Õiguskantsler Ülle Madise kõne arutelul Riigikogus seoses ettepanekuga muuta lahja alkoholi aktsiisimäärasid tõstvat seadust

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu!

Teile 17. veebruaril k.a esitatud ettepanek viia Riigikogu esimehe nimetatud seadus kooskõlla ettevõtlusvabaduse põhimõttega, koostoimes õiguskindluse põhimõttega, algas järgmise lõiguga: "Riigil pole üksnes õigus, vaid ka kohustus kaitsta rahvatervist. Alkohol on üks suuremaid tervisekahju põhjustajaid, seetõttu on alkoholi tootmisele, müügile ja tarbimisele piirangute seadmine põhimõtteliselt vajalik ja õigustatud, seda ei tohi aga teha põhiseadust rikkudes".

Austatud rahvaesindajad! Eks kipu olema nõnda, et kui tuleb juttu maksudest – eriti alkoholist ja selle ostmise või tarvitamise (need on erinevad asjad) piiramisest –, siis kipub jutt minema emotsionaalseks. Tahaksin rõhutada, et ilmselt oleme kõik ühel meelel: Eestis on alkoholi liigtarbimine ja sellest tingitud kahjud nii tervisele kui õiguskorrale probleem. Selles oleme ühel meelel ja see ei ole mitte kuidagi tänase arutelu küsimus.

Tänase arutelu küsimusi on õigupoolest kolm. Need kõik mahuvad ühe nimetaja alla – kas ja mil määral kehtib Eesti õigusruumis õiguskindluse põhimõte – ja sellel on kolm alaküsimust: mis asjades ja mis ulatuses saab Riigikogu anda tähtajalisi lubadusi, kas ja millistel tingimustel tohib neid lubadusi enne tähtaega murda ning mis ulatuses saab üks valitsuskoalitsioon tähtajaliste lubaduste kehtestamisega piirata järgmiste koalitsioonide võimalust ajada oma poliitikat. Niisiis on küsimus õigusriigis, õigustatud ootuses, ettevõtluskeskkonna ettearvatavuses.

Kas aastate kaupa ette seaduses kirja pandud aktsiiside hüppeline ja ettevõtlusvabadust väga intensiivselt piirav tõstmine on põhiseaduspärane? Kui vaadata Riigikohtu argumente nn kaevandustasude kaasuses – millega enamik teist, ma tean, on eelnevate arutelude tõttu tuttav –, siis tuleks vastata: ei, detsembri lõpus tehtud muudatused ei ole põhiseaduspärased. Antud juhul on siiski üks erisus, muudatuse autorid väidavad nimelt, et 2015. aasta suvel alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse §-s 8512 kehtestatu justkui välistab ettevõtjate õiguspärase ootuse. Võib-olla, aga võib-olla ka mitte. Just selletõttu on vaja selgust enne väga kõrgete aktsiiside jõustumist 1. juulil k.a. Seda selgust on vaja nii praeguses vaidluses kui tegelikult ka tulevikuks. Nii et olenemata sellest, kuidas Riigikohus selles asjas lõpuks otsustab, on see selgus minu arvates igal juhul võit. Juba ametisse astudes lubasin ju Riigikogule, et kui vaja, siis palun Riigikohtul – muidugi olles enne seda Riigikogus arutanud – asjadele hinnangu anda ka siis, kui põhiseaduspärasuse poolt ja vastu on argumente võrdselt, ent ühiskonnas on segadus üleval. See ongi niisugune juhtum.

Austatud Riigikogu liikmed! Kui te võtate ette juba viidatud pika nimega seaduse § 8512, siis mida te näete? Põhimõtteliselt sedasama, mida ka ettevõtjad näevad. Selle paragrahvi pealkiri on "Aktsiisimäära muutmise analüüs". See on pealkiri. Seal ei ole kirjas õiguspärase ootuse välistus või aktsiisimäärade tõstmine. Ei, kirjas on "analüüs". Säte paikneb rakendussätetes. See lisati sinna viimasel minutil, umbes 30 väga keerulise menetlusmaterjali hulgas, küllaltki vastu käiva jutu ja küllaltki vastu käiva seletuskirjaga. Selle sätte sisu on aga järgmine: Vabariigi Valitsus esitab Riigikogule hiljemalt 2018. aasta 1. märtsil analüüsi ja vajaduse korral ettepaneku aktsiisimäära muutmiseks, kui käesolevas seaduses sätestatud või käesoleva seaduse 2015. aasta juunis vastu võetud muudatustega võivad kaasneda ootustele mittevastavad negatiivse mõjuga asjaolud, muuhulgas rahva tervisele, tarbimisele, ettevõtlusele või aktsiisi laekumisele. Mida see paragrahv koos oma saamisloo ja pealkirjaga lugejale ütleb? Kas see ikka ütleb selgelt, et igal ajal tohib hüppeliselt aktsiise tõsta, mis siis, et need on antud tähtajaliselt ja mis siis, et see analüüs ei näita, et mõju rahva tervisele oleks olnud halb. Või tähendab see midagi muud? Seda normi lugedes minu arvates sellest üheselt aru ei saa.

Väidetavalt selgitati ettevõtjatele – tõsi, ma ise mõistagi ei olnud nende Rahandusministeeriumis peetud juttude juures –, et just selle sättega kindlustatakse, et enne järgmisi Riigikogu valimisi 2019. aasta kevadel enam aktsiise ei tõsteta. Seletuskirjad, ilusad või inetud jutud või ekspertanalüüsid ei tekita ega lõpeta õiguspärast ootust, see on selge. See, mis kehtib ja mida rakendatakse, on norm, mitte jutt, mis sinna juurde käis. Siiski rõhutab riive intensiivsust ka see, et Eesti alkoholipoliitika alusdokument, Sotsiaalministeeriumi koostatud ja valitsuses 2014. aastal arutatud alkoholipoliitika roheline raamat soovitab järgmise nelja aasta jooksul aktsiise tõsta keskmiselt 5% aastas. See tähendab, et lahja alkoholi aktsiisimäärade kuni 88% tõus oli ettevõtjate jaoks täiesti ettenähtamatu.

Saan seda kõike teile siin rääkida puhta südametunnistusega, sest 2015. aasta varasuvel Vabariigi Valitsuse istungil selgitasin: esiteks ei ole maksumäärade küsimustes tarvis aastateks ette anda tähtajalisi lubadusi ning teiseks, kui neid antakse, siis piiratakse sellega võimaliku järgmise valitsuskoalitsiooni õigust ajada oma poliitikat. Kindlasti ei tohiks kindlad lubadused ulatuda teisele poole Riigikogu valimisi. Oma poliitikat ei tohi põlistada mitte ükski koalitsioon ja sellepärast peaks seadusi, ka maksumäärasid, saama vajaduse korral muuta. Just selle tõttu on minu jaoks selle vaidluse põhituum ja lootus Riigikohtu otsuse suhtes see, et öeldakse, kas tähtajaliselt antud lubadus Eesti õiguskorras loob ettevõtjale usalduse, et seda erakordsete asjaoludeta ei muudeta, või mitte. Mina sooviksin, et peaks olema võimalus anda usaldatavaid tähtajalisi lubadusi – näiteks selleks, et meelitada Eestisse mingit liiki investeeringuid, arendada loodussäästlikku energeetikat või mõistlikku taristust –, kasvõi kuueks aastaks, ja tõesti nii, et seda lubadust ei muudeta. Kui praegu jääb pinnale seisukoht, et ka tähtajalist lubadust võib tegelikult alati muuta, siis ma kardan, et see meede, mis Riigikogu käes on olnud – ja mis on minu arvates tõhus –, kaotab oma väärtuse. Ma usun, et see ei ole soovitav, aga eks selle otsustab Riigikohus, kui asi peaks sinna jõudma.

Makse ei pea kindlasti aastate kaupa ette sätestama, see ei ole see valdkond. Kui keegi tahab teha prognoose ja neid Euroopa Liidule ette näidata, siis seda on võimalik teha riigi eelarvestrateegias. Euroopa Liidu õigus ei nõua, et need normid oleksid seaduses sätestatud. See pole loogiline, juhul kui neid on ikkagi võimalik muuta. Nii et riigi eelarvestrateegia sobib väga kenasti. Jah, võimalik on ka nii, et kirjutatakse aastateks näiteks aktsiisimäärad ette ja öeldakse sealsamas järel selgesti: ettevõtjad, ärge uskuge, see ei pruugi kehtima jääda. Ma arvan, et see on kehvem praktika. Kui aga soovitakse näiteks alkoholiaktsiisi abil hoida alkoholi hinna ja sissetulekute tõusude vahel niisugust proportsiooni, et alkoholi ostmine ja tarbimine ei kasva, siis on selleks palju sobivam meede asjakohane koefitsient. See ei ole tähtajaline lubadus, seda saab alati muuta. Seega, mõistlikud alternatiivid tähtajalistele maksulubadustele on täiesti olemas.

Kokku võttes leian, et aktsiisimäärade tõstmine enne 2019. aastat ilma, et oleks ilmnenud erakorralisi asjaolusid või et analüüs oleks näidanud suur kahju rahvatervisele, on vastuolus põhiseaduse §-s 31 ette nähtud ettevõtlusvabaduse põhimõttega selle koostoimes §-s 10 ette nähtud õiguskindluse põhimõttega.

Austatud Riigikogu! Komisjonide aruteludest tean, et suure tõenäosusega minu ettepanek seekord siin toetust ei leia. See on Riigikogu õigus. Õiguskantsleril omakorda on kohustus sellisel juhul pöörduda Riigikohtusse. Rõhutan, et see on asjade normaalne ja põhiseaduspärane käik. Meil tuleb saavutada selgus ja soovitatavalt enne 1. juulit. Ma tänan Riigikogu põhiseaduskomisjoni ja rahanduskomisjoni sisuka arutelu eest!

Tänan teid kuulamast!