Eesti on endale võtnud seoses kliima kaitsega kohustusi, mille tähtajad lähenevad, kuid mille täitmiseks – ettevõtjatele, omavalitsustele ja eraisikutele tingimuste loomiseks – vajalikud seadused on suuresti veel vastu võtmata, märkis õiguskantsler Ülle Madise Riigikogule täna esitatud ettekandes.
„Põhiseaduse järgi tuleb enamik kliimaneutraalsust puudutavatest otsustest teha seadustes. Kui on vaja kehtestada reeglid või piirangud, mis puudutavad ettevõtlust, tuleb seda teha seaduses. Kui on vajalikud piirangud kellegi omandi suhtes, saab seda otsustada üksnes seadusega. Kui soovitakse kehtestada koormisi või makse, tähendab see seaduse kehtestamist. Kui Riigikogu peab vajalikuks muuta inimeste kaasarääkimise tingimusi, saab sedagi otsustada ainult seadusega,“ märkis õiguskantsler, juhtides tähelepanu sellele, et praegu on võetud kohustuste täitmiseks vajalikud normid seadustest puudu. „Osaga muudatustest on aastal 2023 juba väga kiire, kui ei soovita võetud kohustuste täitmisest loobuda või hüvitisi maksta,“ rõhutas õiguskantsler. „Erakondade valimiskavades on välja pakutud kliimaseadus – see on üks mõeldav tee. Oluline on, et eraisikute õigused ja kohustused saavad konkreetselt paika nii kaevandamise, energeetika, transpordi, ehituse, elamumajanduse, jäätmekäitluse kui tööstuse alal. Seejuures tuleb igaks ümberkorralduseks anda vajalik aeg, see on valdkonniti erinev.“ selgitas õiguskantsler.
Õiguskantsleri analüüs viis järeldusteni, et kuigi Eesti on viimastel aastatel mõnes arengukavas ja strateegias seadnud eesmärgiks kasvuhoonegaaside olulise vähendamise, teistes aga kliimaneutraalsuse saavutamise aastaks 2050, ei ole riigil praegu teada, mida täpselt on vaja teha, et võetud kohustusi täita. „Seadustes, milles reguleeritakse eluvaldkondi, millest sõltub kliimaneutraalsuse saavutamine, ei ole selgeid norme, kes peab ning mida ja mis ajaks tegema või millest hoiduma. Üldised normid selleks ei sobi, sest ükski ametnik ei saa asuda Riigikogu asemel põhiõiguste piiramise aluseid määrama,“ tõdes õiguskantsler.
„Kliimaneutraalsusega seotud olulisi küsimusi on vaja seadusega reguleerida, et anda kõigile sellega seotud tegevusvaldkondadele ja isikutele kindlus kehtivate reeglite kohta. Iseäranis tähtis on, et negatiivse kliimamõjuga valdkondades tegutsevad inimesed saaksid seadusest teada, kui pikalt on neil veel võimalik samas valdkonnas tegutseda. Kui aastaks 2030 tuleb mingi tegevus lõpetada, eeldab see suuremahulisi ümberkorraldusi kogu valdkonnas. Ettevõtete juhtidel tuleb leida viis tegevus lõpetada ning töötajatel tuleb otsida endale uus töö, ent aega on vaja ka ümberõppeks. Kui leidub investor, kes soovib senise tegevuse asemel panustada muud liiki tööstusesse, võtab uue tegevussuuna leidmine ja selle toimimiseks ettevalmistuste tegemine aega. Vaja on äriplaani, planeeringuid, ehituslube, keskkonnalube, tuleb leida investorid ning vaja on leida ja koolitada ka töötajaid,“ seisab Riigikogule esitatud ettekandes.
Ettekande eesmärk on Riigikogule, asjaomastele ministeeriumidele ja asutustele, ettevõtjatele ja avalikkusele teadvustada, et Eestile võetud eesmärkide täitmiseks vajalikke norme valdavalt seadustes praegu ei ole, nende läbirääkimine ja jõustamine võtab aga eeldatavasti aega. Arengukavad või koalitsioonileping seadust ei asenda ja neile tuginedes ei saa eraisikuilt midagi eeldada ega nõuda. Ettevõtjad vajavad õigusselgust ja õiguskindlust, et nad saaksid valida tegevussuunda, julgeks teha investeeringuid ning saaks otsida ja koolitada asjatundlikke töötajaid. Ka kohalikul omavalitsusel on vaja võimalikult hästi ette teada, kas ja millist kliimat mõjutavat ettevõtlust lähikümnendeil lubatakse, kas mõnel suurel tööandjal tuleb tegevus lõpetada või ümber korraldada ning millised on võimalused linna või valda ettevõtlust tuua. Eestile võetud kohustuste täitmise tähtajad lähenevad, kuid praegu on seadustes asjakohased normid valdavalt puudu. Õige pea ei ole tõenäoliselt enam võimalik märkimisväärsete kahjuhüvitisteta ettevõtjatele ega teistele isikutele kohustusi panna või keeldusid kehtestada, sest kohanemisaeg jääb objektiivselt liiga lühikeseks.
„Kas kliimaneutraalsuse saavutamiseks vajalikud kohustused ja piirangud kehtestada valdkonnaseadustes või luua täiesti uus seadus, on mõistagi Riigikogu otsustada,“ märkis õiguskantsler. „Kliimaseaduseks on võimalik nimetada ka kõikide valdkonnaseaduste muudatuste paketti, kui need soovitakse liita ja üheaegselt vastu võtta. Õigusloometehniliselt võib osutuda eraisikute huve paremini kaitsvaks eri valdkondade reeglite arutamine ja vastuvõtmine eraldi seadustes. Nn kobarseadus kätkeb eneses ohte ka seoses põhiseaduslikkuse järelevalvega: kui Vabariigi President leiab kobarseaduses põhiseadusevastase normi, tuleb tal jätta kogu seadus välja kuulutamata, seega ei hakka kulgema ka põhiseaduspäraste normide jõustumiseelne kohanemisaeg.“