31. oktoobril 2019 Tallinnas Hopneri majas
Austatud lastearstid, head kolleegid
Ilmselt just teil on Eesti laste tervisest ja heaolust kõige terviklikum pilt. Imetlusega jälgin, kuidas lastearstid − ja samamoodi paljud õpetajad, treenerid, lastekaitse- ja noorsootöötajad − aitavad ka teiste inimeste lastel heaks täiskasvanuks saada.
Palju räägitakse iibest, ja see on kahtlemata põhjendatud, ent vähem võideldakse selle eest, et kõik need lapsed, kes on juba olemas, saaksid kasvades parima toe. Ehk peaks mõtlema – ja veel tähtsam – tegutsema! – seesuguses vaimus, et kõik lapsed on meie kõigi hindamatu varandus. Kui vaja ja võimalik, võiks ulatada abikäe näiteks oma lapse sõbrale, kelle vanemail ehk lapse jalgpallitrenni jaoks raha ei jagu. Või võtta auto peale koolibussist maha jäänud noor. Heaks näiteks on juhtum, kuidas käitumisraskustega poisi võttis oma šefluse alla tema klassivenna isa. Parimas mõttes. Vajalik mehekuju, kes mõistis noore mehe mäslemist ja oskas olla autoriteet.
Teie tööl, head lastearstid, ja meie tööl õiguskantsleri ametkonnas on üpris palju ühist. Me kõik lahendame probleeme.
Õiguskantsleri ametkonnal on laste ja noorte õiguste asjus kaht liiki ülesanded: lahendada laste ja noorte õiguste rikkumise juhtumid, kus see on vähegi võimalik, ning püüda anda teadmistel ja kogemusel põhinevat nõu, kuidas laste õigusi kaitsta. Selleks koostasime patsientidele ja meedikutele ka soovitused („Lapsesõbralik tervishoid“ ja „Lapspatsiendi teavitatud nõusolek“), mida kolleegid Kristi Paron ja Andres Aru täna siin tutvustavad. Kui teile, head arstid, ja mõistagi laste vanematele on sellest abi, oleme rõõmsad.
Ehk on teil huvitav teada, milliste teemadega meie poole pöördutakse.
Peaaegu iga päev maandub postkasti traagiline katkise pere lugu. Vahel mitu. Vanemad kaebavad üksteise, kohtunike, täiturite, lastekaitsjate, õpetajate ja ka arstide peale. Laps on neis lugudes sageli üksteise kiusamise ja karistamise vahendiks taandatud. Seal, kus vaja vanema nõusolekut: üks annab, teine võtab. Olgu kasvõi klassipildile minek: üks lubab, teine keelab, laps nutab. Tahaks ka pildile! Veel raskemate tagajärgedega võib olla vaidlus vaktsineerimise, koolivaliku, vajaliku raviga nõustumise üle. Püüame otsustajaid veenda, et äärmiselt vajalik on lahku läinud vanemate kokkulepete vahendamine.
Ehk tasub ka iseseisva otsustamise õiguse eapiirid üle vaadata. 16-aastane noor tohib valimas käia, aga oma söömis- või sõltuvushäirega ta ilma vanema nõusolekuta psühhiaatri juurde minna ja abi saada ei tohi. Isegi mitte siis, kui vanem ongi murede põhjus või on hoopis välismaale läinud.
Lasteaia- ja koolielu. Uute teemadena tuleb meilgi tegeleda küsimustega, millele vastamiseks on siiani piisanud teadlaste järeldustest: vaktsineerimine, pedagoogika, identiteedipoliitika. Näeme lapsi ja noori, kes ise rikuvad oma tervist, sageli vanemate eestvedamisel. Kaebavad omal valikul teistmoodi toitujad ja nõuavad kesisemat rooga, kui lastearstid soovitavad ning enamik lapsi ise tahaks. On tüdrukuid, kellele ema on õpetanud, et naise ülesanne elus on olla „võimalikult õhuke“, ja trennihulle vanemaid, kellele ei õnnestugi selgitada, et lapseeas tippsporti pole. Just tuli kaebus selle kohta, et rahvatantsutund on koolis kohustuslik, ja küsimus, kas geograafiaõpetaja võib uskuda lamedat maad.
Selle kõige üle ei maksa kurta ega kurvastada. Enamik lapsi elab heas mõistlikus kodus, kus õpitakse maast madalast, et õigustega koos käivad kohustused, kaotusele järgneb võit ja vastupidi, et teised inimesed on teistmoodi, ning see on tore, et õpetaja ega arst pole teenindaja, kellele saab ette öelda, kuidas juuksed kammida või mis värvi seinad maalida, vaid suure algustähega Õpetaja või Arst.
Mida rohkem elutervet mõistlikkust, seda parem.
Inspireerivat konverentsi!