Õiguskantsler Ülle Madise: Põhiseaduse vaimust ja võimust muutuvas ühiskonnas

Teadusmõte Eestis (IX), oktoober 2018

 

Sissejuhatus

 

Eesti põhiseaduse loomise aegu tunti trükimasinat ja telegraafi; nutitelefonist, pea igaüht mõjutavast internetist ega geenivaramust polnud aga aimugi. Ometi on osa Eesti 1920. aasta põhiseadusest kandunud edukalt tänapäevani ning 1992. aasta põhiseadus on tõestanud oma väärtust ja tegijate ettenägelikkust.

Hästi on läinud kolmel põhjusel: tegemist ei ole juristide, vaid rahva põhiseadusega; võimujaotus on täpselt paika timmitud, võim ei saa kellegi kätte koonduda; ja kolmandaks – põhiseadus sisaldab ennekõike sihte ja põhimõtteid, lubades elul areneda, hoides tagasi vaid väärarenguid ja kuritarvitusi.

Sellisena on põhiseadus ühtaegu mõjukas ja rünnatav. Osa õigusteadlastest sooviks, et õigusteaduse roll põhiseaduse kirjutamisel, tõlgendamisel ja üldse Eesti elus oleks suurem; osa rahvast ja poliitikuist seevastu leiab, et see juba on liiga suur. Õigusteaduse olemus ja meetodid jäävad ju enamikule suuresti võõraks ja kahtlus, et juristid on haaranud ebaõiglaselt palju võimu, on kerge tekkima

Praegusaja populistliku poliitika tööriistade hulka kuulub kohtunike ja üldse õigusteadlaste ründamine. Lihtne on tekitada laialdane üksmeel selles, et otsused on valed. Kohtuvaidlust poleks ju tekkinudki, kui mõni menetlusosaline ei peaks end otsust lugedes kaotajaks. Pealegi tundub võõra suhtes (teadmata asjaoludel) tehtud otsus ikka liialt leebe ja enda või lähedase kohta käiv otsus seevastu karm. Sama lugu on mistahes seaduse tõlgendamise ja rakendamisega elus. Õigusnormi ja õigusteadlast vajatakse siis, kui elu omasoodu ei kulge, sest huvid ja õiglusetunnetus põrkuvad.

Eesti põhiseadus läheb vastu järjekordsele kvaliteedihindamisele. Saame näha, kas ja kuidas ta aitab praegused ühiskondlikud muutused vabadust, õiglust ja õigust kaotamata läbida. Võib ju õigusriikluse krahh tekkida sama kergesti kui majandusmulli purunemine. Kui mälestus sügavatest demokraatia kriisidest hägustub, hakkavad põhiseaduse kammitsad paistma tarbetutena. Milleks kogu see võimude lahutamise ja tasakaalustamise keeruline kellavärk? Pikalt kestnud heal ajal võibki hakata tunduma, et põhiseadus on pessimistlik või lausa väiklane dokument, mis ei lase vaimustusega kõike ümber muuta. Ent ajalooline kogemus näitab selle „pessimismi“ põhjendatust. Ettenägelike põhiseaduslike piiranguteta poliitika lööb lõpuks enamikku valusalt.

 

Artikkel kogumahus: TEADUSMÕTE EESTIS (IX)