Õiguskantsler Ülle Madise ettekanne: Põhiõiguste kaitse tähtsusest rasketel aegadel

Õiguskantsler Ülle Madise ettekanne õigusteadlaste päevadel Tartus

Vanemuise kontserdimajas 8. oktoobril 2020

 

 

Austatud kolleegid

I

Ajalugu näitab, et inimene ja ühiskond võib metsistuda õige lihtsasti.

Kas mistahes kujul barbaarsused juhtusid siinkandis kunagi kauges minevikus ja praegu juhtuvad vaid kaugel mujal? … Pole ju nii.  

Ega meil vist rahvana ole põhjust pidada end olemuslikult paremaks kui näiteks leedukaid, venelasi või ungarlasi.  

Kas ikka saame väita, et midagi sellist nagu näiteks Aleksei Navalnõi mürgitamine, Poola kohtureform, Ungari ajakirjandussurutis, Pakšas presidendiks jpm, saab juhtuda seal, neil; siin mitte iialgi, ei nüüd ega tulevikus! Mistap meie võime olla muretud. Isegi siis, kui sedalaadi teod vastaksid enamuse ootustele, ehk isegi nõudmistele seejärel mitteõigusriiklikud sammud ellu viia? Ärgem unustagem et avalik arvamus on kujundatav.

Kas oleme ikka päris kindlad, et meie rahvale ei suudetaks mitte ühelgi juhul selgeks õpetada kaht minutit vihkamist, et seda viha siis suunata kui leeklambi vihku … kellele parajasti tarvis?, meenutan möödunud ÕTP-l suurepärase kõne pidanud suursaadiku Margus Laidre Enn Soosaare eetilise esseistika preemiaga pärjatud esseed „Kaks minutit vihkamist“.  

Kas on ikka nii, et meie siin Eestis, rahvana mõistame võimu kuritarvitamise, vale ja vägivalla alati armutult hukka, ükskõik, kes ja mis eesmärgil pattu tegi?

Kahekümne viiendal, jaagupipäeval

võimas oli püha härgadeväljal.

Kõik läksid hoogu ja kurjust täis

süüdati kloostrid, sest nii õige näis.“

(Salvador Dali vanaema lemmikluuletus raamatus „Geeniuse päevik“, lk 57)

Kui jagate minu arvamust, et seesugune enese suisa geneetilise paremuse väitmine oleks  pehmelt väljendudes ülbe, siis – meil õigusteadlastel, kohtunikel, ametnikel, sõltumatul ajakirjandusel lasub vastutus. Miks just meil –erinevalt poliitikuist- ei pea meie meeldima. Sõltumatu kohus, ajakirjandus, ametnikkond on viimane kaitsevall.

Meil lasub vastutus kaitsta kompromissitult õigusriiki ja nõuda põhiõigusi austavat valitsemist. Ükskõik, kui suur pole hirm või kui kange vaimustus. Kaitsta tõestatud fakte, loogikat, tuvastatud põhjuslikke seoseid. Mitte anda järele kambaeufooriale, hetkeemotsioonile. Meist kellegi ametivandes ega tööjuhendis pole meeldida tahtmise nimel vale nõu andmist, vale peale vaikimist ega teadvalt vale seisukoha võtmist, eks ole.

Poliitika on muutunud. Pole vist kunagi olnud nii sirget ja lühikest teed kärarikkalt avaldet avalikust arvamusest juriidiliselt siduva otsuseni.

Vaja on!  

Kui nii tehagi, siis kas sai ikka parem? Oli see ikka samm põhiõiguste kaitstuse suunas või hoopis eemale?

II

Minevikust, olevikust ja tulevikust mõeldes loen vahel üle Doris Lessingu kirjutisi. „Vanglad, milles me vabatahtlikult elame“ (LR 2018 / 22.) Soovitan.

„Igal ajastul mõjutavad meie elamusi tugevasti massiemotsioonid ja sotsiaalsed olud ning nende mõju alt on meil peaaegu võimatu ennast eraldada. Sageli näivad just massiemotsioonid kõige üllamad, paremad ja ilusamad. Ja ometi küsitakse aasta, viie aasta, kümnendi või viie kümnendi pärast: "Kuidas ometi nad seda uskuda võisid?" Sest toimunud on sündmused, mis on mainitud massiemotsioonid ajaloo prügikasti saatnud.“ (lk 10)

Niisiis: meie õigusteadlaste, kohtunike, ametnikena ei tohi lasta hetkeemotsioonil õiguse jumalanna kaalusid käest ega sidet silmilt rebida, olgu parajasti päevakorral terrorism, majanduskriis või viirushaiguse levik.

III

Mäletate – 2001 NYC WTC

2008 - Lehman Brothersi kollaps ja üleilmne majanduskriis, „krokodillide komisjon“, paheline õigusloome, kobarseadused

Covid-19.

Sel sajandil oleme juba kolmes laines kogenud, kuidas püütakse avalikkust uskuma panna, et otsustajad on alati teeristil.

Üks tee olevat õigusriiklus ja sellele vastav põhiõiguste kaitse; ja vastassuunda läheb teine: turvalisus, majanduse päästmine, tervis. Mõlemat justkui korraga ei saavat. Nii siis küsitaksegi demagoogiliselt: mis on tähtsam, paber pealkirjaga „Põhiseadus“ või inimeste elud?

Öeldakse (tõlgin viisakasse kõnepruuki): „Mingid sõltumatud institutsioonid ajavad siin põhiseaduses ja seaduses näpuga järge, kui meie päästame elusid!“ või siis: „Pole vabadust julgeoleku, heaolu ja terviseta! Esmalt teeme need asjad korda ja küll siis jälle põhiseadust täita jõuab!“

Head kolleegid,

Meie ülesanne on väsimatult selgitada, et põhiõiguste kaitse ja avalik huvi majanduse, julgeoleku või tervise rüüs ei vastandu üksteisele. Turvalisus, hea majandusseis ja tervis on päriselt ja pikaajaliselt saavutatavad üksnes põhiseadust täites, põhiõigusi ja vabadusi austades.

Ükski norm ei tohi ega saa olla pelgalt Toompeal vormistet käsk, mis sunniga ellu viiakse.   

Õigussotsioloogiast teame ju, et käsud, keelud, piirangud, mille vajalikkust ei mõisteta, ei vii soovitud tulemuseni. Tekib protest, käegalöömine, vastutöötamine, üldine heakskiit reeglite rikkumisele.  

Ülemäärane jõukasutus maksab kätte. Nutikat kommunikatsiooni peetakse mu meelest asjata imerelvaks: ei ole võimalik sisu puudumist sisuks või musta valgeks muuta. Rahva tarkust ei tasu alahinnata.

IV

Nt ülemäärased koroonapiirangud maksaksid üsna tõenäoliselt valimistel peagi kätte.

Küsitakse, mis siis sellest halba on, kui:

  • Inimesed suunatakse kohustuslikult testima (normid!!)
  • III-te riikide kodanikud lüüakse kohtuliku kontrollita riigist välja
  • Hooldekodud pannakse kinni
  • Vangid istuvad kuid kitsas kambris sõõmugi värske õhuta
  • Positiivse testitulemusega inimesi mobiilpositsioneeritake
  • Ja haigeid ähvardab politsei, nende nimed antakse külapoe seinal ja koolikollektiivis üles

Igal keskpäeval loeme hingevärinal rindeteateid haavatutest ja hukkunutest, saame osa üle riigipiiride rulluvast ärevusest, üksteise ületrumpamisest piiride ja koolide sulgemisel, keelamisel ja käskimisel.

Välja õppinud ja kogenud pandeemia-ekspertide sõnumit kuuleme ja kuulame palju vähem. See pole ju sõjasõnumi moodi, vähem närvikõdi ja rohkem mõistust.

Vaid mõni vihje, ja ikka tagasi seal õigussotsioloogia, psühholoogia ja inimkäitumise juures. HIV epideemia tekkis muide kunagi sellest, et hakati varjama. Sama on näha praegu koroonapaanika aegu. 2008 jj majanduskriisi aegne paheline õigusloome saigi poliitilise kultuuri osaks: halb olukord kasutatakse häbitult oma asja ajamiseks. 2001 terrorihirm avas aga üha laieneva tee inimeste privaatsuse piiramiseks ja vedelikega seotud rituaalideks lennujaamas, mis kahjuks rohkem lööb meid teiega, vähem … kurjategijaid, kes askeldavad kanalites, millest meil vist aimugi ei ole. Loodan, et „organitel“ on.

V

Õigusriiklus on ainus end tõestanud viis vältida metsistumist, kaitsta inimväärikust, vabadust ja vastutust. Põhiõiguste vankumatut kaitset on enim vaja just rasketel aegadel, muul ajal tuleb see vabas ühiskonnas vaat et iseenesest. Kui kord on mööndusi tehtud, kipub sellest saama halb riigiõiguslik tava.

Oma riigil on kaalukas mõte: me ei või, saa ega pea pimesi jäljendama teiste riikide otsuseid. [Kui oleks nii, saaks kohe alla anda ja kaitsekuludest lahti.] Pole ju nii, et peame valima, kas juhtida oma ühiskonda –või näiteks koroonahaldust- nii nagu Rootsi, Uus-Meremaa, Hiina, Singapur või Saksamaa.

Pole vähimatki põhjust arvata, et nemad on paremad ja targemad kui meie. Ühtki ühiskonda ei tasu ala- ega ülehinnata.

Me (ja maailm) on juba 6-8 kuud hiljem oluliselt targem, mis siin veel 5-10 aastast rääkida? 3-4 aastat tagasi oli suurim oht mis? ISISe kalifaat. 8-10 aastat tagasi? Kreeka ja euro kollaps. Tänase teadmise pealt neile riskidele tagasi mõeldes… njah, piisas koordineeritud rünnakust ja targast majandusplaanist ning need ohud maandati. Vaktsiini ja maskideta.

 

Veelkord Doris Lessing: „manipuleerimise uurijad on avastanud, et kõige vähem lasevad end mõjutada inimesed, kes oskavad naerda.“

Tänan.