Õiguskantsler Allar Jõks esines 25. oktoobril Riigikogu ees ettekandega, mis käsitles ettepanekut viia ravikindlustuse seaduse põhiseadusvastased sätted kooskõlla põhiseadusega. Õiguskantsler on seisukohal, et vaidlustatud sätetega piiratakse ebaproportsionaalselt töötaja õigust võrdsele ravikindlustusele ning õigust tervise kaitsele. Samuti piiratakse ebaproportsionaalselt sotsiaalmaksu maksjast tööandja omandiõigust ning isikute ettevõtlusvabadust.
Ravikindlustuse seaduse alusel tekib tööandjale kohustus hüvitada töötajale ravikindlustushüvitiste saamata jäämisest tekkinud kahju (ravikulud) põhjusel, et tööandja on jätnud töötaja kindlustuskaitse tekkimiseks vajalikud dokumendid tähtaegselt Eesti Haigekassale esitamata. Tööandjale tekib ravikulude hüvitamise kohustus ka juhul, kui ta on tegelikult töötaja eest sotsiaalmaksu ära maksnud.
Samuti on probleem kindlustuskaitse kehtimahakkamise ajas töötaja jaoks. Kui tööandja on sotsiaalmaksu ära maksnud, kuid esitab dokumendid haigekassale hilinenult, ei hakka kindlustuskaitse töötaja jaoks kehtime mitte kohe, vaid pärast kümnepäevast ooteaega.
Õiguskantsler asus seisukohale, et ravikindlustuse seaduses ravikindlustuse tekkimiseks ettenähtud menetlusreegel seab töötaja ravikindlustuskaitse tekkimisel sõltuvusse tööandja poolt andmete esitamisest haigekassale. Kehtestatud menetlus riivab otseselt põhiseaduses sätestatud isikute võrdsuspõhiõigust. Käesoleval juhul pannakse isikud, kelle osas on tekkinud sotsiaalmaksu maksmise kohustus ja kelle osas on tööandja esitanud nõutavad dokumendid ja andmed, paremasse olukorda võrreldes sarnaste isikutega, kelle osas on dokumendid ja andmed esitamata jäetud. Isikute ravikindlustuskaitse tekitamisel ei võeta arvesse ka asjaolu, kas isiku eest on tegelikult sotsiaalmaks tasutud. Juhul, kui tööandja ei ole haigekassale esitanud ravikindlustuskaitse tekkimiseks nõutavaid dokumente ja andmeid, kuid on töötaja või teenistuja eest nõuetekohaselt sotsiaalmaksu tasunud, ei võimaldata sellisele töötajale või teenistujale ravikindlustuskaitset automaatselt ega isegi kohe alates andmete edastamisest haigekassale. Ravikindlustuskaitse tekib sellisele töötajale või teenistujale alles pärast 10-päevase ooteaja möödumist kande tegemisest ravikindlustuse andmekogusse. Seega on seadusandja vaid andmete kogumise eesmärgil piiranud oluliselt teatud isikute õigust ravikindlustuskaitsele. Selline menetluse tulem välistab seadusandja laiema eesmärgi, milleks oli kindlustatute huvide kaitse.
Samuti on õiguskantsler seisukohal, et ravikindlustuse seaduse säte, mis kohustab tööandjat katma töötaja ravikulud, kui ta on jätnud haigekassale nõuetekohaselt andmed esitamata, riivab ebaproportsionaalselt tööandja ettevõtlusvabadust ja omandiõigust. Sisuliselt kohtleb seadus tööandjat lisaks sotsiaalmaksu maksmise kohustusele ka töötaja ravikulude kandjana. Ravikulude kandmine lisaks sotsiaalmaksule võib viia tööandja maksejõuetuseni. Kehtiva õiguse kohaselt oleks võimalik tagada menetlus, mis võimaldaks haigekassal iseseisvalt saada töötaja ja avaliku teenistuja kohta sotsiaalmaksu maksmise kontrollimiseks vajalikke andmeid. Käesoleval ajal toimub selline andmevahetus erinevate riigi poolt peetavate registrite vahel olukorras, kus on tekkinud kahtlus sotsiaalmaksu tasumises töötaja või teenistuja eest ning sellega seotud vajadus ravikindlustuskaitse lõpetamiseks. Registritevahelise andmevahetuse juurutamisel saaks hoida ära tööandja omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riive läbi töötaja või teenistuja ravikulude katmise kohustuse andmete haigekassale edastamata jätmise korral.
Riigikogu põhiseaduskomisjon ja sotsiaalkomisjon tegid Riigikogu täiskogule ettepaneku toetada õiguskantsleri ettepanekut. Riigikogu täiskogu toetas 25. oktoobri istungil ühehäälselt õiguskantsleri ettepanekut ravikindlustuse seaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Vastava eelnõu ravikindlustuse seaduse muutmiseks valmistab ette sotsiaalkomisjon.