne kool määratakse kõigile lastele ühtsete kriteeriumite alusel. Kui laps soovib asuda õppima talle linnavalitsuse määratud elukohajärgsesse kooli, peab kool lapse vastu võtma (PGS § 27 lg 1 esimene lause). 
 
Kolmandaks on määrus põhiseadusega vastuolus seetõttu, et määrusega kehtestatud menetlus on läbipaistmatu, tarbetult keeruline ja ebatõhus. Määrus loob vale mulje, et elukohajärgse kooli määrab kool. Tegelikult on otsustajaks haridusameti juhataja. Seepärast ei tea lapsevanem, kes tema avaldust menetleb ja lõppotsuse langetab. Samuti ei ole lapsevanemal määruse tekstist võimalik üheselt aru saada, millistest kriteeriumitest lähtuvalt laps õpilaskandidaadiks saab. Vanem peab lugema iga kooli vastuvõtutingimusi, et jõuda selgusele, kuidas laps ühe või teise kooli õpilaskandidaadiks arvatakse. Lisaks tekitab määruses sätestatudvõimalus esitada elukohajärgse kooli määramiseks taotlusi mitmesse kooli näilise koolikohtade puuduse ning konkursi, mis suurendab lapsevanema ebakindlust koolikoha suhtes. Lapsi „jooksutatakse“ koolide vahel, sest vanemal puudub kindlus, kas tema laps soovitud kooli õppima pääseb. Samuti ei ole sellise menetluskorra juures tagatud õige ja õiglase otsuse langetamine: põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega on kooskõlas, kui elukohajärgse kooli määrab organ, kellel on tervikpilt koolidest ja nende võimalustest, juurdepääs rahvastikuregistri isikuandmetele ning kes saab kaaluda õpilase koolitee turvalisust ja transpordivõimalusi.
 
Kokkuvõtvalt on määrus, mille tõttu osa laste puhul arvestatakse elukohajärgse kooli määramisel vaid vanema soovi, seevastu teise osa laste puhul vanema sooviga ei arvestata ka siis, kui seda saaks teha, vastuolus põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega (PGS § 10 lõikega 1). Samuti on elukohajärgse kooli määramisel iga üksiku kooli vastuvõtu tingimuste ja korra rakendamine seadusega vastuolus (PGS § 10 lõikega 1 ning PGS § 27 lõigetega 1, 4 ja 5). Määrusega kehtestatud menetlus on läbipaistmatu, tarbetult keeruline ja ebatõhus ning seetõttu vastuolus põhiseadusega (PS §-ga 14).
 
 
Jaana Padrik
õiguskantsleri avalike suhete nõunik
693 8423
50 18 793