Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri Radar, 22. november 2016, 22. november 2016
Millised on need kaebused, mille tõttu politseiga seoses õiguskantsleri poole pöördutakse ja kui tihti seda ette tuleb?
Inimeste pöördumised saab laias plaanis jagada kaheks. Ühed, kus kaevatakse konkreetse politseiniku käitumise peale. Näiteks lastekaitsetöötaja palub politsei abi, et siseneda korterisse, kus on abivajav laps. Ja siis pereliikmed väidavad, et politseinik oli ülbe ja karm ning tegelikult ei olnudki politseid vaja. Isegi osapooltelt selgituste saamise järel ei saa kindlalt öelda, kes käitus õigesti. Politseinik võis kõik õieti teha, ent kaevatakse ikkagi. Siin pole muud soovitada, kui püüda arusaadavalt selgitada, miks lastekaitse ja politsei koos tulid. Mõistan, et aega on napilt, aga päris sageli on paarist lihtsast inimlikust lausest abi.
Teine osa kaebusi on sellised, kus politseinik on täitnud seadust ja inimesele tundub ebaõiglane just seadus ise. Siis tuleb meil selgitada, et meie teada tegi politseinik oma tööd õigesti ja seadusele vastavalt. Vaatame alati normi üle: kui see on põhiseadusevastane, siis alustame põhiseaduslikkuse järelevalvet. Kergekäeliselt ei taha ka ebamõistliku normi täitmist nõuda: vahel palume Riigikogul hinnata, kas ehk vajaks norm muutmist. Näiteks on muutmisel korrakaitseseaduse säte, mis kohustas „kõik puhuvad“ reidi käigus purjus juhi õigusi ette lugema enne puhumist ja kõikidele. Põhiseadusvastane see polnud, ent mõistlik ka mitte.
Argo Ideon on teid kirjeldades öelnud, et universum on teile andnud võime kirjeldada keerulisi õigusprobleeme lihtsate sõnadega. Vähene või keeruline asjade selgitamine põhjustab päris sageli probleeme ka politseitöös. Kust see keeruliselt rääkimise komme tuleb?
Sellele olen päris palju mõelnud. Lugesin just värskest Loomingust Mihkel Muti uue romaani „Eesti ümberlõikaja“ katkendit. Seal räägitakse diplomaatide salakeelest ehk sellest, kuidas peenelt vihjete ja ümberütlemistega rääkida nii, et täpselt ei saa aru, mida tahetakse öelda. Umbes samasugust salakeelt on aastaid viljelenud juristid ja igat masti juura-ametnikud. Nad räägivad asjadest nii abstraktselt ja tavatute terminitega, et kõrvalseisja ei saa suurt midagi aru. Mulle tundub, et need, kes selliseid salakeeli pruugivad, arvavad, et see on aristokraatlik ja näitab tarkust. Arvan, et kaasajal peenutsevalt segane jutt autoriteeti ei loo. Pigem tekib kahtlus, et inimene ei tea, mida tahab öelda või ei võta vastutust. Ausam on rääkida selgelt ja otse.
Kas võib olla, et politsei pikaaegne organisatsioonikultuur käsu ja hierarhiaga pole selgitamise mõtteviisi toetanud ja politseinik ei oska selgitada, sest talle ei selgitata? Kuidas seda oskust arendada?
Selgitamisoskust saab ja tasub arendada. Lugesin hiljuti ühte huvitavat artiklit Saksa ajalehest „Die Welt“. Seal toodi välja, et ka saksa ülikoolides ja ametnike-koolides on õpetatud inimesi väljenduma keeruliselt, kuna see justkui annab autoriteedi. Praeguseks on ajad muutunud: see, et keegi räägib arusaamatul viisil, ei pane inimesi alandlikult kuulama ja uskuma. Vastupidi, see tekitab protesti ja viha ning õigusega. Igaüks on võimeline ütlema asju selgelt ja lihtsalt. Võta peast oma ameti aristokraatlik müts, olgu see politseiniku, arsti või kohtuniku oma, ja kujuta ette, et sinu vastas on su hea sõber või laps ja sa tahad, et ta saaks sinust aru. Nii saab seletada ka siis, kui on vaja korteriuks lahti lüüa ja väikeste laste ees pidutsejaid korrale kutsuda.
Olete öelnud, et Eestis üritatakse väga paljut lahendada ülitäpse normi ja detailse reguleerimisega ja hoopis rohkem võiks olla kaalutlusõigust. Milline on ametnike valmisolek teha oma peaga julgeid ja inimlikult mõistetavaid otsuseid?
Päris palju on näiteid, kus liialt jäik norm tekitab ebaõiglust. Näiteks ajutiselt välismaal elanud Eesti elaniku juhilubade pikendamisest keeldumine ainuüksi formaalse rahvastikuregistri kande alusel, teades seejuures, et tegu ei ole „juhiloaturistiga“. St inimesel on elukohariigis eksamid ausalt tehtud, rikkumisi pole ja sõita oskab, sisulist probleemi pole, normivea tõttu jäetakse loast ilma. Seda on kurb vaadata.
Samas oleme kuulnud ka ametnikke, mitte küll politseist, ütlemas, et tehke, mis te teete, aga ärge te kaalutlusõigust küll andke. Sest siis peab oma peaga mõtlema ja on ka risk, et tuleb minna halduskohtusse.
Oktoobrikuine Pealtnägija tegi loo samasoolisest paarist, kes taotlesid Eestis elamisluba abikaasa juurde. Meie ametnikud lähtusid perekonnaseaduses toodud normist ja elamisluba neile ei antud. Kas teie hinnangul oleks see olnud koht, kus teha julge otsus ja elamisluba ikkagi anda?
Riskivabalt ei oleks ametnikul võimalik seda otsust teha. Siin tuleks seadus muuta selliseks, et asi oleks selge. Välismaalaste seadus ei ole ainuke, mis seda selgust ootab. Samamoodi on suur vaidlus samasooliste paaride lapsendatud lapse vanemate andmete rahvastikregistrisse kandmisel. Ometi peab riik teadma, kas laps kasvab üksikvanemaga peres või on tal mitu kasvatajat. See, et on olemas perekondi, kus vanemad on samast soost, see lihtsalt on nii ja ühegi seaduse olemasolu või selle puudumine neid asjaolusid ei muuda.
„Pealtnägijas“ nähtud paar oleks saanud PPA toimingu või otsuse vaidlustada halduskohtus, taotleda asjakohaste seadusesätete põhiseadusevastaseks tunnistamist ja kohaldamata jätmist. Aga loomulikult oleks parem, kui kooseluseaduse rakendamine ei peaks põhinema ametnike peamurdmisel. Me peaks võtma eesmärgi, et ükski inimene Eestis ei jää hammasrataste vahele.
Kui turvaliselt võib ametnik ennast kaalutlusotsust tehes tunda? Kas ametkonnad, ministeeriumid ja ka avalikkus ning meedia toetavad ametnikku, kes oma peaga otsustab?
Ma loodan, et ametnikud on piisavalt kaitstud ja usun, et on kõik eeldused, et ametnikud saaksid teha tarku, õiglasi ja õiguspäraseid otsuseid. Valitsus ja Riigikogu saavad muuta seadusi loogilisemaks ja selgemaks, anda rohkem kaalutlusruumi. Organisatsioonid saavad ametnikele vajalikku kindlust juurde anda, kui pakuvad head ja süsteemset koolitust. Kuigi see on pideva ajanappuse tõttu keeruline, on igaühe ülesanne püüda olla kursis õiguskorra muudatuste ja kohtupraktikaga.
Politsei näeb ülitäpset reguleeritust kõige vahetumalt väärteomenetlust läbi viies, kuigi näiteks Suurbritannias on liiklusrikkumiste vormistamine palju lihtsam. Miks see nii on ja kas pooldate seda et väärteomenetlus võiks olla lihtsam?
Siin mängib rolli õigussüsteemi omapära. Angloameerika süsteem, mis on Ameerikas ja Suurbritannias, põhineb täiesti teistel alustel kui Kontinentaal-Euroopa süsteem, mis on Eestis, Saksamaal ja Soomes. Tuleb alati silmas pidada, et inimloomus on paraku selline, et kui kellegi kätte koondub liialt palju võimu, kiputakse seda kuritarvitama. Seepärast peavad ametniku otsustused põhinema seadusel, olema põhjendatud ja olukorrast peaks maha jääma usaldusväärne jälg. USAs on seadusi vähem ja otsustusvabadust rohkem, aga üha rohkem politseinikke ja vanglaametnikke on varustatud kaameraga, et vältida hilisemaid süüdistusi nende käitumise kohta. Kas see on Eesti jaoks tark tee – on poolt- ja vastuargumente. Ise oleksin poolt. Sedalaadi muudatused – näiteks kui palju anda politseinikule konkreetses olukorras otsustamise vabadust ja kuidas teda valesüüdistuste eest kaitsta – tuleks aga kindlasti rääkida esmalt läbi kogenud politseinike endiga. Minu kogemus näitab, et parimate muudatuste esilekutsujad on inimesed süsteemi seest.
Mõnikord näib, et ühe rikkumise vormistamiseks vajalik toimingute ja paberite hulk ei jäta eriti võimalust selleks, et poleks võimalust normitehnika vastu eksimise tõttu otsust vaidlustada. Eriti, kui arvestada, et materjalid vormistatakse välitingimustes ja võimalikult kiiresti.
Paberitöö on kindlasti koht, kus saab asju paremini korralda. Nt kiirusemõõtja andmete käsitsi protokolli kandmine: pole ehk vaja. Seadmed salvestagu ise, kus ja kelle käes ning mis tüüpi seade oli. Politseiametnik ei pea raiskama aega kiirusemõõtja numbri protokolli kandmiseks. Meil on e-riik ja kogu see info võiks salvestuda automaatselt. Inimese, politseiniku roll oleks selgitada inimesele ära reegel, mida ta rikkus ja määrata karistus.
Tundub, et Eesti levib kaks arvamust – ühed leiavad, et seadused on liiga leebed ja neidki ei rakendata või siis vastupidi on iga tegu karistatav ja politseil liigagi palju võimu. Kus selles küsimuses on tasakaalupunkt?
See on maailmavaateline küsimus. Ma isiklikult mõtlen nii, et karistuste karmistamisega ühiskonda oluliselt ei paranda. Seda näitab ka ajalugu. Pigem tuleks igaühele läheneda individuaalselt ja eriti, kui tegemist on noorega, on targem anda teine võimalus. Näiteks kui 16-aastane võtab salaja vanemate auto ja kahetsusväärselt põhjustab kellegi surma või raske vigastuse: jah, karistus peab järgnema, kuid ühiskonna seisukohalt on tark, kui noort ei suleta pikkadeks aastateks vanglasse, vaid aidatakse tal oma viga mõista, süüd lunastada, omandada haridus ja saada teine võimalus.
Loomulikult tuleb ühiskonda kuritegevuse eest kaitsta, aga unistus, et üksnes karm karistus ühiskonda kaitseb, on ekslik. Tundub, et ühiskonda raputanud sündmuste korral on range karistusnormiga reageerimine hetkeks populaarne. Aga olnut see olematuks ei muuda, võib-olla ei hoia ka midagi ära. Uut normi kaaludes tasub teha katse: kujutleda, et see norm olnuks olemas ja küsida, kas miski oleks olnud teisiti. Kui vastus on ei, tasub mõelda, kas uut normi on ikka vaja.
Olete öelnud, et pole vaja ühtki seadust, mida ei täideta. Mis see on, mis paneb inimesed mõnda seadust täitma, aga teist mitte. Näiteks enamik inimesi poest ei varasta, küll aga ületab piirkiirust. On see seotud vahelejäämise hirmu või millegi muuga?
Võtame näiteks ajutised liiklusmärgid, mille põhjendatusest väga tihti aru ei saada ja mida kõik teised liiklejad tunduvad rikkuvat. Kui liikluses, mis on nii igapäevane asi, antakse inimesele sageli käsk, mis ei tundu põhjendatud ja mida justkui ei peagi täitma, kui politseinikku ei paista, siis on ühiskondlik kahju suur. Ei tohiks kehtestada norme, mida ei saa täita ja ei täideta, ning mille täitmist ei saa kontrollida ja mida ei kontrollita. See õõnestab kogu ühiskonna normijärgimise valmidust. Pigem olgu norme vähe, aga olgu need põhjendatud. Ühtlasi jõuame jälle sinna, et politsei nähtavus on oluline.
Kas teie süda valutab politsei pärast või on meel Politsei- ja Piirivalveametile mõeldes rahul?
Siin on kaks asja. Minu arvates on politseinikke vähe. Ma arvan, et töötasu peaks olema politseis selline, et palk võimaldab seda ametit pidada ka neil, kes ei tee seda üksnes missioonitundest. Palk peaks olema kooskõlas ameti raskuse ja väärikusega. Teine pool on politsei tegevuse õiguspärasus ja ühiskonna suhtumine sellesse. Siin on minu arvates asjad suhteliselt hästi, kuigi alati saab paremini. Ma arvan, et paremaks saab teha korrakaitseseadust, mis on politsei töö alus. Ka meieni jõuab aegajalt juhtumeid, kus politseinik on eksinud, aga samas on üldine maine ja väljaõpe hea ja mis eriti oluline: korruptsioon on meie politseist pea täielikult kadunud. Korrakaitsestruktuurid on usaldatavad ja moraalsed ning enamus ühiskonnast ei tule selle pealegi, et üritada politseinikule altkäemaksu pakkuda.