Õiguskantsler Ülle Madise ettekanne VII eesti teaduskeele konverentsil „Eestikeelne ja üleilmne teadus“ Eesti Teaduste Akadeemias 21. novembril 2019
Austatud akadeemikud, head eesti keele ja teaduse edendajad
Kõneldes ilusast ja heast keelekasutusest tabab mind alati kerge hirm ja mõistan eriti selgesti, et vaikimine kuld, kas rääkimine hõbegi.
Mul on väga suur au teiega oma mõtteid jagada.
Õiguskantsleri ametivande järgi teen kõik endast oleneva, et põhiseadust täidetaks. Ilus, kõikidel elualadel kasutatav eesti keel on põhiseaduse nõue: riigikeelena, meie rahvuse olulise määratlejana, eesti kultuuri lahutamatu osana.
Vastupidiselt vahel väidetule saab eesti keeles filosofeerida ja luuletada, teadust teha ja äri ajada. Ka selgust riigi ja inimese suhetesse nõuab meilt põhiseadus, õigusselguse nime all.
Eesti keele alusel loodud poolarusaadamatut raskepärast, vigast ja segast teksti ei saa ega tohi varjata ameti- või õiguskeele viigilehega. Pole olemas seesugust asja nagu ametikeel. Meil on eesti keel. See, kes mõistab erialaterminite sisu, suudab end mõistetavalt väljendada nii oma ametikaaslasele kui ka teise ala inimesele.
Mulle meeldib kord saksa ajalehes Die Zeit ilmunud essee, mille tuumaks oli kolm järeldust:
- tark (tiefsinnig) on see, kes keerulist lihtsalt ja selgelt seletada mõistab;
- aus on see, kes lihtsat asja lihtsalt seletab;
- kes aga lihtsa või läbimõtlemata argumentatsiooni segasesse keelde peidab, pole muu kui pseudointellektuaalist šarlatan.
Austatud mõttekaaslased
Peagi juba 17 aastat kehtib meil seadus, mille järgi peavad ametialased otsustused olema eesmärgipärased, vormivabad ja selged. Järelikult pole olemas kohustuslikku käskkirja ega ettekirjutuse ülesehitust. Käskkirjana vormistatud sõnum peab olema selle saajale arusaadav, muu hulgas ka kerge vaevaga leitav.
Seepärast pole ka mingit tarvidust ametkondliku tahteavalduse väljendust ehk käskkirja üles ehitada kanderaketi kombel, kus asja sisu on hoopis eraldi dokumendis ehk lisas. Seda enam, et kui mingil põhjusel on vaja dokumendiregistrist vajalikku asja leida, siis võib juhtuda (ja ongi juhtunud), et otsija kätte jääbki vaid too rakett, aga mitte sisuline jutt.
Mõnes ametiasutuses on kombeks käskkirjades ja teistes ametlikes dokumentides kirjutada isikunime kramplikult nimetavas käändes. Tegelikult mingit vajadust selle järele ei ole. Eesti keele reeglid lubavad ka isikunimesid käänata. Seetõttu ei peagi me tegelema Mari Maasikase ametijuhendiga, vaid see dokument võib vabalt käia ka Mari Maasika kohta. Kui me loobume isikunimede käänamisest, siis jõuame ka olukorrani, kus läksime Viivi Luiki ja Janek Lutsiga Raul Rebane´i loengut kuulama. Tee peal kohtusime Arnold Rüüteliga.
Järgmise „kuulsusrikka“ liba-aktiga üritati ametist vabastada Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher. See dokument kannab endas, julgen öelda, nõukogulikku lähenemist, kus inimene pole mitte subjekt, vaid objekt.
Dokumendi tähelepanuväärsus seisneb selleski, et selle mittejõustumine kinnitab Eesti kui õigusriigi toimimist. Kolmandaks on see hiilgav õppevahend haldusõiguse kursusel. Kui siin praegu toimuks eksam, siis õige pea jagaksin selle paberi tudengitele laiali, paluksin tähtsuse järjekorras üles lugeda vähemalt kümme viga, ning seejärel joonida alla kohad, mis ei tingi selle akti kohest kehtetuks tunnistamist.
Head kuulajad
Järgnevalt tsiteerin pikemalt Maalehte, selle ajakirjanike Rein Siku ja Bianca Mikovitši artiklit.
„Augusti algul sai Kesk-Eestis elav talupere vallamajast kirja, mille sõnumist neil ei õnnestunudki aru saada. Varsti nägi kiri üsna räbal välja, sest hädas inimesed palusid seda lugeda kõigil, kes külla sattusid.
Kellelgi ei õnnestunud mõista peamist: kas vald siis annab raha majja kempsu ehitamiseks või ei? Poole kirja peal nagu andis ja siis nagu ei andnud ka. Lõpus oli veel öeldud, et kui pere pole otsusega nõus, tuleb neil Tallinna halduskohtusse pöörduda.
„Viimati tahavad poisi kinni panna, kiri oli ju tema nimele saadetud,“ ehmus vanaproua, kelle rohkete seaduseviidetega kirjutis täiesti segadusse ajas.
Tragi naine haaras telefoni ja andis vallamajja teada, et on eestlane ja palub endale kirju saata normaalses eesti keeles, mitte aga ridade kaupa paragrahve, millest mõhkugi ei mõista. Kurioossel kombel ei saadud ka sellest kõnest selgust, mis salapärase kirja sisu ikkagi on.
Kolekirja analüüsinud Eesti Keele Instituudi vanemterminoloog Katre Kasemets leidis, et pererahvast heidutanud tekst oli vastuolus kõigi selge keele põhimõtetega.
„Alguses terve lehekülg lõputut viitamist ja alles lõpus vastuoluline otsus: nõuetele vastab, aga kuna raha pole, siis ikkagi ei saa rahastada. Loen välja, et raha ei saanud,“ püüdis Kasemets segast sisu mõista.
Vallast saadeti lõpuks kohale ametnik perele asja seletama ja lisaks takkajärele veel kaks kirja, sest selgus: vald siiski raha annab, kuigi algul vist ikka ei pidanud andma.
Tont sellest aru saab, aga hea, et asjad liiguvad, arvab pere. Kirjad hoitakse mõistagi hoolsasti alles − tähtsad paberid ju, nurgas pitser, et 75 järgmist aastat juurdepääsupiiranguga.“
Siiski tuleb tunnistada, et võitlus kolekirjade vastu pole olnud päris asjata. Paljud tõesti püüavad. Ja tõesti, kui otsisin tänaseks ettekandeks äsjaseid väga hirmsaid õigusakte, siis kuigi midagi väga ilusat ei leidnud, aga midagi äärmiselt koledat samuti enam mitte.
Mäletan, kui Maksu- ja Tolliamet sai selge sõnumi auhinna, siis selgitas nende esindaja Karin Aleksandrov, et ametnikud sageli kardavad lihtsalt ja viisakalt väljenduda. Inimestel pidavat siis riigiasutuse vastu austus ära kaduma. Samas kinnitavad mitmed uuringud, et tegelikkus on hoopis vastupidine. Kui inimene saab aru, siis ta mõistab. Isegi sõnumit, mis tema soovidele ei vasta.
Seaduste keelekasutus
Järgmisest tekstist peab aga aru saama iga puudega inimene, sõltumata sellest, kas tal on õigusalane kõrgem või näiteks põhiharidus.
Töövõimetoetuse seaduse § 27 lg 2, tsiteerin:
„Isikule, kes oli riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel tunnistatud viimase püsiva töövõimetuse ekspertiisiga püsivalt töövõimetuks kestusega vähemalt kaks aastat ja kes esitab hiljemalt püsiva töövõimetuse ekspertiisi otsuses märgitud korduvekspertiisi tähtajal käesoleva seaduse alusel töövõime hindamise taotluse ning kellel tuvastatakse osaline või puuduv töövõime, või isikule, kellele riiklike elatusrahade seaduse alusel tähtajatult määratud invaliidusgrupp on riikliku pensionikindlustuse seaduse § 58 kohaselt loetud vastavaks vanaduspensioni eani määratud püsivale töövõimetusele töövõime kaotusega 40–100 protsenti, makstakse töövõimetoetust suuruses, mis on võrdne talle viimati riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel makstud töövõimetuspensioniga kalendripäeva kohta, kui käesoleva seaduse alusel makstav töövõimetoetus kalendripäeva kohta on sellest väiksem.“
Tsitaadi lõpp.
98 sõna. Üksainus lause. „Püsivalt töövõimetu kaheks aastaks“, samas „osaliselt töövõimeline“. Vähemalt, ja, hiljemalt, ning, või, või, kui väiksem.
Ja nüüd imestatakse, miks töövõimereformi üllad eesmärgid ühiskonnas väärilist mõistmist ja toetust ei leia. Kui tervisemure tõttu töövõimetu inimene palub ametiasutuselt selgitust, saadetakse talle sageli vastuseks seesama.
Sätte mõte on selles, et need, kes enne reformi said töövõimetuspensioni ja pärast reformi hakkavad saama töövõimetoetust, rahas ei kaotaks. Ei kaota juhul, kui lähevad tähtajaks töövõime määramist taotlema.
Mitte keegi ega ükski seadus ei nõua seesuguseid lauseid nagu nägite ja järgnevalt näete.
Tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 41 lg 4
„Tööhõiveprogrammiga võib:
1) lähtuvalt tööjõu nõudluse ja pakkumise prognoosidest, muutustest tööturu olukorras ja tööturu hetkeolukorrast, töötute ja tööotsijate ning Eesti Töötukassas arvele võtmata töötute üldarvust, tööturuteenuste saamiseks õigustatud isikute võimalusest leida tööd ning vajadusest tööturuteenuste saamiseks, tööandjate vajadustest ja nõuetest töötajate oskustele ja kvalifikatsioonile, tööturu riskirühmade erivajadustest, tööturul hõivatud isikute vajadusest säilitada konkurentsivõime või demograafilisest olukorrast kehtestada tööturuteenuseid, samuti võimaldada tööturuteenuste osutamist käesolevas seaduses sätestatust soodsamatel tingimustel;
2) lähtuvalt tööjõu nõudluse ja pakkumise prognoosidest, muutustest tööturu olukorras ja tööturu hetkeolukorrast, töötute ja tööotsijate üldarvust, töö leidmisel abi vajavate riskirühmade ja töö kaotamise ohus olevate isikute ning tööotsimisel mitteaktiivsete isikute erivajadustest või tööturu hetkeolukorrast tingitud kõrgendatud ohust, et hõivatud isikud võivad töötuks jääda ja pikaajaline töötus võib kasvada, laiendada tööturuteenuste kasutamiseks ja tööturutoetuste saamiseks õigustatud isikute ringi;
3) lähtuvalt Eesti Töötukassa tööturuteenuste ja -toetuste sihtkapitali vabade vahendite olemasolust, tööturuteenuste osutamise ja tööturutoetuste maksmise mõjude analüüsist, tööturuteenuseid kasutavate isikute elukohast tingitud erivajadustest, piirkondlikest eripäradest või tööturuteenuste osutamise asukohast kehtestada tööturuteenuste ja -toetuste suurendatud määrad.“
Sotsiaalhoolekande seaduse § 80 lg 4
„Kui isik ei kasuta erihoolekandeteenust rohkem kui kaks kuud järjest statsionaarse tervishoiuteenuse saamise tõttu ning soovib sama suunamisotsuse alusel pärast statsionaarse tervishoiuteenuse saamist saada suunamisotsuses märgitud teenust, peab isik või olemasolu korral tema seaduslik esindaja alates teisest statsionaarse tervishoiuteenuse saamise kuust kuni tervishoiuteenuse saamise lõpuni esitama Sotsiaalkindlustusametile selle erihoolekandeteenuse osutaja kaudu, kelle juures isik suunamisotsuses märgitud teenust sai, iga kalendrikuu kolmandaks kuupäevaks kirjaliku kinnituse selle kohta, et ta sai eelmisel kalendrikuul statsionaarset tervishoiuteenust.“
Täitemenetluse seadustiku § 115 lg 2 lause 2
„Kontol olev raha kantakse vastavalt arestimisaktile arestitud ulatuses üle kohtutäituri ametialasele arvelduskontole, välja arvatud juhul, kui täitedokumendiks on muu kui lapsele kohtumenetluse ajal elatise maksmise nõude kohta tehtud hagi tagamise määrus.“
Võimalik, et teie eesti keele ekspertidena murrate selle lause lahti, mina seda kahjuks ei suuda. „Välja arvatud“, „kui muu kui“… Erialaspetsiifiliselt paneb i peale täpi „hagi tagamise määrus“.
Täitemenetluse seadustiku § 111 lg 1
„Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 655/2014, millega luuakse pangakontode Euroopa arestimismääruse menetlus, et hõlbustada võlgade piiriülest sissenõudmist tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT L 189, 27.06.2014, lk 59–92), alusel tehtud Euroopa arestimismäärus kuulub Eestis täitemenetluses täitmisele ja võlgniku õiguskaitsevahenditele kohaldatakse Eestis hagi tagamise määruse täitemenetluse kohta sätestatut niivõrd, kuivõrd Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 655/2014 ei ole ette nähtud teisiti.“
Paar aastat tagasi astus jõusse uus kalapüügieeskiri. Vajalik asi. Paraku vormistati see viisil, et iga õiguskuulekas kalur pidanuks muu varustuse kõrval kaasa võtma ka portsu õigusalast kirjandust, et erinevaid norme ja nende jõustumise tähtaegu omavahel jooksvalt võrrelda. Millest ma tuletasin ütluse, et iga jurist võib olla kalur, aga iga kalur ei pea olema jurist.
Selliseid inimeste elu otseselt mõjutavaid reegleid on Eesti ja teisteski Euroopa riikides mustmiljon. Leian, et inimesele vajaliku reegli arusaamatu sõnastamine rikub tema õigusi. Raha raisatakse nagunii.
Selge keele liikumine ei tekkinud tühjale kohale. Mitte üksnes siin, vaid üle ilma.
Austatud kolleegid
Olen nii oma praeguses õiguskantsleri ametis kui ka varem palunud eriti segast normi märgates seaduse autoritel otse öelda, mis on normi mõte. Tavaliselt on variante kaks: esimesel juhul normi kirjutaja ei tea, mida tahtis öelda. Sellisel juhul ei tohi põhiseaduse kohaselt normi kehtestada. Kui aga mõte on, siis olen soovitanud selle nõnda ka kirja panna.
Siin jõuangi probleemi tuumani: selgesti, lühidalt ja arusaadavalt kirjutada on palju raskem kui segaselt ja pikalt. Sel juhul pead ju teadma, mida tahad öelda, ja võtma selle eest vastutuse.
Kaua usuti ju, et kenitlev keerutamine jätab rahvale mulje tarkusest. Olen minagi kuulnud, et lihtne ja selge jutt ei ole õige õigusteadus. Vastupidi: on küll, just see ongi.
Ilmunud on raamatuid ja artikleid, milles kirjeldatakse, kuidas aastakümneid leiutati segaseid sõnu, fraase ja terveid teooriaid, et tekitada endale tööd ja kujuteldavat aupaistet. Nüüd kulub selle alpusega võitlemiseks palju aega ja vaeva.
Ju oleme kõik märganud kuulutusi, milles otsitakse näiteks „täiskasvanute võtmepädevuste“ mingit viisi arendajaid. Minu arusaamist mööda otsiti inimesi, kes oskaksid aidata neid, kel tööd ega õppimissoovi pole.
„Abikõlblikkus“, „tõhus haldussuutlikkus“, „struktuurivahendid“… „Tarkade otsuste fondist“ saadud raha eest on muide tehtud rumalaid otsuseid.
Sedalaadi võltskeel tekitab õigusega tülgastust.
Ma ei usu, et selge, inimese väärikust austav keelekasutus jätaks juristid ja ametnikud tööta. Tarbetut keerutamist lihtsalt enam ei usuta. Ja need, kes ei tea, mida teevad, ega taha vastutada, peaksidki juristi või ametniku töö millegi jõukohase vastu vahetama.
Harvard Business Review avaldas artikli, kus selgitatakse, et ka lepinguid saab lihtsalt ja selgesti kirja panna. Klientide rahulolu kasvab, läbirääkimiste aeg ning kulu kahaneb.
Ehk seesama – tarbetult segaseks aetu uuesti selgeks muutmine – võikski olla riigireformi kasulik sisu. Lähendab rahvast ja võimu rohkem kui mistahes populistlik või tehnokraatlik põhiseadusemuudatus ja hoiab summaarselt kokku väga palju raha.
Mulle meeldib Eesti põhiseadus. Muu hulgas ka seetõttu, et selle teksti on võimalik lugeda ja loetust aru saada. Et seal ei ole lauseid, mille ettelugemise ajal on vaja neli korda hingata ja kaks korda vett juua. Muide, just lihtsuse ja loetavuse pärast on saanud põhiseadus inimpõlvega meie rahva omaks.
Kehtiva põhiseaduse tekst sündis mõne kuuga. Pärast veel mõned kuud vaieldi ja viimistleti. Sellesse töösse pandi hing ja armastus, siiras usk, et nende sätete toel sünnib taas hea ja õiglane Eesti riik. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks ei võiks tänased seadusekirjutajad suhtuda meie oma inimestesse samasuguse hoole ja armastusega.
Ja nüüd lõpuks õigusteadusest.
Kuuldavasti olla aastate eest ülikooli nõukogus retooriliselt küsitud: „Õigusteadus?! No kuulge! Mida teie olete avastanud või leiutanud?“
Katsu siis lihtsalt seletada, mis asi on õigusteadus. Veel magistriastmes oleksin vist teinud tähtsalt pühaliku näo ning asunud pajatama iuris prudentia’st, alusteadusest ühes teoloogia ja filosoofiaga, hermeneutikast, Domitius Ulpianusest, õigusdogmaatikast, õigussotsioloogiast jne.
Praegu julgen öelda – ja julgesin juba siis, kui Tartu Ülikooli nõukogu mind riigiõiguse professoriks valis –, et õigusteaduse põhimeetod on loogika. Mitte ilmaaegu ei ole õigusteaduskonna hiilgeaastail sissesaamise eelduseks olnud laitmatu keelteoskus ja matemaatika. Õigusteadus otsib vastust küsimusele, mis on ühe või teise kirjutatud reegli sisu. Seda ei leiutata, vist isegi ei avastata, see selgub elutegelikkuse, omaenda riigi ja teiste riikide kogemuse, normi sõnastuse ja tekkeloo uurimisel.
Näiteks ütleb põhiseaduse § 6, et „Eesti riigikeel on eesti keel“. Mida see tähendab tegelikus elus? Eriti kui teame, et teised normid kõnelevad akadeemilisest vabadusest …
Vastuse leiate riigiõiguslike teadustekstide kogumikust pealkirjaga „Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne“. Internetis vabalt ja tasuta kõigile kättesaadav, aadress www.põhiseadus.ee. Kommentaaride autorkond seadis eesmärgiks kirjutada nii, et tekst on täpne, aga ka arusaadav kooliõpilasele, igale ühiskonnaliikmele.
Nagu igas valdkonnas, on ka õigusteaduskonnas esindatud erinevad leerid. On ka neid, kelle meelest minetab lihtsalt mõistetav tekst oma salapära, avab kinnise tsunfti pühendamatutele, eriti põlgusväärseks peetakse taotlust kirjutada laiadele massidele. Mulle näib, et peale on jäämas leer, mis püüdleb selguse, tõe ja õigluse poole.
Kerge piinlikkusega vaatan tagasi iseenda õigusteadusliku kirjutamise minevikku. Laitmatult ei tule välja nüüdki, kogu aeg saaks paremini, aga tunnistan, et elasin ja tunnetasin ka ise läbi selle arenguastme, mil tundus, et peenutsev, paljude võõrsõnade ja keerulise lauseehitusega tekst näitab asjatundlikkust, kuulumist haritud inimeste sekka.
See väljendub kenasti mu õigusteaduse magistritöös, kus kasutasin hoogsalt ladina keelt, keerulisi süsteeme ja struktuure, kõige piinlikum neist mixtum compositum. Võinuks ju kirjutada otse, et tegemist on riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel jagatud ülesandega, kus näiteks raha annab riik, aga midagi otsustab ja teeb vald. Näiteks annab sotsiaalabi. Ega ma tollal täpselt teadnud, mida sellega öelda tahtsin. Õnneks oli tol ammusel ajal töö mahukas, tänapäevase doktoritöö mahus, sinna mahtus sedagi, mis Eesti kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku rolli asjus senini oluline. Too parem osa õnnestus vast enamjaolt arusaadavalt kirja panna.
Ajal, mil juhtisin suuri õigusreforme, sain aru, et seaduseelnõude läbirääkimised õnnestuvad paremini, kui kasutame näiteid, lihtsaid ja otsekoheseid lauseid. Kui me ei vaheta sõnu, vaid mõtteid.
Aastaid tagasi – see võis olla 1. aprillis 1998 – pöörasime paari sõbraga ühe eriti totra seaduseelnõu lõplikult arusaadamatuks. Kui mõni lause oligi arusaadav ja vastas eesti kirjakeele reeglitele, võtsime appi kantseliidi, saksa keele lauseehituse ja muidugi võõrsõnad. Kui aga mõnel harval juhul tõesti ühtki võõrsõna ega kantseliitlikku keerutust enam pähe ei tulnud, tuletasime eestikeelsele sõnale vaste prantsuse keelest. See libaeelnõu liikus tudengite seas tükk aega ja nalja sai kõvasti. Loodan, et see seaduse karikatuur suunas vähemalt mõne ametikaaslase arusaadavust väärtustama. Ei saa aga välistada, et keegi võttis sellest ka eeskuju.
Igatahes ütles Saksa õigusfilosoof Rudolf von Jhering ilusasti: õiguslooja peab mõtlema nagu filosoof, ent kõnelema nagu talupoeg.
Kui inimene saab oma küsimusele riigiasutusest kantseliitliku arusaadamatu vastuse, ei tekita see mitte aukartust, vaid vimma, mõjub ülbelt ja kahandab riigi usaldusväärsust.