Ettekanne konverentsil „Keeleseadus 30”, 18. jaanaur 2018
Austatud president Arnold Rüütel, head eesti keele sõbrad, daamid ja härrad!
Õiguskantsler peab ametivande järgi tegema kõik endast oleneva, et Põhiseadust täidetaks. Ilus, kõikidel elualadel kasutatav eesti keel on Põhiseaduse nõue: riigikeelena, meie rahvuse olulise määratlejana, meie kultuuri lahutamatu osana. Ka selgus riigi ja inimese suhetes – õigusselguse põhimõte – on Põhiseaduse nõue.
Põhiseaduse preambula, samuti paragrahvide 6, 37, 51 ja 52 sisu on avatud põhiseaduse kommenteeritud väljaandes – praktikas mõjukaimas eesti riigiõigusteaduslikus teoses. Tõsi, kommentaaride autoreile öeldi, et kui kommentaarid on eesti keeles, pole see teadus. Kui need aga inglise keeles avaldada, siis on. Ei, ma ei taha siin väita, et meie ei peaks avaldama teadustöid ka teistes keeltes. Muidugi peame! Ja avaldamegi. Ent ennekõike tuleb osata oma töö tulemust esitleda selges ilusas eesti keeles. Paraku on paljud doktorandid kuulnud eesti keeles avaldatud mõjukate artiklite kohta küsimust: miks oled raisanud aega? Mõjukas on minu arvates artikkel, mida loetakse, mille üle vaieldakse ja millele viidatakse lisaks teistele teadustöödele ka näiteks kohtuotsuste või haldusaktide põhjendustes.
Eesti keeles ja Eesti jaoks – ja raiskamine?
Eesti keele aastal, tänasel keeleseaduse sünnipäeval tahaksingi rääkida sellest, et raiskamine ei ole mitte eesti keeles kirjutamine ja rääkimine, vaid raiskamine – isegi esivanemate reetmine –oleks hoopis eesti keele äraandmine.
Eesti keele väärtus on hindamatu. Eesti keel pole tarbeese, mille võib odavama ja mugavama vastu vahetada. Keel on mõtlemise viis. Keel on eneseväljenduse ja teistest arusaamise viis. Keel on mäng ja meelelahutus. Keel on rännak ja aja lugu.
Olen veendunud, et üheülbastumine on kogu maailmale ohtlik. Eesti mõte on olla Eesti.
On hea, kui vallatakse inglise keelt. Veel parem oleks, kui osataks ka saksa, prantsuse, vene ja teisi keeli. Sellest kõigest pole aga kasu, kui ei vallata oma emakeelt.
Eesti keel ei ole pomm jala küljes, vaid tohutu eelis. Nagu Vabariigi President hästi ütles: meie salakeel. Salakeel mitte selles mõttes, et me ei luba seda teistel õppida ja varjame kiivalt oma keele grammatikat – vastupidi! Eesti keel on see salajane niit, mis meie ringi koos hoiab. Mida rohkem eesti keele oskajaid, mida suurem see „meie“, seda parem.
Head mõttekaaslased
Eesti keeles saab nii filosofeerida kui ka luuletada, teadust teha ja äri ajada. Tõsi, seda suudab vaid ehtne filosoof. Või päris teadlane. Ülejäänute osaks jääb jäljendamine, millest rääkis nii hästi Enn Soosaare eetilise esseistika auhinna laureaat Marju Lepajõe Jaan Tõnissoni 150. sünniaastapäevale pühendatud konverentsil Tartus.
Tema ettekannet saab järelkuulata Vikerraadio kodulehel (6. jaanuari „Keelesaade“).
„Maailm vaevleb ideedepuuduses, ühenäolisuses, rutiinis. Et loomingulisus toimiks, on vaja eestikeelset ülikooli, kus kõike tõlgendatakse läbi eesti keele, ilusa selge eesti keele filtri, tekitada tuleb loov erisus,“ selgitas Jaan Tõnissoni tekstide ainetel Marju Lepajõe.
See, kes oskab hulga laensõnade ja ohetega – „kuidas seda nüüd emakeeles öeldagi?“– korrata vaid edvistavat pealisehitist, ei ole tõenäoliselt veel küpseks saanud.
Ülikoolis olen üliõpilastele ikka nõu andnud, et kui nad tahavad rumalaid tarkadest eraldada, siis võiks panna ühte lausesse näiteks sõnad paradigma, narratiiv, diskursus, oksüümoron ja konundrum. Rumal inimene veab näole aupakliku ja vaimustunud ilme. Tark aga küsib lahkesti, milline panjandrum (pretensioonikas tähtis tegelane) ja mis konundrum’i (keeruline ülesanne, nipiga küsimus) küüsi on sattunud, kes kellele mis lugu (narratiiv) jutustab. Toogu mõni näide, andku eeskuju või näidaku stiili (paradigma). Vastuseks on tumm karje (oksüümoron). Nii et jätkem seesugune kenitlemine julgesti oma arutlusruumist (diskursusest) välja.
Tänan Eesti Keele Instituuti au eest olla selge sõnumi patroon, ja tänan Katre Kasemetsa tsiteerimast sõnu, millesse tõesti siiralt usun: selge sõnum on teisest inimesest hoolimise märk. See on ka eneseväärikuse, mõtte ja sõna puhtuse küsimus. Märk teise inimese austamisest. Ja aususest.
Selge väljendumine ongi raske, sest eeldab sisulist arusaamist. Oma sõnade eest vastutuse võtmist. Pingutust.
Pingutus tasub ära. Priit Ennet tõestab pea igal hommikul Vikerraadios, et selges eesti keeles saab rääkida nii kosmosest, looma- ja taimeriigist kui ka kasvõi geneetikast. Vaimustusega lugesin möödunud aasta Vikerkaarest nr 10/11 Elin Silla ja Tuul Sepa artiklit „Raiskamisest looduses“. Nõtkelt, targalt, teaduslikult, esseistlikult ja võluvas eesti keeles! Eesti rahvas on rikas, sest meil on eestikeelne entsüklopeedia. Lühike, selge ja täpne seletus pea kõigele.
Tartu Ülikooli laineoptika professor ja füüsikalise optika labori juhataja akadeemik Peeter Saari kirjutab Teaduste Akadeemia värskes kogumikus „Teadusmõte Eestis (IX)“, et on kummaline, kuidas inimesed, kes on valmis protestiks aheldama end buldooseri roomiku külge kuskil kaugel lõunamaa mere saarel, et kaitsta seal leiduvat haruldast taimeliiki, unustavad mitmekesisuse ja liigirikkuse kui väärtused, kui kõne all pole taime- või loomariik, vaid väikerahva keeled. Mitmekesisus kui midagi olemuslikult positiivset, kui arengu ja kohanemisvõime tagaja on tuntud mitmes loodusteaduslikus distsipliinis. Füüsika vaatepunktist viib ühetaolisuse levi lõpuks soojussurmani.
Eesti kooli ja ka ülikooli peamine mõte on see, et seal saab õppida eesti keeles. Hiljuti (16.01.2019) kirjutas Peeter Espak sel teemal Postimehes. Mu meelest just nii, nagu on. Eesti keel peab olema, teised keeled niisamuti. Kui üliõpilasi ei jagu kõikidesse koolidesse, ei ole lahendus eesti keele äraandmine.
Loomulikult pole lahendus enesekeskne sulgunud ilmavaade, mida kujutas kenasti nõukogudeaegne anekdoot kolmest Punasel väljakul patrullivast miilitsast, kellelt küsitakse tulutult teed inglise, saksa ja prantsuse keeles. Üks miilits vaatab lõpuks teistele targasti otsa ja märgib: „Näete ise, keelteoskusest pole mingit kasu.“
Head kuulajad
Kas pole nii, et keerulise mõtte arusaadavalt väljendamine on ka omamoodi nauding. Hoiab aju treenituna ja degeneratiivsed haigused loodetavasti eemal.
Eriti segast õigusnormi märgates olen soovitanud selle autoritelt küsida, mis on normi mõte. Kui normi kirjutaja ei tea, mida tahtis öelda, ei tohi Põhiseaduse kohaselt normi kehtestada. Kui aga mõte on olemas ja kirjutaja oskabki seletada, tasub just see seletus kirja panna.
Usun, et siinviibijad teavad, et õigekeelsussõnaraamat on norm. Eesti Keele Instituut ja Emakeele Seltsi keeletoimkond on selle normi vormijad, justkui väike parlament. Värsket ÕS-i sirvides tabasin end küsimast, kas ÕS peaks endast kujutama ideaali või võib ÕS olla ka allaandmine. Ei, see ei ole etteheide. See on mõtlemisaine.
Akadeemik Karl Pajusalu „Eesti keele 100 aastat“ pakub põnevaid (taas)avastusi. Tänavu koos Eesti Vabariigiga oma 101. sünnipäeva tähistava ÕS-i ajalugu kasvõi. Kas teadsite näiteks, mille poolest erines esimene, 2018. aastal ilmunud ÕS kõigist järgnevaist? V-tähe asemel kasutati w-d. Palju oli võõrsõnu, seejuures tänapäevasest erineval kujul: barbaar, sanitäär, seminaar, šowinismus ja žaanr näiteks.
Emakeel pole üksnes tõsine aukartust äratav katedraal, vaid ka mäng ja meelelahutus. Mõelgem kasvõi Keiti Vilmsi sõnasäutsudele või eestikeelsele loomingulisele ristsõnamängule „Scrabble“. Krista Kaera kirjanduse väest kõneleva loengu (avaldatud 2018. a detsembris ajalehes KesKus) ainetel – see oli tõeline ülemlaul kirjandusele – lisaksin siia ilusas eesti keeles kirjutatud või laitmatult tõlgitud ilukirjanduse: kutse vaimsele tantsule, unistama ja kujutlema.
Jean-Pierre Minaudier kirjutab oma raamatus „Ühe kirgliku rahvaste- ja sõnahuvilise lingvistilised rännakud“ (tänan Varrakut kirjastamise ja Indrek Koffi minu meelest suurepärase tõlke eest): „Grammatika on ennekõike unistus ja luule! Iga keel kasutab tegelikkusest kõnesse siirdumiseks eri viise, iga keel vaatab maailma isemoodi. Igal grammatikal on oma (sageli ootamatu loogika) ja omad sisemised vastuolud; omad metafoorid, omad kohmakused, omad säravad hetked, ühesõnaga, oma poeetika.“
Keele ratsionaliseerimist peab raamatu autor aga üldjuhul lubamatuks, eriti kui selle taga on poliitika. Nõnda mõistab ta hukka tapatöö, mille kemalistid 1920.–1930. aastatel türgi keele kallal toime panid. Johannes Aaviku keeleuuendus pälvib aga tunnustust, sest see rikastas eesti keelt.
Head sõbrad!
Vaadelgem eesti keelt kui hindamatut varandust, rõõmuallikat, kultuuri ja rahva edu tagatist. Eesti keel elab ja areneb parimal moel siis, kui me seda tahame. Lahedalt ja loovalt. Saagu eesti keele kõnelejaid ja ilusat selget eesti keelt iga aastaga enam! Ilusat eesti keele aastat ja head keeleseaduse sünnipäeva!
Tänan.