Õiguskantsler Allar Jõks saatis siseministrile ettepaneku isikuandmete kaitse seaduse muutmiseks. Õiguskantsler on seisukohal, et isikul peab olema võimalus kaitsta oma põhiõigusi ning vältida isikuandmete väärkasutust ka juhul, kui need andmed on kord juba avalikustatud.
Õiguskantsler tegi siseministrile ettepaneku kaaluda isikuandmete kaitse seaduse (IKS) muutmist osas, mis ei võimalda isikul kaitsta oma õigusi kord juba avalikukssaanud andmete edasitöötlemisel. Õiguskantslerile laekunud avalduse alusel läbiviidud põhiõiguste ja vabaduste järgimise järelevalvemenetluse käigus ilmnes, et üksikisiku põhiseaduslik õigus oma eraelu puutumatusele (põhiseaduse § 26) ning õigus informatsioonilisele enesemääramisõigusele (põhiseaduse § 19) võivad Internetiajastul jääda adekvaatse kaitseta isikuandmete kaitse seaduse § 2 lg 2 p 2 tõttu. Kõnealune säte näeb ette IKS kehtivusala piirangu ning ütleb, et isikuandmete kaitse seadust ei kohaldata, kui töödeldakse õiguspäraselt avalikuks kasutamiseks antud isikuandmeid.
Seega tekib olukord, kus isikuandmete kaitse lõpeb nende avalikustamisega piiramata isikute ringile ning andmesubjekt kaotab täielikult võimaluse oma huvide kaitseks. Näiteks ei saa inimene vaidlustada juba avalikustatud andmete edasitöötlemist ning taotleda töötlemise lõpetamist, samuti nõuda vananenud andmete parandamist.
„Nii puuduvad inimesel enda kaitseks mehhanismid just olukorras, kus andmed on saanud avalikuks ja nende edasiliikumine on praktiliselt piiramatu. Isik on siin eriti haavatav ja kaitsevõimaluste puudumine on üksikisiku põhiõiguste kaitse seisukohalt äärmiselt problemaatiline“, hindas Allar Jõks.
Menetlus, millest kasvas välja õiguskantsleri ettepanek siseministrile isikuandmete kaitse seaduse muutmiseks, puudutas situatsiooni, kus andmesubjekt ei saanud isikuandmete kaitse seaduse § 2 lg 2 p 2 tõttu vaidlustada enda võlainfo töötlemist. Kodanikku kajastati registris edasi võlgnikuna, kuigi ta oli väidetavalt võlad tasunud.
Õiguskantsler on seisukohal, et pidades silmas põhiseaduse § 13 lõikest 1 tulenevat riigi kaitsekohustust ning § 14 tulenevat õigust korraldusele ja menetlusele, peab seadusandja tagama isikuandmete kaitse mehhanismid ka olukorras, kus isikuandmed on juba avalikustatud. Lisaks põhiseaduse nõuetele tuleneb selline seisukoht ka Euroopa Liidu aktidest.
Antud ettepanek siseministrile on õiguskantsleri menetlusest tulenenud esimene konkreetne ettekirjutus isikuandmete kaitse seaduse muutmiseks. 13. mail toiminud õiguskantsleri andmekaitsealase teaduskonverentsi „Infonälg vs. Privaatsusjanu“ kokkuvõttena peab Allar Jõks lisaks isikuandmete kaitse seaduse muutmisele vajalikuks isikuandmete kaitset ja teabelevi puudutavate seaduste süsteemselt läbitöötamist ning ebapiisava ja omavahel mittehaakuva regulatsiooni täiendamist. Konkreetsetes andmetöötlusvaldkondades on eriseaduste tasandil vaja õigusloomet elule järgi aidata, leiab Allar Jõks.
„ Andmekaitse valdkonnas vajab täpsemat määratlemist, kes ja mille üle järelevalvet teostab, ja seda nii era- kui ka avaliku sektori puhul. Näiteks on meil praegu eriti kontrollimatu nende andmebaaside kasutamine, mis on eraõiguslikes valdustes – suurte firmade ja pankade käes. Siin on vaja kehtestada järelevalve seaduse tasandil“, ütles Allar Jõks.
Allar Jõksi hinnangul oli 13. mail toimunud õiguskantsleri aastakonverentsi kõige olulisem eesmärk tekitada diskussioon erialainimeste hulgas, mille tulemusel muutuks õiguskord andmekaitse ja teabelevi valdkonnas, ning teavitada inimesi, et oma isikuandmeid on vaja kaitsta.
„Selles osas on konverents oma esmaeesmärgid täitnud, kuid nii seadusloome parandamise kui ka ametnike ja kodanike harimise osas on suur töö veel ees“, lisas õiguskantsler. „Tuleb välistada olukorrad, kus inimesed annavad oma andmeid teadmatusest ja andmete kogujad koguvad neid vastutustundetusest, või veel enam – saades hästi aru, et informatsioon – see on võim“, ütles Allar Jõks. „Võimul, mis koguneb kontrollimatult teatud isikutegruppide kätte, on kalduvus kontrolli alt väljuda, seepärast tuleb informatsiooni kogumisele panna seadustes kindlad piirangud ja kehtestada selge järelevalve“.