1. juuni on lastele pühendatud päev, mu meelest ka õnneliku lapsepõlve pühitsemise päev.
Õnnelik lapsepõlv ei nõua kulda ja karda, pigem hella korda; siirast huvi noore inimese vastu − olgu ta oma laps või laiemast pere- või sõpruskonnast; või olgu ta õpilane, patsient; ehk hoopis võõras laps, kes saab omaks, kui ta pilvist lapsepõlve päikeseliseks pöörad: pakud abi, kuulumistunnet ja kaitset.
Ka kõige nukrama saatusega lapse eluteed saab paremaks muuta. Kas olete näiteks mõelnud, milline universaalne keel on muusika? Helid ja rütmid − see võlumaailm tõmbab enesesse sõltumata sellest, milline on lapse senine kogemus, suhtlusring, tervis või talent.
Head sõbrad! Õnneliku lapsepõlve insenerid oleme me kõik, east ja rollist sõltumata.
Inspiratsioon, sõprus; hea märkamine ja halva parandamine; üheskoos küpsetatud pannkook, muffin või fantaasiapitsa; ühine meisterdamine; koos laulmine, ettelugemine ja lugude jutustamine; looduse, helide ja värvide märkamine; mäng ja „teeme võidu“ koos kaotama ja võitma õppimisega; inimesed, keda usaldada ja armastada; kodu, kus oled alati oodatud − eks ole need õnneliku lapsepõlve peamised koostisosad. Igaühel on mõistagi oma parim kodune retsept.
Aitäh teile, kes te oma pühendumuse, töö, nakatava elurõõmu ja leidlikkusega loote kauneid lapsepõlvi!
Ilusat suve!