Riigikogu, 23. aprill 2018
Õiguskantsler Ülle Madise tervitus Riigikogu pidulikul istungil
Austatud Riigikogu esimees! Vabariigi President, president Rüütel, praegused ja endised Riigikogu liikmed, Vabariigi Valitsus, ekstsellentsid!
Täna on siin juba mitu korda öeldud – ja õigesti on öeldud – sünnipäevalapse kiituseks, et Eesti riiki juhib Riigikogu. Ma arvan, et see on suurepärane. Parlamentarism üleüldse ja ka meie Riigikogu vastab praeguse aja vaimule mu meelest hiilgavalt. See vaim on otsiv, kahtlev ja ka lootusrikas. Ei usuta – ja mu meelest õigesti ei usuta – mitte kedagi, kes targutledes ütleb ülalt alla: "Nii on! Nii mõtle, nii tunne – vaat nii on õige!" Ei usuta, ei peagi, ei võigi. Riigiõiguses on ajalooliselt läbi proovitud tõetera: mida enam inimesed otsustamises osalevad, mida nutikamalt on otsustamine jagatud, seda kindlam on ühe riigi ja rahva tulevik. Talupojatarkusena: ära pane kõiki mune ühte korvi. Sedagi on täna öeldud, et Riigikogu on ja peabki olema rahva kui kõrgeima võimu kandja – aus ja esinduslik. See tähendab seda, et siin on erinevad saatused, huvid, kogemused, erinev õiglusetunnetus ja ehk ka teatav ebatäiuslikkus, mida ei maksa uisapäisa hukka mõista, vaid vahel tuleb lausa hinnata.
Mu meelest ollakse päris ülekohtused, aga võib-olla hoopis kavalad, kui üritatakse rahvast ja parlamendiliikmeid endidki veenda, et Riigikogu on üksnes valitsuse otsuste vormistamise koht. Ei ole ja ei tohigi olla! Ka minu kogemus õiguskantsleri ametis kinnitab: ei ole. Riigikogus on esindatud rahvas, siin on 101 väärtuslikku elukogemust ja tulevikukujutlust ning siin peabki läbi kaaluma ja tunnetama kõik Eestit kujundavad otsused. Riigikogu liikmel pole mitte ainult õigus, vaid lausa kohustus küsida teravaid küsimusi, vajaduse korral teha muudatusettepanekuid ja kui eelnõust mingit kasu pole, siis ta lihtsalt tagasi lükata. Ka pealtnäha pisike saja päeva kiirustamisest juhtunud viga teeb palju inimesi õnnetuks. See tunne, et ei hoolita, et midagi on läinud viltu – mis siis, et mitte tahtlikult, üldjuhul –, jääb saatma tükiks ajaks ja nõnda koguneb pisivimm.
Võib-olla seda aeg-ajalt ei teadvustatagi, kui suur, oluline ja vastutusrikas on Riigikogu liikme töö. Asi on ju selles, et iga liikme vastutus on isiklik, nimeline ja ajatu. Ükskõik, kas räägime ilmajäetuse kahandamisest, arstiabist, koolikorraldusest, ääremaade elus hoidmisest, karistusmääradest, ettevõtlikkuse toetamisest või teedeehitusest – ükskõik millest, kus küsimuses on, mis on õiglane ja mis on tark –, jaguneb rahvas mitmesse leeri. Ja need vaated on siin Riigikogus esindatud.
Ajalooline kogemus lubab uskuda ja isegi loota, et Eesti rahvas ei muutu mitte iialgi kuulekaks ega hakka mitte kunagi mitte kedagi pimesi usaldama. Ja ka see on hea. Just hästi tasakaalustatud lahusvõimude süsteem ja meie põhiseaduslik elukorraldus on Eestit hästi teeninud ning viinud meid kiiremini paremale järjele kui neid, kes on teinud teistsuguseid riigiõiguslikke valikuid. Kui neis suurtes valikutes midagi muuta, siis mitte võimu kontsentreerimise poole, vaid pigem tasub ehk otsustusvõimu veelgi enam jagada – rahvaga, kohaliku omavalitsusega, kodanikuühenduste ja inimeste endiga. Nii on rohkem vabadust, rohkem loomingut ja rohkem vastutust. Asi on selleski, et kokkulepe veenab tõhusamalt kui miski, mis väidetavalt on, aga mida ise pole näinud ja kontrollida ka ei oska. Põhiseaduse preambulis nimetatud sisemist rahu kaitseb aga teadmine, et neid kokkuleppeid saab muuta. Iga suure muutuse eel, olgu see pensioni- või maksusüsteem, rännatakse ühiselt mööda loogilise põhjendamise käänulist rada, mis – inimestele loomuomaselt – on palistatud isiklike huvide, eelarvamuste ja vahest ka väikese pahelise mängurlusega. Aga sellel matkal olete just teie, Riigikogu liikmed, need, kes kõik need inimlikud palistused ära märgata mõistavad.
Austatud Riigikogu! Sestap julgen täna Riigikogu sünnipäeval paluda: kui tahes suur on surve ja kui tahes ilus jutt käib sinna juurde, palun ärge andke rohkem ainustki juhtimishooba teistele riigivõimu harudele ära! Rahvale jah, kohalikule omavalitsusele jah, aga teistele riigivõimu harudele ei soovita. Eesti edu kindlustav tasakaal on habras. Ja asi ei ole konkreetsetes inimestes konkreetsetel võimupositsioonidel. Kõik need aastad, kui olen riiki teeninud, olen näinud, et inimesed soovivad Eestile parimat, aga asi on riigijuhtimise korralduse pikaajalises mõjus. Meie inimeste põhiprobleem pole nimelt see, et riiki juhib Riigikogu või et üks või teine keskvalitsuse struktuurikastikene on nii- või naapidi sätitud. Näen iga päev sama pilti, mida, austatud Riigikogu liikmed, ilmselt ka teie. Suurim mure Eesti inimestel kipub olema see, et liialt paljud tunnevad end ebaõiglaselt kohelduna. Vahel tähendab see ainelist või ühiskondlikku ilma- ja mahajäetust, teinekord ükskõiksust, ülbust, bürokraatia lämmatavat keerukust. Kõik see on parandatav.
Just sellepärast mulle näib, et austatud sünnipäevalaps ja Riigikogu liikmed saavad tuua siia parlamenti need lood elust enesest ja igapäevamured ning iga seaduseelnõu juures küsida: kuidas ja kelle elu see muudab paremaks? Inimesed ootavad neid vastuseid. Paraku tuleb nentida, et inimeste tüvimured jäävad lahendamata, kui tähelepanu läheb ladva kujundamisele. Meie rahva esinduskogu on mu meelest läbi ajaloo enamasti olnud endast suurem, autoriteetne ja ikka töökas kooskõlas põhiseaduse vaimuga. See saja-aastane väärikus ja mõju väärib mu meelest suurimat tunnustust. Peaksime oskama sest pikast ajaloost õppida, et rahva ja rahvaesinduse alahindamine on sügavalt vale. Just seepärast tuleb osalust, võimu ja otsuste jaotust pühendunult kaitsta; süvendada, mitte kahandada. Riigikogul on tulevikku. Palju õnne järgmisteks sajanditeks, austatud Riigikogu!
Aitäh!