17. novembril 2020
Austatud ilusa ja selge eesti keele sõbrad
Ju murrame kõik pead, kuidas olla kuulatud, kuuldud ja mõistetud.
Jõhkruse ja roppuseta, karjumata, lahkel parajal hääletoonil.
Ajal, mil kõrvulukustav müra ja tõusulaine mõõdu võtnud rumalus teeb paremal juhul nõutuks, halvemal juhul sunnib põgenema või röökivat kõneviisi omaks võtma.
Hea inimene on ikka hea, parafraseerin siin kadunud Andres Toltsi.
Sõnu, mida keegi ei loe, on liiga palju.
Just selle pärast on selge sõnumi tunnustamine suurimat tänu väärt. Eesti Keele Instituudi töö, teie jaks, armsad Katrin Hallik ja Katre Kasemets, on pühitsust väärt!
Kobrutavast roiskvee vahust eristub tabav sõna, hea disain, leidlikkus, inimlik soojus, võimas kujund ja muidugi hea, miks mitte sürrealistlik nali.
Kantseliit ja nn ametikeel, võrreldamatu võrdlemine ja sisutühi targutus võiks maanduda oma õigele kohale: prügikasti. Ja sinna jäädagi.
Lihtne, täpne, loogiline ja ilus sõnakasutus sobib nii ametniku otsusesse kui reklaami, teadusesse ja ajalehte. Selge sõnumi võistlus on seda hiilgavalt näidanud.
Kes teab, mida tahab öelda, suudab seda öelda nii, et kuulaja saab aru.
Tänase kohtumise eripära selgitamist alustan briti ja eesti huumori tervisliku ühendusega:
Üks õun päevas hoiab arsti eemal.
Üks küüslauk päevas hoiab kõik eemal.
Teeme nii, et täna siin ei nakatu ega nakata keegi kedagi ja ühtki lähikontaktset – mis kole sõna! – siit ei teki.
Ruumi, õhku ja kaitsevahendeid jätkub, olge terved!