8. märts 2021 Zoomis
Austatud kohaliku omavalitsuse asjatundjad ja põhiseaduse sõbrad.
Mul on väga hea meel, et vaatamata keerulistele aegadele olete leidnud aega ja võimalust ühiselt mõtelda Eesti omariikluse põhimõtetele ja meenutada õiguskantsleri ametkonna taastajat Eerik-Juhan Truuvälja tema sünniaastapäeva puhul.
Eerik-Juhanist tahaksingi oma lühikeses läkituses paari sõnaga rääkida. Saan kinnitada, et tunnetan tema kui autoriteetse õigusteadlase ja riigimehena tuge pea iga päev. Alates Isaac Newtonist on kümned ja kümned mõtlejad avalikult möönnud, kui kindel ja hea on oma tööd tehes seista hiiglaste, oma eelkäijate õlgadel. Saan sama kinnitada õiguskantsler Truuvälja kohta.
Eestil, tegelikult kogu maailmal, on olnud ränk aasta. Meile nii loomulikuks ja omaseks saanud põhiõigused ja vabadused on pidanud tegema ruumi keeldudele ja piirangutele. Kohati näib, et otsustajate vahel käib mingi võistlus, et kes ikka suudab karmima reegli välja mõtelda. Oleksin liiga leebe, kui väidaksin, et ka Eestis seda meeleolu üldse ei kohtaks. Olen ise päris kõva võimuga ametiisiku suust kuulnud hüüatust (siinkohal kasutan originaaliga võrreldes leebemat sõnastust): põrgu see juura, meil on pandeemia!
Ettevõtjate siiras ahastus, kui neil pole ootamatult loogiliselt põhjendamata keelu alla sattudes raha, et arveid ja palku maksta, jõuab ka õiguskantsleri ametkonda.
Üldkorralduse vorm on paraku võtnud võimaluse õigusriigi tervist kiiresti ja tõhusalt kaitsta, Riigikohtult vähemalt küsida, kas nii ikka võib, et töö ja sissetulek võetakse fakte ja loogikat eirates; lihtsalt sümboli mõttes, olgugi, et nakkuse tõrjel sel kasulikku mõju kuigivõrd polegi. Oleks kahju, kui võiks.
Piirangud on praegu paratamatud, et kaitsta elu ja tervist ning haiglate töövõimet. Selleks on vaja keelde, millest on päriselt kasu, ja millest kinnipidamine ka tagatakse. Põhiseaduse täitmisest ei tohi loobuda, isegi siis mitte, kui avalikkus põhiõiguste rikkumist hetkemeeleolu ajel nõuab ja tasakaalukate, tarkade valikute tegemist pigem laidetakse.
Just neil hetkedel mõtlengi Eerik-Juhanile, kes kõigi oma riigi taastamise valude, vaevade ja kriiside kiuste jäi alati põhimõttekindlaks, lõi vajadusel ka rusika lauale ja tegi kõvemat häält. Et ei, siit läheb piir; põhiseadus seda ei luba; me ei saa lasta hirmutulvadel minema uhtuda meie õigusriigi alustel.
Seda joont, küll ilma rusikata, üritan järgida ka oma töös. Põhiseadus kehtib ka kriisi ajal ja eriolukorras. Siiani on aidanud. Kuigi, tuleb tunnistada, mõnes asjas on lubatavuse kumm veninud viimse piirini. Kui see tervisekriis meie kõigi ühise pingutuse jõul ükskord ületatud saab, eks siis võtame oma ametkonnas eesliinitöötaja kiivrid peast, asendame selle õigusteadlase mütsiga ja hakkame juhtunut lahkama.
See aasta on lisaks kõigele muule olnud ka päris hea ühiskonna- ja kodanikuõpetuse koolitus. Jah, pikk ja sisuliselt vaheajata. Usun, et Eerik-Juhanile oleks see isegi veidi meeldinud. See söakus on mind aidanud, sellele mõtlen. Me kõik vajame seda.