Armsad lapsed, emad ja isad, vanaemad ja vanaisad, vaaremad ja vaarisad,
tundkem üksteise jaoks olemas olemisest iga päev rõõmu. Ja olgem tänulikud, et saame elada just siin, Eestis. Kui lastelt küsime, mis neid kõige õnnelikumaks teeb, ei ole see enamasti komm, vidin ega isegi arvutimäng, vaid koos olemine, ühiselt millegi vahva ettevõtmine, jutuajamine. Võtkem seda aega – kuulamiseks ja rääkimiseks. Fantaasiaküllaselt ja usaldavalt. Küll oleks hea, kui vanavanemail oleks mahti jutustada ajast, mil nemad olid lapsed, ehk seda kirjagi panna, ja lastel jaguks tahtmist küsida. Miks mitte paadisõidu, marjulkäigu, malemängu või taldrikute lennutamise käigus.
Head sõbrad, palun võtke kätte ja lugege eesti keeles raamatuid, romaane ja luulet. Ja miks mitte, kel sulg jookseb, kirjutage ka ise. Just eesti keeles. Nõnda hoiame oma erakordse mõtlemise mustreid ja haruldast identiteeti. Ja põlvkondade sidet.
Ehk märkasite Vabariigi Presidendi mullustel kirjatalgutel osalenud Elisabeth Heinsalu tähelendu. Aasta tagasi siin Kadriorus esinedes oli ta veel kooliõpilane, nüüd võib uhkelt öelda, noor poetess! Ta avaldas oma esimese luulekogu „Kui ma olin udu“. Te leiate sealt read: „Kombin küll rõõmuga tundmata keeli, aga keeruliste sõnade asemel võiksin kanda ka eesti keele lihtsust, kauneid sõnu. Käsi. Öö. Pesa. Vars. Õis. Puu. Juur. Õlg. Hani. Kuma. Koda. Hoiduda võiks lobast.“ Nii ongi mu meelest.
Head sõbrad, täna on au ja rõõm tänada neid lapsi ja täiskasvanuid, kes laste heaks teinud rohkem kui ametijuhend või muu roll nõuab. Suur tänu pühendumuse ja märkamise eest. Mitte ühegi sõna ega teoga ei tohi kahjustada ainustki last ega noort, ka kogemata mitte. Infomüra ja maailma julmus panevad meid kõiki proovile, andkem siis oma parim, et lapsed saaksid kasvada headeks inimesteks; noored oma alles napi elukogemusega oleksid hoitud, et hoitud oleks ka nende au ja väärikus. Üksainuski hoolimatuse tõttu haiget saanud laps on liiga palju.
Küsitakse, kas lastel on koolis ja huviringides liiga raske, päevad pikad, kava tihe. Ju pole siin kõikidele sobivat retsepti ja ühtainust vastust. Koos arutamine ehk annab vastuse. Kindel on, et ka unistamiseks ja niisama olemiseks peab jääma aega, eriti suvel.
Üleeile, suvistepuhal Eestimaal ringi sõites ja paiku avastades leidsin ühes vanas majas tapeedi tagant aastakümnete taguse ajeaehe ja seal toonase 2. kursuse žurnalistikaüliõpilase Sven Sildniku luuleread, mis sobi siia mu meelest kui valatult. „Seitseteist kevadist sõna.“
Sa vaata haljendavat kändu
ja kevadist kukkuvat käbi
on kevadel julge hakatus
ja siis on kevad läbi.
Täpselt! Tuleb võtta aega, mitte tõtata, olla uudishimulik ja rõõmustada selle üle mis on ning selle üle mis loodetavasti tuleb. Vaadata pilvi ja nuusutada sireleid, kuulata linnulaulu ja teha esimene suplus veel karges vees. Tunda rõõmu.
Juba lapsepõlves võlus mind Hando Runneli luuletus „Mõtelda on mõnus.“
Mõtelda on mõnus
Rääkida on raskem,
Ärgem sellepärast
Pääd veel norgu laskem!
/---/
Mõtelda on mõnus,
kuidas kõik on raskem,
ärgem sellepärast
mõnu mööda laskem!
Ilusat laste päeva! Ilusat suve!