KesKus, juuni 2018
Õiguskantsler, kuid siiski ka professor Ülle Madise mõtleb riigi olemuse üle. Millega riik peaks tegelema ja millega poleks vaja üldse tegeleda?
Pealkiri pole nali, vaid laen Nietzsche „Tragöödia sünnist“. Mõtlen, et riigijuhtimises peaks apollooniline ehk selge ja loogiline reformivaim suutma ohjata dionüüsilist vaimustust. Vastasel korral läheb nagu vanas katalaani värsis, mida armastas deklameerida Salvador Dali vanaema:
Kahekümne viiendal, jaagupipäeval
võimas oli püha härgadeväljal.
Kõik läksid hoogu ja kurjust täis
süüdati kloostrid, sest nii õige näis.“ („Geeniuse päevik“, lk 57)
Ükski riik ei saa olla nii hea, et enam paremaks minna ei saa. Sestap tulebki riigivalitsemist ja iseennast pidevalt muuta. Soovitavalt paremaks mõistagi. Mure on aga selles, et mõistlik ja loogiline reformitöö on liiga raske ega paku piisavalt meelelahutust, ei tegijaile ega ammugi publikule. Nõnda siis juhtubki alailma, et eesti rahva vaimse ja ainelise heaolu suurendamiseks pakutakse kavu, mis eesmärgile sammugi lähemale ei vii, küll aga tekitavad lisakulu ja võivad riigi hoopis kraavi ajada.
Riigivalitsemises ja halduses muudatusi kavandades tuleks eristada kolme tasandit. Esiteks ja olulisim, Eesti elu kujundavad otsused tervishoius, majanduses, keskkonnakaitses jne. Teiseks, nn riigimasina vastavus tänapäeva ja tuleviku nõuetele. Asutuste hea juhtimine, iga riigipalgalise maksimaalne pühendumine inimeste teenimisele, tõhusus ja tulemuslikkus.
Ja kolmandaks: põhiseaduslike institutsioonide ehk riigikogu, presidendi, valitsuse, kohtute, õiguskantsleri ja Riigikontrolli võimujaotus. Kõige lihtsam ja lustlikum on muuta seda kolmandat, paraku pole sellest elujärje parandamisel vähimatki kasu.
Kasu on siis, kui selgitada probleemi (nt madalate palkade või liiklusõnnetuste) põhjus ja siis loogiliselt otsustada, mis on lahendus. Lahendust testida pole keeruline: tuleb kujutleda, kuidas oleks elu kulgenud, kui uus kord oleks juba kehtinud, ja vastata küsimusele, mis oleks teisiti ja kas oleks paremini.
Ühtede himu omakasulisi seadusi saada ja teiste soovi hääli saada, ega ka ükskõiksust või stagnatsiooni „alati on nii olnud, ärme muudame midagi“ ei saa ravida põhiseadust ümber kirjutades või riigimasinat putitades. Kui just ei taheta peavalu giljotiiniga ravida.
Riiki ei saa ega tohi juhtida nagu aktsiaseltsi. Sest demokraatlik õigusriik ei ole aktsiaselts. Riik ei saa „kliente“ valida, „klient“ on ühtlasi „omanik“ ning pankrotimeistritele kohta pole.
Ometi loodi aastate viisi riigireformimiseks standardeid, mõõdikuid, strateegiaid, plaane – ega neist demokraatlikus õigusriigis suurt kasu olla saagi. Oluline on hoida siin sellist elukeskkonda, et just siin oleks parim paik leiutada, luua head disaini, arendada tarka tööstust. See eeldab lahket ja vaba vaimu. Kõikidelt.
Millest siis kasu oleks?
- Sellest, kui loobutakse kõigest, mida pole riigil vaja teha. Näiteks seaduste ümberkirjutamine või sisulise mõtteta aruandlus.
- Lõpetada tuleks puhtalt euroraha pööritamiseks loodud projektid, mille eesmärgiks on tõhustamine, parandamine, edendamine.
- Kuigi keeruline pole kaotada kõik ametikohad, mille sisu on iseendale ja teistele töö väljamõtlemine.
- Riigipalgaliste arvu ei tohi kärpida eesliinil: politsei, pääste, meedikud, õpetajad, või näiteks sotsiaalkindlustusameti ametnikud. Sinna on hoopiski jõudu ja raha juurde vaja.
- Ministeeriumidest silmapetteks välja viidud riigipalgalised kohad saaks enamasti kaotada ja töö ministeeriumi tagasi tuua. Töö jõuab ära teha küll, kui asendustegevusest loobuda.
- Jätta seadustest ja määrustest välja reeglid, mis on mõeldud ennekõike selleks, et inimese muret mittelahendada, tema avaldus tagasi lükata. Jätta ära aegunud menetlusetapid, mis ei teeni sisulisi eesmärke.
- Ametnikul peab olema otsustusvabadus ja sellega koos vastutus. Robotametnikku, kes võtab vastu nt Miki-Hiire esitatud ekspertiisipaberid, ei ole vaja.
- Iga kiri, haldusakt ja seisukoht olgu selge, lühike ja ilusas eesti keeles. Jah, esialgu võtab see ehk rohkemgi aega, sest siis peab teadma, mida tahetakse öelda.
See on vaid üks osa tööst, millest on päriselt kasu. Paraku pole see niisama lihtne kui struktuurikastikeste joonistamine ja bürokraatlik keerutamine. Tulemus nõuab, et kõik ministrid, kantslerid jt asutuste tippjuhid reformivad. Uus keskaparaadi-tükk ehk reformijuht, samuti joonlaud ega mõõdik siin ei aita. Halvas mõttes bürokraat on oma positsiooni kindlustamisel leidlik ja asendustegevuse spetsialist suudab kuulaja ikka oma segase jutuga uimaseks lüüa ning ise paigal püsida.
Põhiseaduse ümberkirjutamine pole halb ainult selle pärast, et see on kulukas PR-projekt, mis tuleb kasuks vaid tegijaile. Inimeste tegelikud probleemid sellest ei lahene, aga Eesti käekäik võib hoopis ohtu sattuda.
Meie edu alus on olnud väikeriigile sobiv põhiseadus: parlamentaarne, leidlike kokkuhoidlike lahendustega, tugeva tasakaalumehhanismiga, mis ei anna kellegi kätte liiga palju võimu. See pole probleem, vaid eelis. Eesti peaks üleüldse oskama oma eeliseid võimendada, teiste vigadest õppida ja veelgi enam: teiste vead ja nõrkused enda kasuks pöörata.
Siin üks kild ajaloost, mille mulle jutustas riigiõigusteadlane Hent Kalmo, kes uurib parajasti Eesti ajaloo ühe säravaima õigusteadlase Ants Piibu tegevust.
Maaliit koos Pätsiga jäi Asutavas Kogus suurde vähemusse ja vastu võeti põhiseadus, mis talle ei meeldinud ja mida Päts omaks ei tunnistanud. Juba 1920. aastatel hakkas Päts seetõttu kõikjal rääkima, et tuleb põhiseadust ja riigivormi muuta.
Ants Piip pidas 1920ndate keskpaiku õigusteadlaste päevadel ettekande, kus vaatas konkreetseid põhiseaduse sätteid ja ütles, et juriidiliselt pole mingeid takistusi selliseks valitsemiseks, nagu tahetakse. Seda seisukohta aga lihtsalt eirati ja kuna muudkui korrutati, et häda on põhiseaduses, siis varsti süveneski üldine veendumus, et riiki peab reformima − kuigi polnud tehtud mingit sisulist analüüsi, mis kinnitaks, et see muudaks midagi paremaks. Õppetund on selles, et kui ühtlugu korrata, et riiki on tarvis reformida, siis võidaksegi see diagnoos (mis siis et põhjendamatult) omaks võtta ja hakatagi arutama, kuidas siis reformida. Ometi oli kogu ettevõtmise peapõhjus Pätsi jt põhiseadusetegemisel vähemusse jäänute isiklik rahulolematus. Tahaks väga loota, et 1930ndate dionüüsiline vaimustus „Teeks midagi! Muudaks kuidagi!“ seekord üldrahvalikuks ei muutu.
Näiteks presidendi valimise korra muutmine pelgalt meelelahutuslikel eesmärkidel pole riigimehelik. Kui on vaja midagi muuta, siis läbimõeldult ja ausalt, palun. Nii nagu seda seni – ja minu meelest üldjuhul õnnestunult – ongi tehtud. Rahvahääletusel tehti võimalikuks ühinemine Euroopa Liiduga. Kohalik volikogu valitakse alates 2005. aastast neljaks aastaks. Riigikaitse juhtimine seati NATO liikmele sobivale alusele. Eesti keele kaitse tõsteti eraldiseisvana ja sõnaselgelt põhiseaduse aluspõhimõtete sekka. 16−17-aastased noored said kohalikel valimistel valimisõiguse. Eesti saab paremaks aga ainult nende keeruliste, kõikide panust nõudvate loogiliste reformide tulemusel, mille käigus tööd on palju ja kuulsust vähe.