Õiguskantsler Ülle Madise: Kodanikuõilsuse võimalikkusest

Postimees, 23. veebruar 2019

 

Kuulsin kord noori poliitmängureid irvitamas kogenud Riigikogu liikme üle. Et miks ta end eelnõude uurimise, kirjutamise ja parandamisega vaevab. See ei anna ju midagi. Hulk britte arutas referendumi eel, kuidas kogu süsteemile oma häälega keskmist sõrme näidata. Kas Euroopa Liitu jääda või ei, polnud Brexiti hääletusel üldse teema. Oldi ju kindlad, et jäädakse nagunii. Ka Eesti valimiste eel usutakse, et küllap enamus vankri teel hoiab, mistõttu võiks ise veidi prõmmida. Vägisi jääb mulje, et õilsus, töökus ja siiras hoolimine justkui polegi midagi väärt. Vaata et vastupidi: muudab naerualuseks ja ennustab võimuvõitluses kaotust.

 

Mõni ütleb, et selline mängurlus on inimloomusele omane, nii oli ja nii jääb. Tahaks sellele siiski vastu vaielda, olgu või põhjusel, et neil, kes Eestit eest veavad, jaguks lootust ja jõudu. Kui üleilmsele vastutustundetusele lisandub sama ka kodus, on tulevik tume või vähemalt mitte me endi kätes. Sestap peaksime Eestis kodanikuõilsuse au sisse tõstma ja põlgama valemängu kõigis selle avaldumisvormides. See pole üleskutse ängistavale tõsidusele – hea huumor kaunistab kõiki riigivõimu tasandeid kohtupidamisest Riigikogu istungi ja koduse valimisväitluseni. Ent aumõiste tuleks uuesti üles leida ja seda elus hoida.

 

Kahtlemata peab inimesele jääma õigus hääletada ka nii, nagu ta läbimõeldult ei teeks. Ka protestist või mängulustist. Igaühel ongi võimalus hüljata valimistel vastutus ja teha salamisi pahandust. Paraku ollakse eksiteel, uskudes, et üks hääl ei loe midagi. Loeb, ja kuidas veel. Ühestainsast valijahäälest võib saada liblika tiivalöök, mis käivitab hukatusliku sündmuste jada. Sama käib Riigikogu liikmete, ministrite ja ametnike kohta. Nemad on „palgale võetud“ parimaid otsuseid tegema, kogu pühendumuse, tarkuse ja jõuga. Nende minnalaskmisele pole mingit andestust. Kuni tuleviku keeravad oma pisikeseks mänguks mõned üksikud, enamik aga pingutab Eesti nimel, elame selle üle. Mõistagi oleks parem, kui ei peaks omavahel vabaduse, rahva heaolu ja nende tagatisena ausa mõistlikkuse eest võitlema. Kui aga teiste turjal liulaskjaid saab kasvõi üks üle taluvuse piiri, siis ongi läbi.  

 

Kui tükk aega pole hävingut omal nahal tundnud, tungib sihitu rahutus, vassimine ja altvedamine igasse eluvaldkonda, peibutab kasuliku strateegiana poliitikut, teadlast ja ärimeest. Sealt on lühike samm igaüheni. Kui nähakse, et pole vaja oma rolli parimal mõeldaval moel täita, lisandub üha neid, kes ei püüagi. Langetakse nagu doominokivide jada.

 

Tabanud kedagi teadlikult vusserdamas, mõtlen alati: kuidas ta seda iseendale õigustab? Saab võimule, hakkab ausaks? Kui ise ei peta, saad petta? Vaevalt on palju neid, kes tahavad olla halvad. Äkki arvatakse, et valemäng ongi poliitikas lubatud? Ometigi mõjutab iga poliitiline otsus paljude inimeste käekäiku. Ka nurjunud seadus, mis jätab ebaõiglaselt toetuseta või läkitab koju vale maamaksuteate, isegi pelk faktilise aluseta ärritav loosung viib paljudelt meelerahu.

 

Poliitika ja koguni ametnike töö taandatakse liiga sageli mänguks. Ja mitte lihtsalt mänguks, vaid vaate- ja valemänguks. Väikese isikliku võidu nimel näikse olevat lubatud ka alatus, tüütamine, laiskus, otsene vale, tõe väänamine ja inimeste ärakasutamine. Mõne meelest on see naljakas, lisab elule värvi. Kahtlen selles. Otse vastupidi – iga ametniku, poliitiku, ajakirjaniku, teadlase ja üldse igaühe kohustus peaks olema tõepüüd ja aususetaotlus. Valemäng ja künism levivad kui ohtlik piisknakkus, peletades-suretades südametunnistusega inimesi. Miks peaks keegi Riigikogu liikmena eelnõude kallal vaeva nägema ja tõsimeeli inimese või ettevõtjate muresid lahendada püüdma, kui hinnatakse hoopis vaatemängu ja tulemus jääb tagaplaanile?

 

Kui me mängurlusele vastu ei hakka, istuvad ühel hetkel laua taga üksnes kalgid kalkuleerijad ja riigimehi üldse mitte. Mõnda aega nii ehk saabki, paigal keereldes, end ja teisi lõbustades. Pikapeale selgub, et tsirkust on rohkem kui leiba, halvem veel: olud võivad riigimehi nõuda. Kui mängurlus on liialt pikalt kestnud, pole ennastsalgavaid hingi enam kuskilt võtta. Ometi on neid tarvis mängureil endilgi: keegi peab pühenduma, oma elujõu hinnaga pingutama, et Eesti välja vedada. Seejuures minevikust teades, et tõelised tegijad jäävadki varju. Kuldsete tähtedega kirjutavad ajalugu tihti need, kes oma asja ajavad või nahka hoiavad. Eks ta ole, tänulikkuse ootuseta pühendumine eristabki riigimeest muidumehest.   

 

Sõnades tahetakse Riigikokku ja ministriteks südametunnistusega töökaid asjatundjaid. Ometi mõistetakse seesugused hoopis hukka, sest nood ei paista ju kirevaks maalitud vilkuval taustal välja. Nurisetakse, et Riigikogu olevat kummitempel ehk vormistavat süvenemata seaduseks kõik valitsuse eelnõud. Faktiliselt see päris nii ei ole ja huvitaval kombel ei osata selles võtmes hinnata ei mõne eelnõu vastu võtmata jätmist ega põhimõttelist muutmist. On olnud arvukalt juhtumeid, mil Riigikogu on leidnud, et valitsuse pakutud eelnõu pole üldse vaja, ja selle vastu võtmata jätnud. Nõnda juhtubki, et kriitikud nurisevad ühekorraga nii selle üle, et Riigikogu valitsuse eelnõusid ei muuda, kui ka selle üle, et Riigikogu neid muudab või hoopis tagasi lükkab. Sel juhul teatatakse, et koalitsioon ei tööta. Kui aga fraktsioonidistsipliin on tugev, loetakse seegi halvaks. Ehk siis nagu vanas mõistujutus: ära tule ei teed ega põldu mööda, ei riides ega alasti, ei jalgsi ega hobusega.

 

Sõnades nõutakse sisukat, väärikat valimisväitlust. Kui aga valimisväitlus just selline on, siis võdistatakse õlgu. Igav! Ilmselt on sellega samamoodi nagu kollase meedia, kommisöömise või õnnetuspaigaga. Avalikult väidetakse end teistsuguseks, kui salamisi ollakse. Uudishimu, maiustamiskihk ja iha ohutu ärevuse järele on igati inimlik. Riigiasjus paraku ohtlik, ole sa neis asjus sees ühena kodanikest või ametipostil. Poliitilises võistluses läheb latt iga valemängija tõttu madalamale. Paraku käib „mäng“ rahva ja riigi peale, ei vähemat. Näiteid on kahjuks sadu, ent üks ohtlikumaid neist on vusserdamine põhiseadusega.

 

Inimesed on päriselt mures tervise, hariduse ja kindlustunde pärast, toeta jäänud abivajajate pärast, Eesti Eestina püsimise ja looduse pärast. Õigusega pahased ollakse ebaõiglaste seaduste, kafkaliku kalli ja kammitseva e-bürokraatia ja ametnike osavõtmatuse peale. Pahandatakse, et probleemide loogilise ja aruka lahendamise asemel tekitatakse liialt tihti kulusid ja jama hoopis juurde. Väidetakse, et pole aega teha korralikult, kuid alati leitakse aega ümber teha. Südametunnistusega ametnikul, kes tahaks menetlemise asemel muresid lahendada, jääb selleks üha vähem ruumi. Temal kästakse südametunnistus vaikima sundida ja kaasa mängida.

 

Kuidas leevendaksid seda muret ja pahameelt suured muutused riigivalitsemises? Võimu koondamisega mõne inimese ja neid ümbritsevate ärimeeste, juristokraatide unistuses ka juristide kätte, ei lähe ju Eesti paremaks! Suisa küüniline on tasakaaluks pakkuda rahvaalgatusi ja -hääletusi. On ju teada – ka Šveitsist, kus otsedemokraatia vast maailmas kõige paremini toimib –, et liiga tihti määrab tulemuse manipuleerimisosavus ja suur raha. Autokraatliku valitsemise põlistamiseks polegi vist referendumitest tõhusamat veretut teed. Otsedemokraatia saab toimida vaid vabas tasakaalustatud ühiskonnas.

 

Oligarhiaunistus polekski nii ohtlik, kui samal ajal ei pakutaks ridamisi üha uusi seadusi, mis kantud juhtmõttest, et igaüht peab saama vähese vaevaga kontrolli alla võtta, kus tõsimeeli arvatakse, et „on inimene, leiame ka paragrahvi!“. Kui need kaks voolu peaks kohtuma, on tulemus kole.

 

Keegi ei peaks kaotama meelerahu, et eristada asjatut ässitamist ausast otsekohesusest. Miks peaksime kõik elama, küüniline muie suunurgas, teadmises: kui miski tundub liiga hirmus või liiga ilus, on see ilmselt vale, asjad on aga hoopis teisiti, kui neid meile näidatakse. Silmanähtav vastuolu selle vahel, mis on ja mis väidetakse olevat, langetab moraali. Ent just elurõõmu ja -jõudu on Eestile vaja.  

 

„Kas üksikinimene saab jääda ausaks, kui ühiskond on ehitatud valele?“ küsis Enn Soosaare eetilise esseistika preemia 2014. aasta laureaat Toomas Paul. („Aus vale, vale ausus“, Maaleht, 15.02.2013) „Lootust on, aga šanssi pole,“ tsiteeris ta üht võimalikku ja – nagu ta ise ütles – jube ausat vastust, jättes elegantselt siiski natuke šanssi ka. Igaüks saab oma igapäevatöös ja valimistel hääletades näidata, et šanssi on. Kui valemängijad kõikjalt armutult välja vilistatakse, tarkus ja selgus ausse tõstetakse, on kindlalt nii lootus kui ka võimalus. Sest siis ei olegi ühiskond rajatud valele, vaid õilsusele.

Eesti 101. sünnipäeval usun, et see on võimalik. Ega meil väikeriigina teist teed ei olegi: maailma jõujoonte nihutamise krigin on selgesti kuulda. Iga valija saab ohtlikku, võib-olla isegi saatuslikku hullamist ära hoida, valides Eesti hüvangu poolt ning protesti ja mänguhimu vastu.