Narvas 15. märtsil 2023
Austatud kultuuriminister, laste juhendajad, linna- ja vallaametnikud, huvihariduse eestvedajad
Kes ei teaks, kui palju kujundab inimest lapsepõlves kogetu!
Mind väga huvitaks, kes või mis suunas lapsepõlves ja noorukieas teid kõige rohkem. Olid need vanavanemad, vanemad, õed-vennad, sõbrad, õpetajad, koolikaaslased, treener ja trennikaaslased? Oli see laulukoor, pillimäng, looduse- ja matkaring, käsitöö, meisterdamine, kunstiring, kokandus, näitering, raamatud, filmid, muusika.
Olen viimastel aastatel palju tagasi mõelnud, tänuga neile inimestele, kes aitasid inimeseks kasvada, ühiskonnaga kohaneda – sellisena nagu see on. Paratamatu -oleme osa ühiskonnast-, vahel julm, siiski innustav, kirju, muutuv ja üllatusi täis.
Ma ei tea, kuidas teil, aga mulle jäid enim meelde õpetajad, kes pakkusid kooliprogrammile lisaks – saksakeelseid kuuldemänge lintkassettidel, või füüsikaõpetaja, kes andis märkusega, et lahenduskäik on sul õige, tubli, kõige kiirem, aga arvutamisega jälle rabistasid, uurimiseks kunstiraamatuid. Olen tänulik oma toona väga noortele vanematele, kes lubasid juba koolieelikul sõpradega päevad läbi metsas, põldudel ja oja ääres ringi kolada, taimi, loomi, kalu ja putukaid uurida, ning pahandada sain vaid siis, kui varakevadisse ojja kukkusin ja ükskord mõned konnad salaja linnakorterisse tõin, et neid pidama hakata. Olen väga tänulik oma kergejõustikutreenerile, kes kord kirjutas mu trennipäevikusse, et fanatism on ainus edasiviiv jõud, õpetas pingutama, kaotusega leppima, aga mitte alla andma ja üldse palju eluks vajalikku. Minule meeldis trennis palju rohkem kui koolis ja treener oli suur autoriteet.
Võib-olla just selle pärast vaatan rõõmuga kergejõustikuhallis laste treeningrühmi. Erinevad lapsed eri peredest, eri rahvustest, eri vanuses, erinevatest linnaosadest. On kergejõustik, pallimäng, iluvõimlemine; sõudjad, jalgpallurid, džuudokat, poksijad; on ka viipekeelsed trennid. Rõõm on kuulata, kuidas Tallinnas Lasnamäe spordihallis tüdrukud rõõmsalt läbisegi eesti ja vene keeles sädistavad. Rõõmustasin, kui kuulsin, kuidas Tallinnas Lilleküla koolis lapsed, kellele eesti keel esialgu täiesti võõras – näiteks itaallased – just jalgpallitrennis edu tundsid ja eestikeelseid sõpru leidsid. Möödunud kevadel kuulsime sama Võrus, kui küsisime, kuidas Ukrainast sõja eest põgenenud lapsed seal hakkama saavad. Kohe saadeti huviringidesse: spordikooli, klaverit harjutama.
Vaimustusega vaatasin etendust 100% Narva. Siin peab olema eriti tugev malekoolkond, sest tüdrukuid ja poisse, kes selles Narva elu peegeldavas dokumentaallavastuses kiitsid, et armastavad malet mängida, oli enam kui mõni üksik.
Mu meelest on huviharidus lapse jaoks sama tähtis kui koolitöö. Vähemalt sama tähtis. See võib olla teistsuguse, parema enesetunde, tervise ja eneseleidmise allikas, teine seltskond, midagi, mis tõesti hästi välja tuleb, enesekindlust annab, liigse pinge maha laeb, ekraanidest eemal hoiab.
Hea näide Islandilt, väikeriigist. Huviharidus ja sport kõigile lastele - ja noorte alkoholi- ning uimastitarbimine kahanes oluliselt! Pole paha! Hiilgavad võidud veel kauba peale. Kui mõelda, kui palju häid muusikuid on pärit Islandilt, võib ehk selleski oletada seost muusikahariduse kättesaadavusega. Riiklikult toetati huvihariduse ja sportimise võimaluste loomist: avalikud ujulad, jalgpalliväljakud, kergejõustikustaadionid, rulapargid jne, samuti kunsti, muusika ja tantsuringid.
Kui laps juba trenni või huviringi jõuab, saab seal õpetada ka eluks vajalikke oskusi. Eestiski on häid näiteid võtta. Õiguskantsleri inimõiguste nõukoja liige, sportlik veebikonstaabel Maarja Punak veab noorte jalgpallitrenne SPIN-programmi raames (https://www.spinprogramm.ee/) ja kirjeldab seda kui võimalust proovida midagi uut, vahetata keskkonda, sõpruskonda, luua uusi tutvusi läbi ühiste turniiride, omandada suhtlusoskusi läbi mängu. Seal ei treenita tingimata võidu nimel, ja ongi ok vahel öelda, et täna ei jaksa; aga kui noor juba tuleb kohale ja aitab kasvõi trennis harjutusi ette valmistada või on juures ilma teisi segamata, siis see on võit. SPIN programmis leiavad tunnustust ja uue alguse teiste seas õigust rikkunud noored, on ka neid, kel koolis käitumisega muresid, mis veel ei ületa seda piiri, kus politsei peaks sekkuma. Teatav rutiin ja värskes õhus liikumine tulevad kõikidele kasuks. SPIN programm on 2017.aastast tegutsenud ka Narvas ja mis eriti tore, möödunud suve SPIN programm suveturniiril troonis Dream Team SPIN Narvast (https://www.spinprogramm.ee/uudised/2022/06/21/spin-programmi-suveturniir-toi-kokku-ligi-pooltuhat-noort/).
Head kuulajad, statistika ütleb, et enamus Eesti lapsi pääseb trennidesse ja ringidesse. Siiski näitavad õiguskantslerile tulnud kirjad, et liialt palju on ka neid lapsi, kes ei pääse muusika-, kunsti-, spordikooli, ei saa osa huviharidusest. Juhendajate tasud on enamasti väikesed ja töö kaasajal üha keerulisem, samas on huviringis käimine sageli peredele üle jõu kallis või jääb huvitegevuse asukoht liiga kaugele. Muide, üks parandamist vajav asi: huvikooli õpetajatel pole võimalik üldhariduskooli õpetajatega sarnaselt täiendkoolitustel osaleda, kuigi ka neil oleks seda ju tarvis.
Häid näiteid on sellest, kuidas vähendatakse lapsevanema kulusid lapse harrastuse toetamisel. Näiteks Eesti Turniiribridžiliit kogub raha, et noored saaksid käia võistlemas tähtsamatel turniiridel. Rahvatantsurühmadele pole tundmata see, et rahvarõivad on klubi omad.
Austatud kuulajad,
oleme selgitanud, et linnad ja vallad peaksid toetama lapse huvitegevust ka naaberomavalitsuse huvikoolis, kui koduvallas või -linnas huvikohast trenni, ansamblit või näiteks robootikaringi ei ole. Huviharduse toetuse tingimused peavad olema ausad ja arusaadavad ning avalikud. Mõnikord võiks lahendus olla ka mitme omavalitsuse ühine muusika- või spordikool. Sellist ühisasutust saab luua. Kui on midagi, mis selle liiga keerukaks teeb, tuleb lahendada keerukus.
Huviringidesse peavad pääsema ka erivajadustega lapsed, olgu tegu kuulmis-, nägemis-, liikumis-, vaimupuude või muu eripäraga. Erivajadustega laste vanemad peavad paraku senini olema lausa kangelased, ja treenerid ning õpetajad, kes neisse usuvad, niisamuti. Hea oleks, kui nendegi jaoks oleks lapse igakülgne areng ja heaolu lihtsamalt kättesaadav.
Ja nüüd ühest ütlemata valusast ning keerulisest murest.
Kahjuks jõuab õiguskantslerini nagu ka avalikkuse ette juhtumeid, kus õpetaja või treener on lapsele füüsiliselt või vaimselt liiga teinud. Seepärast oleme tasa ja targu, kõiki osapooli kuulates pakkunud välja selgete reeglite loomist, mis kaitseks väärkohtlemise eest nii last kui ta juhendajat, annaks südamerahu vanematele. Mõistlik on kokku leppida, mis on lubatud ja mis on keelatud. Füüsiline vägivald ja kahjustavad harjutused on selgelt keelatud, kõik teavad seda. Samamoodi on keelatud alandamine, ignoreerimine, halvustamine, sest võib teha kasvavale inimesele väga palju halba. Tekitada madala enesehinnangu, ärevuse, depressiooni. Mõistlikud reeglid aitavad kaitsta ka juhendajat alusetute süüdistuste eest. Oluline on, et kõik peaksid reeglitest kinni ja asjad räägitaks selgeks otsekohe, kui tekib piiri ületamise kahtlus. Vahel ei ole keegi halba tahtnud ega teinud, inimesed ei taju üksteise tegusid alati ühtmoodi. Oluline on, et keegi ei pea taluma enda väära kohtlemist.
Samamoodi tasub sassis suhete vältimiseks aegsasti kokku leppida, kas laps ja ta vanemad soovivad, et laps jõuaks näiteks muusiku või sportlasena tippu -mis eeldab lisaks andekusele tohutut tahtejõudu, pidevat eneseületamist, aastatepikkust pingutust nii lapselt kui juhendajalt ja vanemailt.
Eestis ei ole huvihariduse eesmärk „toota“ tippusid, õnneks tohib kaasajal spordi-, muusika- ja kunstikoolis käia ka siis, kui see on lihtsalt harrastus, üks mõnus eneseväljendamise ja -täiendamise viis.
Austatud treenerid, juhendajad, omavalitsustegelased,
Liikumisaastal on paslik meelde tuletada väljakute, parkide, ujumiskohtade, palliplatside, suusa-, jooksu- ja rattaradade tähtsust. Linnadel ja valdadel on võimalik palju ära teha, et lastel, noortel ja täisealistelgi oleks julge ja hea liikuda jalgsi, suuskadel, rula või rattaga; minna õhtupoolikul või nädalavahetusel lihtsalt niisama palli togima või jooksutiirule. Ehk saab lubada rohkem kasutada ka koolistaadione ja võimlaid, luua lasteadadele ühiseid mänguväljakuid, mis õhtulgi avatud.
Mõne aasta eest korraldasime laste fotovõistluse, kuhu palusime saata pilte kohtadest, kus on laste peale hästi mõeldud või kus, vastupidi, jäetud laste heaolu tähelepanuta. Kahjuks saime fotosid ka lagunenud mänguväljakutest, poolikust ujulast; kirjeldati pimedust ja ohtlikkust.
Oleme vist kõik sama meelt, et kaubanduskeskuses, bussiootepaviljonis või bensiinijaamas hängimine ei ole huviharidus. Eakaaslastega niisama olemine on lapsele vaieldamatult oluline, kuid head kooli- ja huviharidust saab see vaid täiendada ja kinnistada.
Tänan.