Tallinn, 16. november 2017
Kas päriselt usuta inimest üldse on?
Miks on nii raske mõista, et minu usk ei pea olema Sinu usk? Olgu see kristlus, judaism, budism, islam, - jah, ka ateism - või miski muu.
Kas religioon võib tõesti kaasaja vabas ühiskonnaski kohustada võitlema selle nimel, et kogu ühiskonnaelu oleks korraldatud Sinu usu järgi? Ehk piisaks Sinust endast, Sinu elust? Kas tõesti võib käske ja keelde religiooniga õigustada ka kaasaja ühiskonnas? Siin, Eestis? Soomes, Prantsusmaal, Saksamaal, Hollandis, … ?
Eesti Põhiseadus ütleb, et riigikirikut ei ole. See ei välista kirikut avalikus elus, ent ei tohiks kedagi ka kohustada. Ega välistada. Ja peaks kindlustama vabaduse uskuda või mitte uskuda. Põhiseadus ütleb veel, et igaühel on vabadus järgida usutalitusi nii üksi kui koos teistega, eraviisiliselt või avalikult, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust. Milline on meie avalik kord? Kuidas mõistame kõlblust?
Üks on selge. Eesti mõte on olla Eesti.
Kogu maailm ei pea olema ühesugune. Las jääda igaühele vabadus.
Head usuvabaduse asjatundjad,
Minul õigusteadlasena ei ole neile rasketele filosoofilistele küsimustele häid vastuseid. Loodan, et teil on. Konverentsi kava ja suurepärased esinejad annavad selleks lootust.
Üks mõte veel. Üks kaasaja Eesti suurimaist mõtlejaist, teoloog Marju Lepajõe arutleb ajakirjas „Looming“ vestluses Toomas Haugiga pealkirja all „Inimese vertikaalist“ muuhulgas süü ja lunastuse, ka süü koloniseerimise üle. Ta ütleb, et süü ja lunastus on inimesele vajalikud.
Tabasin end seda lugedes korraga mõttelt, et äkki on kaasajal lahvatavad moraalipaanika hood ilmalikkuse ja religioonipuuduse sümptom. Varjamisi vajatakse sõjasüüd, mõne inimgrupi eelduslikku süüd. Et otsida lunastust.
Teie ehk teate.
Soovin Tartu Ülikooli ja Õiguskantsleri ametkonna nimel teile inspiratsiooni, põnevust ja palju tabavaid uuenduslikke seisukohti.