Apellatsioonikohus 100, 14. september 2018
Austatud õigusemõistjad
Head õigusemõistjate sõbrad
Ja ennekõike need, kelle austamiseks oleme täna siin – ringkonnakohtunikud
Lugesin hiljuti üht saksa kolumni, milles kirjeldati rahva pahameelt saksa kohtunike vastu. Kõik said oma jao, isegi konstitutsioonikohtu esimees Andreas Voßkuhle. Tooni kujutate ette, otseselt veeretamisest juttu polnud, ent mõte kaunis sama. Kui mälu ei peta, oli peamine etteheide, et kohtunikud ei saavat olukorrast aru. Pahameele ajend oli ühe terroriga seostatud noore habemiku väljasaatmise juhtum. Asi polnud sisus – tuligi välja saata –, vaid selles, mis hetkel ja kuidas saadeti. Kohus tegi otsuse, mida seadus ette nägi. Ja siin ongi asja tuum: kui seadusele tuginev kohtuotsus ei meeldi, tuleb muuta seadust, mitte muuta kohtunikke poliitikuks.
Tahaksin väga loota, et Eesti kohus ei hakka kunagi õigust mõistma „avalikkuse õiglustunde“ alusel. See viiks suure ebaõigluse ja omavolini. Õigust tuleb mõista selgeks tehtud faktide ja seaduste alusel. Seadus aga peab olema mõistlik ja alati püüdlema õigluse poole. Tõsi, mis ühele õiglane, see teisele ebaõiglane. Õigluse asju otsustatakse valimistel. Kui märkate seadust, mis ilmselgelt ebamõistlik, palun pöörduge Riigikogu, või kui soovite, minu poole. Mu kogemus kinnitab, et Riigikogu on valmis viltu läinud normi kiirelt parandama.
Öeldakse, et faktid ei huvita enam kedagi, milleks see tõendamine, kui kõik niigi selge!? Rahval olevat kõrini institutsioonidest, ekspertidest, põhiõigustest… Tahan lõpetada lootusrikkal noodil. Ja lootust annab üks kaasaja parimaid sotsiaalteadlasi Ivan Krastev oma äsja valminud uurimistöös. Kui alles mõned aastad tagasi demonstreeriti tänavail õigusriiklust hoidvate institutsioonide, ka kohtute vastu, olgu Varssavis või Washingtonis, siis nüüd näeme meeavaldusi sõltumatute kohtute kaitseks.
Palju õnne meie apellatsioonikohtutele! Olen kindel, et suures riigireformimise tuhinas apellatsioonikohtuid siiski ei kaotata.
Tänan! Ilusat õhtut!