Riigikogu, 23. aprill 2019
Õiguskantsler Ülle Madise tervitus Riigikogu sajanda sünnipäeva pidulikul istungil
Austatud Riigikogu esimees! Vabariigi President, president Rüütel, praegused ja endised Riigikogu liikmed, Vabariigi Valitsus, ekstsellentsid!
Täna on mitu korda siin öeldud sünnipäevalapse kiituseks – ja õigesti on öeldud –, et Eesti riiki juhib Riigikogu. Ma arvan, et see on suurepärane. Parlamentarism üleüldse ja ka meie Riigikogu vastab praeguse aja vaimule mu meelest hiilgavalt. See vaim on otsiv, kahtlev ja mu meelest ka lootusrikas. Ei usuta – ja õigesti ei usuta – mitte kedagi, kes targutledes ütleb ülalt alla: "Nii on! Nii mõtle, nii tunne – vaat nii on õige!" Ei usuta, ei peagi, ei võigi.
Riigiõiguses on ajalooliselt läbi proovitud tõetera: mida enam inimesed otsustamises osalevad, mida nutikamalt on otsustamine jagatud, seda kindlam on ühe riigi ja rahva tulevik. Kehtib talupojatarkus: ära pane kõiki mune ühte korvi.
Sedagi on täna öeldud, et Riigikogu on ja ta ka peab olema rahva kui kõrgeima võimu kandja aus, esinduslik esindus. See tähendab, et siin on erinevad saatused, huvid, kogemused, erinev õiglusetunnetus ja ehk ka teatav ebatäiuslikkus, mida ei maksa uisapäisa hukka mõista, vaid mida vahel tuleb lausa hinnata.
Mu meelest ollakse päris ülekohtused, aga võib-olla hoopis kavalad, kui üritatakse rahvast ja Riigikogu liikmeid endidki veenda, et Riigikogu on üksnes valitsuse otsuste vormistamise koht. Ei ole, ega tohigi olla! Ka minu kogemus õiguskantsleri ametis kinnitab seda.
Riigikogus on esindatud rahvas, siin on 101 väärtuslikku elukogemust ja tulevikukujutlust. Siin peabki läbi kaaluma ja tunnetama kõik Eestit kujundavad otsused. Riigikogu liikmel pole mitte ainult õigus, vaid lausa kohustus küsida teravaid küsimusi, vajadusel teha muudatusettepanekuid ja kui eelnõust mingit kasu pole, see lihtsalt tagasi lükata. Ka pealtnäha pisike saja päeva kiirustamisest juhtunud viga teeb palju inimesi õnnetuks ja see tunne, et ei hoolita, et midagi on läinud viltu, mis siis, et üldjuhul mitte tahtlikult, jääb saatma tükiks ajaks ja nõnda koguneb pisivimm.
Võib-olla seda aeg-ajalt ei teadvustatagi, kui oluline ja vastutusrikas on Riigikogu liikme töö. Asi on ju selles, et Riigikogu liikme vastutus on isiklik, nimeline ja ajatu. Ükskõik, kas räägime ilmajäetuse kahandamisest, arstiabist, koolikorraldusest, ääremaade elushoidmisest, karistusmääradest, ettevõtlikkuse toetamisest või teedeehitusest – ükskõik millest, kus kaalutakse seda, mis on õiglane ja mis on tark –, siis jaguneb rahvas mitmesse eri leeri. Ja need vaated on siin Riigikogus esindatud.
Ajalooline kogemus lubab uskuda ja isegi loota, et Eesti rahvas ei muutu mitte iialgi kuulekaks ja ei hakka mitte kunagi mitte kedagi pimesi usaldama. Ja ka see on hea. Just hästi tasakaalustatud lahusvõimude süsteem ja meie põhiseaduslik elukorraldus on Eestit hästi teeninud, on viinud meid kiiremini ja tegelikult paremale järjele kui neid, kes on teinud teistsuguseid riigiõiguslikke valikuid. Kui neis suurtes valikutes midagi muuta, siis mitte võimu kontsentreerimise suunas, vaid pigem tasub ehk otsustusvõimu veelgi enam jagada. Rahvaga, kohaliku omavalitsusega, kodanikuühenduste ja inimeste endiga. Nii on rohkem vabadust, rohkem loomingut ja rohkem vastutust.
Asi on selleski, et kokkulepe veenab tõhusamalt kui miski, mis väidetavalt on, aga mida ise pole näinud ja kontrollida ka ei oska. Põhiseaduse preambulis nimetatud sisemist rahu kaitseb aga teadmine, et neid kokkuleppeid saab muuta ja iga suure muutuse eel, olgu see pensioni- või maksusüsteem, rännatakse ühiselt mööda loogilise põhjendamise käänulist rada, mida – inimestele loomuomaselt – palistavad ka isiklikud huvid, eelarvamused ja vahest väike paheline mängurlus. Aga sellel matkal olete just teie, Riigikogu liikmed, need, kes kõik need inimlikud palistused ära märgata mõistavad.
Austatud Riigikogu! Sestap julgen täna Riigikogu sünnipäeval paluda, et kui tahes suur on surve ja kui tahes ilus jutt käib sinna juurde, palun ärge andke rohkem ainustki juhtimishooba teistele riigivõimu harudele ära. Rahvale jah, kohalikule omavalitsusele jah, aga teistele riigivõimu harudele ei soovita.
Eesti edu kindlustav tasakaal on habras. Ja asi ei ole konkreetsetes inimestes konkreetsetel võimupositsioonidel. Kõik need aastad, mil olen riiki teeninud, olen näinud, et inimesed soovivad Eestile parimat, aga asi on riigijuhtimise korralduse pikaajalises mõjus.
Meie inimeste põhiprobleem pole nimelt see, et riiki juhib Riigikogu või et üks või teine keskvalitsuse struktuurikastikene on nii- või naapidi sätitud. Näen iga päev sama pilti, mida ilmselt ka teie. Eesti inimeste suurim mure kipub olema see, et liiga paljud tunnevad end ebaõiglaselt kohelduna. Vahel tähendab see ainelist või ühiskondlikku ilma- ja mahajäetust, teinekord ükskõiksust, ülbust, bürokraatia lämmatavat keerukust. Kõike seda saab parandada.
Ja just sellepärast mulle näib, et austatud sünnipäevalaps ja Riigikogu liikmed saavad tuua siia Riigikokku need lood elust enesest ja igapäevamured ning iga seaduseelnõu juures küsida: kuidas ja kelle elu see muudab paremaks? Inimesed ootavad neid vastuseid. Paraku tuleb nentida, et inimeste tüvimured jäävad lahendamata, kui tähelepanu läheb ladva kujundamisele.
Meie rahva esinduskogu on läbi ajaloo enamasti olnud endast suurem, autoriteetne ja ikka töökas kooskõlas põhiseaduse vaimuga. See saja-aastane väärikus ja mõju väärib suurimat tunnustust. Peaksime oskama sellest pikast ajaloost õppida, et rahva ja rahvaesinduse alahindamine on sügavalt vale. Ja just seepärast tuleb osalust, võimu ja otsuste jaotust pühendunult kaitsta; süvendada, mitte kahandada.
Riigikogul on tulevikku! Palju õnne järgmisteks sajanditeks, austatud Riigikogu!