Õiguskantsler Ülle Madise kõne Tallinna Tehnikaülikooli Kolmanda nooruse ülikoolis

16. novembril 2023

Austatud kohalviibijad, daamid ja härrad, head praegused ja endised kolleegid,

Täna  on päev, mil tänada neid, kes aitasid Eestil okupatsioonist pääseda. 16. november 1988 on iseseisvuse taastamiseni viinud otsuste ja sündmuste tähendusrikkas reas. Mäletan 1988. aasta 16. novembrit. Ja 1991. aasta 20. augustit. Mõistlikkus, paljude käikude ette mõtlemine, hetkeemotsioonide valitsemine, võime mõista teiste tundeid, väärikus ja vaprus kaunistavad iga täisealist kodanikku. Neile, kes kannavad võimuvastutust, on oma rahva parima tuleviku eest seismine lausa kohustus. Isegi siis, kui see tähendab vastuollu minekut üles köetud enamusega.

Aeg on raske. Ent millal on kerge olnud? Hea, et raamatukogudes leidub veel vanu ajalehti. Olgu 1923, 1928, 1988, 1991, 2003 või 2023 – lööd lehe lahti, kergust leiab peamiselt naljanurgas. Vahel jääb naligi lahjaks. Siis mõistad, et oleme siin tänu teie ja teie vanemate pingutusele, ja meie, 50-aastaste põlvkonnal ega meie järeltulijail pole mingit õigust kurta, põgeneda või käega lüües alla anda.

Õiguskantsleri ametist tulenevalt jagaksin tänase päeva puhul teiega mõtteid oma töövaldkonnast. Inimeste õiguste ja väärikuse kaitsest, demokraatliku ja sotsiaalse õigusriigi kaitsest, Eestist ja eestlusest.

I

Eesti mõte on olla Eesti. Seista omaenda rahva ja maa huvide eest, ratsionaalselt, viitsides huve ja nende kaitsmise kavalust, käikude ja kaalutluste läbi mõeldud jada rahvale arusaadavalt selgitada. Euroopa Liit ja NATO on ilmselgelt meie huvides. Nii suurt rahvusvahelist tähtsust nagu on Eestil praegu, ja sellist kaitstust ei saavutaks me väärikate, meid austavate liitlasteta iialgi.

Tõsi, EL-s kõlavad üha valjemalt hääled, mis nõuavad „väikestelt“, alla 10 miljoni elanikuga riikidelt senise ülevõimenduse võtmist. Kõik „väikesed“ ei ole osanud targalt käituda. Eesti üldiselt on. Pigem on meie ametnikud teinekord unustanud vajaduse ka EL-s ühiselt otsuseid tehes oma Põhiseadust silmas pidada. Ja vahel pannakse EL süüks seda, mis EL süü ei ole. Ei nõuta Eestilt seesugust vihakõneseadust, haldustrahve ega paljusid muidki rahva taluvuse ja Põhiseaduse piire kompavaid otsuseid.

Oluline on olla nähtav – meie e-riik ja digitaliseeritus on meid päriselt nähtavaks teinud, kõik, kes rahvusvahelistes seltskondades liiguvad, võivad seda kinnitada – ja nähtavuse juures olla riik, millele mõeldes on teistel huvi meid kaitsta, meiega arvestada. Meie maine peaks olema kantud uuendusmeelsusest, tarkusest, sõnapidamisest, väärikusest. Sellisel juhul ei ole Eesti osa probleemist, mille lahendusena nähakse „väikeste“ taandamist. Oma Põhiseaduse ja oma rahvuslike huvide esiletõstmine on arusaadav ja EL olemusega kooskõlas; mängurlus, väljapressimine, läbirääkimiste teadlik ummikusse ajamine, ülbus ja teiste mittemõistmine seevastu mitte.  

 

II

Demokraatlik õigusriik on inimõiguste, iga inimese isikliku vabaduse ja väärikuse tagatis.

Ajalugu näitab, et ühiskond võib metsistuda õige lihtsasti. Mõnes võõras kultuuris, aga isegi meil võib kõva käsi, kellegi teise õiguste jalge alal tallamine vastata enamuse ootustele. Just seepärast on vaja ette kokku lepitud reeglitest täpselt kinni pidada, olgu kriis, hirm või viha parajasti kuitahes suur.

Kas mistahes kujul barbaarsused juhtusid siinkandis ammu, viimati suuremas mastaabis küüditamise ja poliitiliste protsesside raames ja praegu juhtuvad vaid kaugel mujal, meie saame olla kindlad? Pole ju nii. Võigas vägivald toimub lähedal: poliitiliste vastaste tagakiusamine, isegi mõrvamine; Ukraina vastu peetavast sõjast ja sõjakuritegudest rääkimata.

Ega meil vist rahvana ole põhjust pidada end olemuslikult paremaks kui neid, kel nüüd omaenda kodanike valikute tagajärjel kannatada tuleb. Valimised, kodanikuühiskond, inimõiguste kaitse on iga kodaniku vastutus. Üksinda ja kõik koos. Valimistel ja vaikimisel on tagajärjed. Eil olnud dissidentidel ega 40 kirja autoreil kerge, ei olnud iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtjail 35 aasta tagasi kerge, ei olnud turvaline 20. augusti Klubi liikmetel. Kõik riskisid. Et Eesti saaks uuesti õigusriigiks, saaks vabaks, iseseisvaks.    

Head kuulajad, ka meie siin ja praegu peame arvestama sellega, et me oma Riigikogu ja ta usaldusel püsiv valitsus võib mitteõigusriiklikud sammud ellu viia. Kas seepärast, et rahvas seda küllalt valjult nõuab, või lihtsalt sellepärast, et tahaks näidata, et midagi kuidagi tehakse, ja kui tehtava ogarus saab klaariks, pole julgust tagasi tõmmata. Põhiseadus võidakse jalge alla tallata ka lihtsalt võimu nimel. Avalikku arvamust vale ja hirmutamisega üles kütta on üsna lihtne.  Tasakaalukaid, mõistuslikke, faktipõhiseid otsuseid põhjendada aga väga raske.

Mulle meeldib Salvador Dali vanaema lemmikluuletus, loen selle ette.

Kahekümne viiendal, jaagupipäeval

võimas oli püha härgadeväljal.

Kõik läksid hoogu ja kurjust täis

süüdati kloostrid, sest nii õige näis.“

(„Geeniuse päevik“, lk 57)

Doris Lessingult pärineb järgmine tsitaat „Igal ajastul mõjutavad meie elamusi tugevasti massiemotsioonid ja sotsiaalsed olud ning nende mõju alt on meil peaaegu võimatu ennast eraldada. Sageli näivad just massiemotsioonid kõige üllamad, paremad ja ilusamad. Ja ometi küsitakse aasta, viie aasta, kümnendi või viie kümnendi pärast: "Kuidas ometi nad seda uskuda võisid?" Sest toimunud on sündmused, mis on mainitud massiemotsioonid ajaloo prügikasti saatnud.“ („Vanglad, kus me vabatahtlikult elame“, lk 10)

Õigusriigist ja inimõiguste kaitsest ei tohi sammugi tagasi astuda, olgu parajasti päevakorral terrorism, majanduskriis, viirushaiguse levik, kliima soojenemine või julgeolek. Eestil veab: meil on oma ajaloost korralik õppematerjal võtta selle kohta, mis saab, kui õigusriiklus kõrvale heidetakse. Muide, 30.-ndatest leidub pea iga õigusvastase, hetkepoliitiliselt pealtnäha kasuliku otsuse juures mõne võimutruu „teadlase“ analüüs, mis seda õigustab. 

Hea, kui kõik kodanikud suudavad ülemäärast hirmu ja viha vaos hoida ning tarkust ja õiglust toetada. Minu arvates valimisõiguslik kodanik vastutab oma riigi eest. Päris kindlasti ja veel suuremat vastutust kannavad teadlased, kohtunikud, ametnikud ja sõltumatu ajakirjandus. Miks just nemad –erinevalt poliitikuist- ei pea nad meeldima. Sõltumatu kohus, ajakirjandus, ametnikkond on viimane kaitsevall, kui avalik arvamus peaks toetama õigusriiklust ja inimõigusi lõhkuvaid ideid ning valitsus soovima neid ellu viia.

III

Väga kahju, et põhiseadusliku korra ründamise praktika on teistest riikidest Eestisse edukalt üle võetud. Valimistulemuste põhjuseta küsimärgi alla seadmine nagu ka sõltumatute institutsioonide alusetu ründamine ja Riigikogu töö halvamine on rünne põhiseadusliku korra vastu. Seesugune rünnak osutus võimalikuks ja edukaks selle tõttu, et valitsuskoalitsioon ei suutnud olla laitmatult riigimehelik. Meie valimis- ja valitsemissüsteem peaks välistama selle, et „võitja võtab kõik ja kaotaja kaotab kõik“. Kokkuleppedemokraatias püütakse suurtele muudatustele leida võimalikult lai toetus, ühiskonda arendada samm-sammult, nõnda, et ei teki väga teravaid vastasseise ega vimma oma riigi vastu. 

Äkki on ühiskonnas nii, et mõistlikkust, teistega arvestamist, kompromisside tegemist peetakse nõrkuseks. Nii praeguse opositsiooni kui koalitsiooni toetajate seas.

Kas on veel tagasiteed? Usun, et on. Ehkki parim aeg Riigikogu vastasseisu ja ühiskondliku polariseerumise lõpetamiseks on mööda lastud. Lahendus eeldab täiesti uue lehekülje keeramist.

IV

Kas on võimalik, et kõik on oma elu ja riigis toimuvaga rahul? Ei ole. Meil ei ole õnneks sellist verist taaka nagu Hamasi ja Iisraeli sõja taustal meenub, ei ole sellist mõru meelt nagu paljudes Aafrika riikides koloniaalajaloo pärast, pole küproslastega võrreldavat kurbust Põhja-Küprose ja sinna jäänud esivanemate maa pärast. Seesuguseid näiteid on maailmas palju, kus juba juurte, ajaloo ja maa küsimus on väga raske. Laenates Loomeliitude pleenumilt ja 35 aasta tagusest suveräänsusdeklaratsioonist: „Eesti rahvas on Läänemere kallastel oma maad harinud ja kultuuri arendanud enam kui viis tuhat aastat.“ Enne okupatsiooni oli meil iseseisev rahvuslikult homogeenne riik. Oleme oma maa põliselanikud, oleme ise kannatanud orjastamise, inimeste hävitamise ja arengu pärssimise all. Suures üksmeeles taastati iseseisvus ja võeti vastu uus Põhiseadus, ent sealt edasi on alati – vabale demokraatlikule ühiskonnale kohaselt – olnud erimeelsusi. Lennart Mere tee riigipeaks ei olnud sugugi sile ja ta ei nautinud üldrahvalikku armastust.

Omandireform tekitas palju valu. Okupatsiooniaja reostava tööstuse ja põlluharimise kaasajastamine ning loodussõbralikumaks muutmine tõi kaotajaid. Kas kellelgi oli parem retsept, kuidas okupatsioon paremini selja taha jätta? Pole kuulnud, et olnuks.

Üldkohustuslik ID kaart, millel on inimese usaldusväärse kaugtuvastamise ja digiallkirjastamise võimekus, õnnestus seevastu sisse seada suuremate vastuoludeta. Nõnda pandi nurgakivi Eesti e-riigile. Oleme väga harjunud sellega, et ei pea asutuse ukse taga sabas külmetama, paberavaldus peos. See on väga suur saavutus, suurem kui oskame iga päev märgatagi. Need suured, põhimõttelised muudatused on tehtud. Uued suured tööd ootavad. Eesti peaks olema maailma parim paik elamiseks, me oma rahvale, praegustele ja tulevastele põlvedele kohe kindlasti. Puhas loodus, eesti keel ja kultuur, lahke ühiskond – see kõik ei püsi ega arene pingsa tööta. Kui majanduslik heaolu ei kasva, kui võimalused ei ole võrdsed, kui ei suudeta näidata parema tuleviku lootust, tuleb me oma Eestiski karta tagasilööki. Alati leidub omakasulisi populiste, kes koondavad jõu lõhkumiseks, selmet ehitada.     

Just seepärast on eriti kahju, et praegune koalitsioon lasi käest võimaluse jätta lõplikult minevikku varem kasutatud teerullid, ässitamine ja kunstlikud vihakohad.

V

Automaks. Kahtlustan, et siin ehitati teadlikult vihakoht. Ühed võib-olla tahtsidki jätta mulje, et autod on halvad ja nendega sõitjad niisamuti, autosõit tuleb teha nii vastikuks ja kalliks kui võimalik; teised puhusid selle niigi liialdet kujutluse veel suuremaks, näitasid, justkui tahetakski ja justkui saakski inimestelt maksude toel autod käest võtta ja kaugemal elavad inimesed, lasterikkad pered ja liikumisraskustega inimesed hätta jätta. Muidugi tuleb arendada ja kasutada kliimasõbralikumaid tehnoloogiaid, ehitada linnad nii, et on õhku, mida hingata, puid, mis pakuvad varju ning ühistransport, jalgsikäimine ja rattasõit mugav. Ja kus autosõit on sujuv, kiire ning ohutu. Neid, kel vaja autot, on ja jääb olema. Ajakiri „Spiegel“ tutvustas hiljutist uuringut, millest selgub, et noor generatsioon pole sugugi see, kes „kleebib end sõiduteedele ega soovi oma autot“. Vastupidi, ka noorte enamus peab juhilube ja autot tulevikuski vajalikuks.

Head kaaskodanikud,

Kui on võetud kohustus maksta senisest suuremaid toetusi, kanda suuremaid kaitsekulusid jne, siis seda kõike ei saa teha laenu arvelt. Eestile on võetud üle jõu käivad laenud ja on tõsi, et nii jätkates liigume kuristiku kursil. Need laenud ei ole võetud millegi uue ehitamiseks, vaid olemasoleva masinavärgi püstihoidmiseks ning piltlikult öeldes ärasöömiseks. Intresside hüppelist kasvu ilmselt ei nähtud ette ja nüüd on raske tõesti. Ometi saaks muudatusi teha kaastundlikumalt, ausamalt, näidates selgelt kasu, mida inimesed saavad. Võimalik on lammutava kriitika asemel pakkuda, kuidas paremini saab. Praegu pakutakse vaid verd, higi ja pisaraid. Võimukandjate ülesanne on siiski näidata head, optimistlikku suunda, pakkuda kindlustunnet, seada paika normid ja rollid.

Poliitikud saaks me rahvast põhjendamatu mure eest kaitsta, kui nad oleks riigimehed. Ent kust neid riigimehi võtta, kui riigimees karjutakse kärmelt maha? Poliitikutevahelises konkurentsis määrab poliitiline kultuur võistlusreeglid.

Praegu paistab kehtivat:

Mida hullem, seda parem.

Kel head lõuad, sel õigus.

Räägid õigust, saad peksa pealegi.

VI

Agressiivsed äärmused tõmbavad kaasajal kahjuks halvale teele igati häid inimesi. Jonathan Haidt, ameerika sotsiaalpsühholoog, näitab suurepäraselt, kuidas ühtmoodi julmad on mõlemad äärmused, nii need, keda selles on harjutud süüdistama e nn konservatiivid kui ka nn progressiivsed liberaalid. Küsimus on sallimatus stiilis, ja see on neil ühine. Sõltumatuid institutsioone, vaba arutelu ega tõepüüdu ei salli kumbki. Paremat tulevikku ähvardavad aga mõlemad.

Kuidas kasvatada rahva nõudlust mõistlike, üksteisemõistmist ja koostööd edendavate otsuste järele? Demokraatlikus riigijuhtimises peab selgusele, loogikale ja konfliktide vähendamisele suunatud vaim suutma tasakaalustada tundepõhist ja meelalahutuslikku vaimustust. Lahendus peitub aususes, selguses, protesti esile kutsuva ülemäärase poliitkorrektsuse ja inimeste valikute ülemäärase piiramise vältimises. Tuleks hoida vaimset vabadust.  Inimene ei talu malakaga õitsvasse tulevikku ajamist. Täiskasvanud inimesele pole tark dikteerida, kuidas too end tundma, mida kartma ja mõtlema peab, ning milliste sõnadega rääkida tohib. Selle asemel aitaksid mõistlikkus ja inimlik suuremeelsus.

Igaüks meist saab hinge eest hoolt kanda. Kui miski paistab liiga kole või liiga ilus, siis on see peaaegu kindlasti vale.   

„Mõelda vaid, seal X linna tanklas müüakse bensiini 20 senti liiter!“; „No see ei saa küll tõsi olla!“; „Ei ole jah, aga mõtle kui ilus!“

Naer on alati omalt kohal. Ja mõistus kodanikult nõutud.

Tänan!