Eesti mõte on olla Eesti. Kõige mõistlikum ja kõige parem riik maailmas.
Riik, mis laseb elada. Riik, mis hoiab ja kaitseb kõiki neid inimesi, kes meil on. Aitab järele neid, kes hädas. Pole jõhker, vaid oskab ka vigu andestada ja parandada. Tunnustab püüdlikkust, headuse- ja tõepüüdu, töökust, kodu, pere ja töö nimel siirast pingutamist.
Eesti ei pea jäljendama kedagi teist. Ei tohigi. Teiste vigadest tasub õppida, neid ehk isegi enda kasuks pöörata, ent olla tuleb ikka ise.
Meil on siin suuri eeliseid. Palju puhast loodust ja igaühele ruumi. Las jääda võimalus soovi korral hoida kahte kodu, maal ja linnas. Harida maad ja metsa.
Meil on oma imeline keel ja oskame palju teisi keeli. Vene keelt, soome keelt, saksa keelt, prantsuse keelt. Ja mitte ainult. See annab oskuse omamoodi mõelda ja tunda.
Meil on suurepärane meditsiin ja asjalik teadus. Me ei karda teha suuri asju nagu geenivaramu, e-tervis, e-hääletamine. Vahel tundub, et natuke nagu kardaks –ja täiesti asjata- südamest tunnustada selle eest, mis juba on, mis pole nii tulevikuline ja tehnoloogiline, sest ei saagi seda olla. Inimlikku soojust ei saa masinaga toota. Arsti või õe asemel silma vaadata, siiralt julgustada, oma eluenergia arvel haigeid aidata. See on suur ja mu meelest tõeliselt üllas töö, mida te teete. Aitäh. Sügav kummardus ja imetlus selle eest.
Riik on just selline nagu inimesed tahavad ja milliseks ta loovad. See pole tühi sõnakõlks, vaid süvitsi tunnetatud järeldus. Mõtet on tahta parimat ja luua parimat. Heakskiitu ei vääri mängurlus, veiderdamine ega segane jutt. Valetamine ega ässitamine. Jõhkruse soosimine. Sõnade ja tegude vastuolu. Kõigi nende käitumisjoonte taga on tegelikult üleolek rahva suhtes. Tundkem see ära ja jätkem heaks kiitmata.
Protest ja trots on kahtlemata tihtipeale õigustatud, ka ise tunnen seda vahel tugevalt: ma ei salli, et mulle püütakse ette öelda, kuidas pean mõtlema ja mida tundma ning milliste sõnadega maailma asjadest rääkima. Nõukogulikud kampaaniad tekitavad õiglast põlgust ja mõistan neid, keda need ärgitavad trotsist ütlema asju, mida tegelikult ei mõtle, ja mõnda ehk isegi protestist just vastupidi käituma.
Protest on niisiis õigustatud, selle esile kutsumine aga mitte. Ei räägi siin ühestki konkreetsest erakonnast, sest selleks pole põhjust. Räägin üleüldisest suundumusest, millele saame vastu hakata. Saame poolt olla tõe- ja aususepüüule, mõistlikkusele; vastu aga kõigele, mis me tarka rahvast siin Eestimaal alavääristab.
Austatud daamid ja härrad,
Lugesin hiljuti Jaan Kaplinski „Piirpääsukese Euroopat“. See on ood ise olemisele. Kultuurile, loodusele, erinevatele keeltele. Kaplinskilt head võrdlust laenates: meil Eestis pole vaja olla kahe põhjaga kohver, kus igava, jäljendava, kadestava ja ennast pugejalikult teiste järgi painutava all on peidus oma keel, oma mõtlemine, uhkus oma juurte ja kultuuri üle.
Vaba ja vastutustundlikku 103. aastat Eesti Vabariigile!
Elagu Eesti!