Õiguskantsler Ülle Madise tervituskõne selge sõnumi konverentsil

8. september 2017, KUMU

Head mõtte- ja ametikaaslased,

Kahe punkti vahe on lõpmatu.

See on ju täiesti selge: kahe punkti vahe saad alati pooleks jagada ja poole veelkord pooleks ja veelkord … lõpmatult.

Sofistid olid sedalaadi mõttekeerutuste meistrid.

Aju treenimine, näiliste paradokside konstrueerimine, ammugi luule ja nali on igati vahvad. Ent üldjuhul mitte ametikirjades.

Hea ilukirjanduse, eriti poeesia olemuses on mitmetähenduslikkus. Mis haiku see oleks, mil üksainus mõistmis- ja tõlgendusviis!

Vaatasin palju
hiljem valiti välja
mida ma nägin

/Jüri Üdi/

Ametikirja, tegelikult mistahes asjaliku infovahetuse teeb heaks just vastupidine: selgus, lühidus, täpsus. Kantseliidi, targutamise ja keerutamise taha poetakse tihti siis, kui ei teata, mida öelda või ei julgeta öelda. Ei julgeta, sest ei taheta võtta vastutust.

Tahaksin väga loota, et ajad, mil näiteks õigusteaduses arusaadamatut paljusõnalist keerutamist kvaliteedimärgiks peeti, hakkavad mööda saama. Nii Saksamaal kui Ameerikas püütakse ülikoolides nüüd segaselt kirjutamise asemel hoopis selgesti kirjutamist õpetada. Plain and Simple Language – mitte segamini ajada lapsiku, üle lihtsustatud ja suurtähtedes veeritud keelega - on suisa eraldi sihiks seatud, et võidelda kuiva, legalistliku ametnike-slängis jutuga. Soovitused on lihtsad: kui tahad, et sinust aru saadaks, eelista üldtuntud sõna harvakasutatavale, konkreetset abstraktsele, lühikest pikale ja ühtainust sõna sõnamängule.  

Saksa Bundestagi veebilehele on ilmunud sektsioon: Leichte Sprache. Nupp on vaegkuuljaile ja vaegnägijaile mõeldud nupu ja inglise, prantsuse ja araabia keele versiooni kõrval. 

Head kolleegid,

Ülikoolis olen üliõpilastele ikka nõu andnud, et kui tahavad rumalaid tarkadest eraldada, siis pangu näiteks sõnad „paradigma“, „narratiiv“, „diskursus“, „oksüümoron“ ja „konundrum“ julgesti ühte lausesse. Rumal inimene veab näole aupakliku ja vaimustunud ilme. Tark aga küsib lahkesti, milline panjandrum (pretensioonikas tähtis tegelane) ja mis konundrumi (mitmeti lahendatav keeruline küsimus) küüsi on sattunud, kes kellele mis lugu (narratiiv) jutustab. Toogu mõni näide, andku eeskuju või näidaku stiili (paradigma). Vastuseks on tumm karje (e oksüümoron J . Nii et jätkem see julgesti oma arutlusruumist (diskursus) välja.

Muide, ka filosofeerida ja teadust, isegi sotsiaalteadust saab teha eesti keeles ja lausa arusaadavalt. Tõsi, seda suudab vaid päris filosoof. Või päris teadlane.

Selge väljendumine ongi raske, sest eeldab sisulist arusaamist. Ja oma sõnade eest vastutuse võtmist. Ja pingutust. Pingutus tasub ära.

Ausalt, kasvõi õigusteadusliku mõtte arusaadavalt väljendamine on ka omamoodi nauding. Treenib aju ja hoiab Alzheimeri loodetavasti eemal. 

Kerge piinlikkusega vaatan tagasi iseenda õigusteadusliku kirjutamise minevikku. Laitmatult ei tule välja nüüdki, kogu aeg saaks paremaks, aga – tunnistan, et elasin ja tunnetasin minagi läbi selle arenguastme, mil tundus, et peenutsev, paljude võõrsõnade ja keerulise lauseehitusega tekst näitab asjatundlikkust, kuulumist haritud inimeste sekka. See väljendub kenasti mu õigusteaduse magistritöös, kus kasutasin näiteks ladinakeelset sõnapari „mixtum compositum“. Võinuks ju otse öelda, et tegu on riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel jagatud ülesandega, kus näiteks raha annab riik, aga midagi otsustab ja teeb vald. Näiteks annab sotsiaalabi. Ega ma tollal täpselt teadnud, mida sellega öelda tahtsin. Õnneks oli tol ammusel ajal töö mahukas, tänapäevase doktoritöö mõõdus, sinna mahtus sedagi, mis Eesti kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku rolli asjus senini oluline. Too parem osa õnnestus vast enamjaolt arusaadavalt kirja panna.

Ajal, mil juhtisin haldusõiguse reformi, sain aru, et seaduseelnõude läbirääkimised õnnestuvad paremini, kui kasutame näiteid ja lihtsaid, otsekoheseid lauseid. St ei vaheta sõnaridu, vaid mõtteid.

Aastaid tagasi – see võis olla 1. aprill 1999 - pöörasime paari sõbraga ühe eriti totra seaduseelnõu lõplikult arusaadamatuks. Kui mõni lause oligi arusaadav ja vastas eesti kirjakeele reeglitele, võtsime appi kantseliidi, saksa keele lauseehituse ja muidugi võõrsõnad. Kui aga mõnel harval juhul tõesti ühtki võõrsõna ega kantseliitlikku keerutust enam pähe ei tulnud, tuletasime eestikeelsele sõnale vaste prantsuse keelest. See libaeelnõu liikus tudengite seas tükk aega ja nalja sai kõvasti. Loodan, et see „targa saksa seaduse“ karikatuur suunas vähemalt mõne ametikaaslase arusaadavust väärtustama. Nojah, võis ka kellelegi eeskuju anda.

Igatahes ütles Saksa õigusfilosoof Rudolf von Jhering ilusasti: õiguslooja peab mõtlema nagu filosoof, ent kõnelema nagu talupoeg.

Kui inimene saab oma küsimusele riigiasutusest kantseliitliku arusaadamatu vastuse, ei tekita see mu meelest mitte aukartust, vaid pigem pettumust ja pahameelt, kindlasti mõjub ülbelt ja kahandab riigi usaldusväärsust. Kardan, et ka nn eliidi- ja asjatundjate vastaste meeleolude taga võib olla ülemäärane poliitkorrektsus, kantseliit, teadlik keerutamine ja kenitlemine. See ei loo usaldust ega aukartust, vaid umbusku ja viha.

Kes teab, mida tahab öelda, öelgu selgesti. Või üldse mitte. Selge see.

Ausalt öeldes: hea eesti keele tagaajamisega ei tohi minna ka teise äärmusesse, võtta inimestelt väljendumise julgust. Keelevigadest saab õppimise ja keeletoimetaja abiga jagu, olgu tegu eesti keelt emakeelena kõneleja või mittekõnelejaga.

Taunitav olgu tahtlik ja teadlik keerutamine. Mõistan, et ka väljaspool poeesiat on valdkondi, kus keerutamine ongi teinekord siht. Meenub üks advokaat, kes kohtusaalist tulles ütles näost särades: „Väga hea! Lõin pildi segi!“. Või siis omaaegsete röövellike kiirlaenude reklaamid, mille juures teade: „Tegemist on finantsteenuse reklaamiga. Krediidikulukuse määra kohta …“. Võiks ju otse öelda, et laenad 100, tagasi maksad mitusada või jääd varast ilma. Ent muidugi, mis reklaam see siis enam oleks. Aga ega see hoiatus ka hoiatus ei ole. See, kes teab, mis on krediidikulukuse määr pole ilmselt hoiatuse sihtrühm.

Head sõbrad, soovin kõikidele tahtmist ja julgust mõelda ja öelda selgesti. Ja et ilusa hea keelekasutuse taotlus ei hakkaks painama. Mind ennast täna küll pisut painas. Kas ise suutsin selgesti ja heas eesti keeles väljenduda?

Ja nüüd korraldajate lahke loal ja rõõmuga kuulutan Selge sõnumi auhinna 2017 aasta võistluse avatuks.

Õiguskantsler Ülle Madise on selge sõnum 2017 auhinna võistluse patroon