Rahvusraamatukogus konverentsil „Kas tõesti häbeneme riigikeelt?“, 14. märts 2019
Austatud eesti keele hoidjad, arendajad ja sõbrad
„Meie keel on allakäiguteel. Meie tsivilisatsioon on dekadentlik ja meie keel – nii väidetakse – jagab paratamatult üldist varisemist. Iga võitlust ilusa ja selge keele eest ja kuritarvitamise vastu võetakse sentimentaalse vanamoelisusena, samamoodi nagu eelistaksime küünlaid elektripirnidele või kaarikut lennukile.“ (George Orwell, „Politics and the English Language“, 1945, vaba tõlge)
Sellele on võimalik vastu hakata, ütles Orwell, ja pakkus juhiseid, kuidas kasutada keelt, et mõelda selgemalt, ja selget mõtet, et kirjutada arusaadavalt. „Lahti tuleb saada tarbetust keerutamisest, kenitlemisest ja inglise keele risustamisest sõnadega, millega üritatakse jätta haritud muljet. Halvad kirjutajad, iseäranis poliitikud ja sotsiaalteadlased näivad uskuvat, et ladina või kreeka päritolu sõnad on suuremad kui anglosaksi omad.“
Needki sõnad kuuluvad George Orwellile.
I
Tabavalt öeldud: võõrad sõnad näivad sageli enda omadest suurematena. Tänase konverentsi pealkiri ütleb ju sama. Kas me tõesti häbeneme oma riigikeelt?
Küsisin seda sügisel Riigikogu kõnepuldis seistes. Tollal surus sõnades tarbetut õigusloomet vastustav ministeerium läbi seadust, mille ainus mõte oligi häbeneda eesti keelt. Just selle seaduseelnõuga seoses tajusin küünilist sõnade ja tegude lahknemist eriti teravalt. Isegi lihtsates, võimuvahekordi mittemuutvates asjades valitseb mängurlus ja napib õilsust.
Viitan siin ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seadusele. Eesti keeles juurdunud termin kõlvatu konkurents asendati sõnadega ebaaus konkurents. Tundub ehk tühiasjana, aga tegelikult ei ole. Ühtlasi tõsteti kõlvatu, uue nimega ebaaus konkurents välja konkurentsiseadusest, kuhu see kuulub ja kust seda otsida osatakse. Miks? Ei tea.
Seesuguse sõnamuudatuse vajalikkuses kahtles ka Riigikohus. Ministeerium vastas, ja selles ongi asja uba: „Eesti keele reeglitest lähtumine on esmatähtis, kuid kindlasti ei saa me juba ammu õiguskorra arendamisel lähtuda vaid riigisisestest reeglitest, sh keelelistest reeglitest.“
Huvitav, millistest keelereeglitest siis eesti keeles kirjutades tuleks lähtuda? Kas selle eelnõuga vähendatakse õigusloomet ja suurendatakse õigusselgust? Kas seda kõike oli vältimatult vaja? Riigi Teatajasse tekkis uue nimega seadus ja konkurentsiseadusesse just ses olulisimas küsimuses auk.
Niisiis, ainsagi põhiseaduspärase põhjuseta vahetati välja juurdunud termin kõlvatu konkurents, et „viia see enam kooskõlla inglise keelega“ (unfair competition).
Kui eestlaste emakeel, meie riigikeel ei kõlba ja leida tuleb inglise keele moodi vaste, siis ehk – muidugi jaroviseerin siin – miks mitte näiteks võistlus? Muide, teised rahvad oma emakeelt inglise keele malli ei suru. Prantsuse keeles on kõlvatu konkurents jätkuvalt concurrence déloyale, saksa keeles unlauterer Wettbewerb, hispaania keeles competencia desleal, soomlastel vilpillistä kilpailua.
Miks meie oma riigikeelt häbeneme?
Uuest õigekeelsussõnaraamatust leidsin sõna jaroviseerima. Olin seda lapsepõlves kuulnud vahel öeldavat. Ära jaroviseeri! Ehk ära võimenda, ära reageeri üle.
ÕS annab jaroviseerima vasteks vernaliseerima. Mis kõlab umbes nii, nagu „nutsak“ on „pisike kägardatud mütsak“. Ma ei mõista seda hukka, see on laheda keelemängu osa. Vernaliseerimise juures oli ka seletus, mis mõistmisele lähemale viis: vegetatsiooniperioodi kunstlik lühendamine. Ettekülmutatud talivili, et kasvaks rutem. Kilekasti alla sooja pandud äsja tärganud rabarber.
Kõnealuses seaduses oli ka üks vajalik, sisuline muudatus. Ja see viib järgmise mõttelõnga juurde.
Riigikohus nentis tolle ainsana vististi vajaliku sätte kohta: „Enam ebamäärasem ei saa seaduse tekst olla. Seletuskirjas öeldakse, et kuna seda mõistet direktiivis ei defineerita, siis pole võimalik seda ka eelnõus avada (ja tuuakse n-ö mitteametlik näide). Kas selliseid ebaselgeid definitsioone peab pimesi Eesti õiguskorda üle võtma? Kas selles küsimuses on olnud varem probleeme?“
Ministeerium vastas Riigikohtule: „Jah, selliseid ebaselgeid definitsioone peab „pimesi“ Eesti õiguskorda üle võtma. Jah, selles küsimuses on olnud varem probleeme.“ Euroopa Liitu ei maksa süüdistada selles, milles see süüdi ei ole. Tõsi ta on, et väga halvasti inglise või prantsuse keeles kirjutatud teksti ennast ei ole liigsesse loomingulisusesse laskumata võimalik heaks tõlkida. Aga miski ei sunni meid tegema halvas, ebaselges keeles seadust.
Muide, kõlvatu konkurents on uues ÕS-is õnneks kenasti olemas. Just see sõna on ka Riigikohtu lahendite leidmist hõlbustavas märksõnastikus.
II
Eesti keele kasutamine kõikidel elualadel on põhiseaduse nõue: riigikeelena, rahvuse olulise määratlejana, kultuuri lahutamatu osana.
Põhiseaduse preambul, samuti paragrahvide 6, 37, 51 ja 52 sisu on avatud põhiseaduse kommenteeritud väljaandes. See on mõjukaim riigiõigusteaduslik teos Eestis. Sellele viidatakse haldusaktides ja kohtuotsustes, seda loevad tasuta veebist eri elualade inimesed, selle alusel õpivad üliõpilased. Riigikeele sajanda sünnipäeva puhul on raske öeldagi, et seesama tekst oleks teadusbürokraatia silmis teadus, kui see oleks inglise keeles.
Paljud doktorandid on kuulnud oma suurepäraste eestikeelsete artiklite kohta juhendaja küsimust „Miks sa aega raiskasid?“.
Eesti keeles ja Eesti jaoks – ja raiskamine?! Raiskamine ei ole mitte eesti keeles kirjutamine ja rääkimine, vaid raiskamine – isegi esivanemate reetmine – oleks hoopis eesti keele äraandmine.
Enne okupatsiooni peeti ju kõige olulisemaks, et kõrgharidust saaks anda eesti keeles. Meil on entsüklopeedia. Meil on ÕS.
Meil on tohutu kultuuripärand, mis on kättesaadav vaid eesti keeles. Igal hommikul kuulan Vikerraadiost naudinguga Priit Enneti teadusuudist ja Keiti Vilmsi sõnasäutse.
Ja üleüldse: Eesti mõte on olla Eesti. Eesti kestab läbi aegade vaid siis, kui eesti keel ja meie väärtusruum pole armsad käsu korras, vaid seepärast, et me seda tahame, oleme uhked muu hulgas selle üle, et oskame filosofeerida ja äri ajada, laulda ja teadust teha eesti keeles.
Fred Jüssi meenutas Ööülikooli loengus „Emakeelest“:
„Põllumehekeel on ühtmoodi, teaduskeel jälle teistsugune. Esimese vabariigi ajal peeti ju kõige olulisemaks asjaks keele korrastamist nii, et kõrgharidust saaks anda emakeeles. Kui mina ülikooli läksin, oli mul õnn kuulata neid professoreid, kes sellega omal ajal tegelesid. Meie päevil oli keel juba niipalju korrastatud, aga mäletan, et professor Piiper nõudis meilt nii emakeelt kui teaduskeelt. Kui ma teile näiteks ütlen: „Amfiib migreerus akvaatiilsesse miljöösse realiseerima nutritoorset funktsiooni.“ Kuidas te selle tõlgiksite? See tähendab, et kahepaikne läks vette sööma. Kui seminaril või eksamil vastasime, nõudis ta alati: „Aga kuidas on see teadusekeeli?“ Või kui olid talle teadusekeeli ütelnud, siis: „Aga nüüd, palun, maakeeli.“ Tema ütles emakeele kohta maakeel. See oli õpetajal väga tore omadus ja me oleme talle niisuguse lähenemise eest tänini tänulikud.“
Eesti keel pole tarbeese, mille võib odavama ja mugavama vastu vahetada. Keel on mõtlemise, eneseväljenduse ja teistest arusaamise viis. Keel on mäng ja meelelahutus. Keel on rännak ja selles peitub meie esivanemate lugu. Oma keel on muu hulgas ka vastuhakk üheülbastumisele. See pole pomm jala küljes, vaid tohutu eelis.
Ma ei kiida siin sulgumist ega ükskeelsust. Muidugi tuleb osata inglise keelt. Veel parem oleks, kui osataks ka saksa, prantsuse, vene, hiina, hispaania ja teisi keeli. Just siis, kui valdame vabalt oma emakeelt ja lisaks teisi keeli, paneme oma eesti identiteedist võrsuva eelise tõeliselt maksma.
Religiooniloolane Marju Lepajõe pidas Jaan Tõnissoni 150. sünniaastapäevale pühendatud konverentsil Tartus talle omaselt hiilgava kõne. Muu hulgas ütles ta: „Maailm vaevleb ideedepuuduses, ühenäolisuses, rutiinis. Et loomingulisus toimiks, on vaja eestikeelset ülikooli, kus kõike tõlgendatakse läbi eesti keele, ilusa selge eesti keele filtri, tekitada tuleb loov erisus.“
Kas olete sama märganud: kui inimesed pursivad võõrast keelt, ei ütle nad seda, mida tahavad öelda, vaid seda, mida oskavad. Nii on just inglise keelt võõrkeelena kõnelejate vestlus tihtipeale nagu krigin, mida tekitavad hammasrattad, mis omavahel päris täpselt ei haaku. Korralikku ülekannet ei teki. Vahetatakse päheõpitud fraase, mis tabavad mõtet ehk riivamisi.
Pöördudes tagasi George Orwelli juurde: tema arvas, et kui ingliskeelne sõna on puudu, tuleb see välja arendada, mitte lihtsalt mujalt üle võtta. Kas ei võiks meil olla samamoodi?
Minule meeldis president Toomas Hendrik Ilvese korraldatud sõnavõistlus ja selle tulemusel igapäevatarbesse läinud sõna – taristu. Infrastruktuur on ju tüüpiline võõrandav võlts-sõna. Nüüd on taristu ka ÕS-is, aga samal ajal couching´u toorvasteks pakutud kootsima õnneks ei ole.
III
Hea ilukirjanduse, eriti poeesia olemuses on mitmetähenduslikkus. Mis haiku see oleks, mil üksainus mõistmis- ja tõlgendusviis!
Ametikirja, tegelikult mistahes asjaliku infovahetuse teeb heaks just vastupidine: selgus, lühidus, täpsus. Lisaksin lahkuse, inimlikkuse. Paljudes valdkondades pole tehisintellekti igatseda vajagi: inimeste muresid lahendataksegi masinlikult. Paraku teevad seda inimesed.
Kui inimene saab oma küsimusele riigiasutusest kantseliitliku elutu arusaadamatu vastuse, ei tekita see mu meelest mitte aukartust, vaid pigem pettumust ja pahameelt, kindlasti mõjub ülbelt ja kahandab riigi usaldusväärsust. Kardan, et ka nn eliidi- ja asjatundjate vastaste meeleolude taga võib olla ülemäärane poliitkorrektsus, kantseliit, teadlik keerutamine ja kenitlemine. See ei loo usaldust ega aukartust, vaid umbusku ja viha.
Kes teab, mida tahab öelda, öelgu selgesti. Või jätku pigem ütlemata.
Kantseliidi, targutamise ja keerutamise taha poetakse tihti siis, kui ei teata, mida öelda või ei julgeta öelda. Ei julgeta, sest ei taheta võtta vastutust. Loodan väga, et ajad, mil näiteks õigusteaduses arusaadamatut paljusõnalist keerutamist kvaliteedimärgiks peeti, hakkavad mööda saama. Nii Saksamaa kui ka Ameerika ülikoolides püütakse nüüd segaselt kirjutamise asemel hoopis selgesti kirjutamist õpetada. Seda ei tohi segamini ajada lapsiku, üle lihtsustatud ja piltlikult öeldes suurtähtedes veeritud keelega. Jutt käib võitlusest kuiva, legalistliku ametnikuslängi vastu.
Selge väljendumine ongi raske, sest eeldab sisulist arusaamist. Ja oma sõnade eest vastutuse võtmist. Pingutust.
Õigusteadusliku mõtte arusaadavalt väljendamine pakub omamoodi naudingut.
Kerge piinlikkusega vaatan tagasi iseenda minevikku. Laitmatult ei tule välja nüüdki, kogu aeg saaks paremini, aga eks elasin ja tunnetasin ka ise läbi selle arenguastme, mil tundus, et peenutsev, paljude võõrsõnade ja keerulise lauseehitusega tekst näitab asjatundlikkust, kuulumist haritud inimeste sekka. See väljendub kenasti mu õigusteaduse magistritöös, kuhu mahtus ka ladinakeelne sõnapaar mixtum compositum.
Selle asemel võinuks ju otse öelda, et tegu on riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel jagatud ülesandega, kus näiteks raha annab riik, aga midagi otsustab ja teeb vald. Näiteks vahendab solidaarselt riigieelarvest rahastatud sotsiaalabi.
Aastaid tagasi – see võis olla 1. aprill 1998 – pöörasime paari sõbraga ühe eriti totra seaduseelnõu lõplikult arusaadamatuks. Kui mõni lause oligi arusaadav ja vastas eesti kirjakeele reeglitele, võtsime appi kantseliidi, saksa keele lauseehituse ja muidugi võõrsõnad. Kui aga mõnel harval juhul tõesti ühtki võõrsõna ega kantseliitlikku keerutust enam pähe ei tulnud, tuletasime eestikeelsele sõnale vaste prantsuse keelest. See libaeelnõu liikus tudengite seas tükk aega ja nalja sai kõvasti. Loodan, et see „targa kadakasaksa seaduse“ karikatuur suunas vähemalt mõne ametikaaslase arusaadavust väärtustama. Nojah, võis ka kellelegi eeskuju anda.
Igatahes ütles Saksa õigusfilosoof Rudolf von Jhering ilusasti: õiguslooja peab mõtlema nagu filosoof, ent kõnelema nagu talupoeg.
IV
Siia lõppu veel üks jutt.
Täie aruga täisealist ei saa sundida mõtlema ja tundma teisiti, kui ta tunneb. Veendumust ei murra fakt, veendumusest saab ehk vaid välja kasvada. Emmanuel Macron ütles vahetult pärast ametisse astumist mu meelest õigesti, et postmodernism oli halvim, mis võis lahke, üksteist arvestava elukorralduse ehk liberaalse demokraatiaga juhtuda. Prantslane ja eestlane, inimene üleüldse vajab jätkuvalt rituaale, midagi, mis on püha, mis liidab ega lahuta. Vaba ühiskonna ja vaba inimesega on selline ühistunne ühitatav. Nagu ka õigus end kuuluvustest lahti rebida.
Põhiseaduses seatud eesmärk – eriline Eesti, eestlus – läheb vastuollu postmodernistlike arusaamadega. Ja las läheb! Üleilmne ühetaolisus, kus kadunud on rahvuslikud-riiklikud rituaalid, sümbolid, keeled, kultuuriruumid, kõik, mis tekitab rahvuslikku ühistunnet, on utoopia.
Ameerika sotsiaalteadlane Jonathan Haidt on aga katsetele ja mõtlejatele tuginedes selgitanud kuuluvuse tähtsust. Ka suurim majandusliku heaolu tunne nõuab enda kõrvale vaimset heaolu. Seda ei saa vabas ühiskonnas ei mõõta ega juhtida. Miski muutub tõeliselt tähtsaks, ehk isegi pühaks põhjusel, et inimene tunneb nii.
Seetõttu arvan, et ka Eesti vajab jätkuvalt sümboleid, rituaale, rahvuslikku uhkust, müüte ja kangelasi. Põhiseadus on põhiseadus just selle pärast, et ta on püsinud juba üle inimpõlve, nüüdseks on ta saanud omaks, kõigi oma sünnimärkide, ajalukku jäänud sõnade ja inimnäolisusega. Oma hümni, lippu ja riigipühasid oleme hästi hoidnud. Hoidkem ka eesti keelt – maailmas ainulaadset mõtlemise, loomise, mängimise ja mäletamise viisi – kui hindamatut varandust.
Elagu eesti keel, elagu Eesti!