Õiguskantsler Ülle Madise ettekanne Eesti Juristide Liidu 34. aastapäeva konverentsil „Ühise juristi kutseeksami rakendamise probleemid ja vajalikkus“
22. märtsil 2023 Tallinnas Roseni Torni Konverentsikeskuses
Austatud kolleegid,
mure heade ja asjatundlike kohtunike, advokaatide, prokuröride jt kutseliste juristide järelkasvu pärast on tõsine. Lisaks n-ö klassikalistele juuraametitele ootavad Eesti õiguskorras orienteeruvaid tugevaid juriste ka riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused ning ettevõtjad ja vabakond.
Küsimus pole pelgalt tulevikuline, vaid selgelt olevikuline. Juba praegu ei jätku Eesti õigussüsteemi ja õigusteaduse rahvusvahelisi suundumusi tundvaid akadeemiliselt võimekaid juriste, kes valdavad nii loogilist argumentatsiooni – õigusteaduse põhimeetodit – kui ka korralikku eesti kirjakeelt ja üldisi teadusliku mõtlemise põhimõtteid.
Korralikku lepingut, süüdistusakti, hagiavaldust, riigivastutuse nõuet, riigihanke dokumente, ammugi kohtuotsust „välja guugeldada“ ei õnnestu. Neil, kes oskavad ja teavad, on juba praegu tööd palju rohkem, kui teha jõuab.
Kohtuniku, advokaadi jt kutseeksamitel kukuvad aga liiga paljud läbi. Põhjus pole eksamite liigne raskus, vaid teadmiste ja oskuste puudus. See, et ülikool on andnud liialt sageli juristidiplomi -olgu bakalaureuse- või magistriastmes- inimesele, kes õigusteaduses tegelikult ei orienteeru ega suuda juristina töötada, on juba aastaid teada nii ülikoolidel, üliõpilastel kui tööandjatel.
Ühesõnaga: asjatundlikke tervikliku õigusharidusega inimesi on Eestis vähem kui tööd, mida ainult nemad saaksid teha. Liiga vähe inimesi ja liiga palju tööd. Tugevaid juriste on vaja rohkem, aga vaja on ka juristitööd tõhustada, ära jätta juristide tarbetu tööajakulu (praeguses vormis võistlev kriminaalmenetlus; planeeringute menetlus praegusel kujul, eelnõude väljatöötamiskavatsused jpm). Paljudel aladel aitaksid ka paremad infotehnoloogilised lahendused. Kohtuotsuseid ega kaalumist ja argumenteerimist nõudvaid haldusakte -inimsaatusi otsustada- ei saa aga tulevikuski kirjutada ChatGPT, GPT4, LAMDA ega muu taoline robot.
Tugevate juristide nappuse võimalikud põhjused
1. Liiga vähe tugevaid üliõpilaskandidaate
Esimene oletus on see, et õigusteadust asub õppima liiga väike osa koolilõpetajaist, kes on ühtaegu tugevad humanitaarainetes ja matemaatikas ning hea väljendusvõimega.
Selle probleemi põhjuseid võib omakorda olla mitu. Õiguskantsleri ametkonnas näeme, et liiga paljud lapsed ei saa koolis seda tuge, mis aitaks neil kujuneda omaenda parimaks versiooniks. Kui oleks jaksu ja oskust kõiki hoida ja innustada; vaadata, et laps ilmaaegu koolist välja ei lange ega elurõõmu kaota, oleks meil veel rohkem edasiõppimiseks ja eluks suurepäraselt ette valmistatud koolilõpetajaid, kui juba on. Karta võib sedagi, et Eesti huve silmas pidades liialt paljud lähevad otse välismaa ülikoolidesse ning sealt mõnesse siinsesse õigusametisse tagasipöördumine eeldab erakordset tahet ja sageli palju lisatööd.
Palju vaimsete huvidega võimekaid noori siirdub muudele elualadele, mis on iseenesest tervitatav, aga kitsendab õigusteaduskonna valikut.
2. Õigusõpingud edukalt lõpetanud inimesi ei õnnestu klassikalisel juristitööl hoida
Enne kui tekib õigusteadusliku töö tegemiseks piisav küpsus, tuleb nii teoorias kui tööpraktikas selgeks saada õiguskorra ülesehitus, õigusharud, nende põhimõisted, seaduste süsteem, põhiseaduslikkuse hindamine, kohtukorraldus ja väga palju muud, ka Euroopa Liidu õiguse ja rahvusvahelise õiguse taust.
Kui pole küllalt huvitavat kaasaegset tööd ja töökeskkonda ning tasu pakkuda, siirduvad tublid noored õigusteaduskonna lõpetajad juristid näiteks idufirmadesse ja muudele aladele. See on nende põhiseaduslik õigus. Kahju on aga sellest, kui mineku põhjus on pelgalt rahulolematus töökeskkonna ja töökorraldusega, tunne, et liiga palju raisatakse mõttetult energiat.
3. Ülikooli õppekava, -keskkond ja liiga väike konkurss õppejõukohtadele
Üks ja sama õppejõud ei saa olla usin granditaotluste ja aruannete kirjutaja, teha mahukat teadusbürokraatias arvesse minevat, kuid praktilises õigusteaduses ja õppetöös paraku sageli vähe kasutatavat teadustööd, juhendada ja õpetada äärmiselt erinevate huvide ja võimetega mitutkümmet, aga ka enam kui sadat üliõpilast.
See ei ole õppejõu vaimset ja füüsilist tervist säästes võimalik. Õppejõudude töö maht, töötulemuse hindamine ja paljudel juhtudel palgatase ei aita praegu luua tugevat õigusteaduse õpetajate ja õppijate akadeemilist peret
Kui peamiste õigusharude ja ainete õpetamiseks ei ole teaduskonnas paikseid suurepäraseid õppejõude, kellega liituvad kitsamate ainete õpetajad-praktikud põhitöö kõrvalt, ei ole lootust pakkuda ka sisukat, pingutust nõudvat ja tulemustele viivat õppekava.
Loogiliselt, nõtkelt ja uuendusmeelselt mõtleva juristi kujunemist ega õppejõudu motiveerivat akadeemilise vabaduse võlu massiülikool paraku ei toeta.
Sügav ja tänulik kummardus neile, kes eri ülikoolides õigusteadust kõige kiuste õpetavad ja teevad seda väga hästi.
Võimalikud lahendused
Kutseeksamitel läbikukkumise probleemi saaks lahendada ühtne juristieksam ainult siis, kui latt lastakse alla. Mis pole sisuline lahendus.
Pole vähimatki alust arvata, et juristidiplomit väljastavad ülikoolid just ühtse juristieksami hirmus hakkaksid üliõpilasi ja õppejõude hoolikamalt valima ja neid paremini hoidma; looksid kõikehõlmava klassikalise juristi õppekava ning nõuaksid rangelt selle täitmist. Eksamite kesised tulemused on olnud pikalt teada.
Võimalik, et sisulise lahendusena loodetakse sellele, et juristieksamiks valmistudes läbivad juuraüliõpilased pärast ülikooli lõpetamist -või juba ülikooli kõrval- tasulise kursuse, kus neile antakse klassikaline õigusharidus. See tekitaks lootust, et juristina töötamiseks vajaliku kvalifikatsiooni omandab rohkem juuraüliõpilasi.
Leian, et niisugust aja- ja rahakulu ei saa Eesti endale lubada, kui soovib olla edukas. Ükski valdkond, v.a ehk tervishoid ja riigikaitse, ei saa laieneda. Pole inimesi, pole aega, pole raha. Vaja on innovatsiooni, sama või parem tulemus mõistlikumalt, vähema hulga inimestega, kiiremini, sama või väiksema kuluga.
Tasuline repetitoorium, mille juristieksam esile kutsuks, ei ole eetiline lahendus ja kokkuvõttes süvendaks probleemi. Ka repetiitorite aega tasub kasutada tõhusamalt, kas kohe ülikoolis või siis erialasel tööl.
Kardan, et juristieksam – küll hästi mõeldud – ei kõrvalda probleemide põhjuseid ega seega lahenda probleemi ennast, toob aga soovimatud kaasmõjud, mis olukorda praegusest hoopis halvemaks võivad pöörata.
Tasub õppida ka Saksamaa kogemusest, kus ühtsel juristieksamil on sügavad ajaloolised juured ning pikalt on arutletud juristi esimese ja teise riigieksami puuduste ja vajalikkuse üle. Läbikukkujaid ja nõrku sooritusi on palju ning riigieksamiks valmistutakse sageli tasulise eraõigusliku repetiitori abiga. Üllatuseks pole järeldus, et objektiivseima, usaldusväärseima, eristamisjõulisima ja legitiimseima tulemuse annab standardiseeritud eksam, s.t eksam, kus vastuse õigsuse üle vaielda ei saa. Paraku ei mõõda see aga seda, mida vaja, s.t loogilise ja innovatiivse argumenteerimise oskust.
Lahendustena võiks kaaluda järgmist.
1. Klassikalise õigusõppe eristamine muudest õigust sisaldavatest õppekavadest
Selgelt eristada klassikaline, terviklik õigusharidus ja muud õppekavad, mis sisaldavad ka õigusaineid. Nende läbimine ei tohi anda juristidiplomit, vaid üksnes tunnistuse konkreetsete õigusainete läbimise kohta. Igal erialal on kokkupuude oma valdkonna õigusnormidega, neid peaks oskama leida ja mõista nii arhitekt, õpetaja, lendur kui ka tuleohutuse spetsialist. Praktiline, selge, „võtmed kätte“ kursus, täiendõpe või suisa mikrokraad aitaks paljudel erialadel edukam olla.
Juristi seevastu aitab muude erialade tundmine: vaevalt saab pankrotimenetlust hästi juhtida keegi, kes ärist midagi ei tea, või arsti vastutust reguleerida jurist, kel arsti töö olemusest ja kutse-eetikast aimugi pole. Üldiselt toob ka juristitöös edu lõpmatu uudishimu, soov end arendada ja innovaatilisus. Eelöeldu ei tähenda seda, et täiemahulise õigusõppe saaks kokku laduda muude erialade „klotsidest“. Ei, need on lisaks. Nii nagu näiteks infotehnoloogile andmekaitseõigus.
2. Klassikalise õigusõppe sisu riiklik reguleerimine
Arsti, loomaarsti, proviisori, hambaarsti, arhitekti, ehitusinseneri ning klassiõpetaja õppe sisule on riik Vabariigi Valitsuse määrusega seadnud raamnõuded. Jurist võib kutsealase saamatusega põhjustada isikutele täpselt samamoodi märkimisväärset kahju ja laiemalt kahju kogu ühiskonnale. Reguleerimine on vajalik ja võimalik.
Õppekavarühm „ärindus, haldus, õigus“ ei pea viima ega tohi viia õigusteaduse kraadini (praegu MA e Magister of Arts in Law). Seal on kohane Master of Arts in Social Sciences. Akadeemilise kraadi nimetus, mis antakse õigusteaduse integreeritud bakalaureuse- ja magistriõppe õppekava lõpetamisel võiks selguse ja täpsuse huvides taas olla Magister Iuris.
Avalik-õiguslikule ülikoolile toetuse eraldamiseks sõlmitavas halduslepingus on võimalik riigil ja ülikoolil leppida riigi vajadusi silmas pidades kokku ülikooli kohustustes. Kokku saab leppida nii sisulistes kui ka õppeainete mahtu puudutavates nõuetes nii, et seeläbi oleks parimal viisil täidetud ühiskonna vajadused, kuid säiliks ka akadeemiline vabadus.
Ülikoolis peab õigusõpe olema akadeemiline. Piisavalt peavad saama tähelepanu teooriaõpe ja ained, mis aitavad kujundada loovat ning iseseisvat juriidilist mõtlemist. Mingil juhul ei tohiks jõuda olukorda, kus eksam on liialt formaliseeritud, tuupida tuleb näiteks kaasuste „õigeid“ lahendusi.
Suurima tulevikuga õigusteadlased oskaksid tõenäoliselt pakkuda seni õigeks peetuist märksa paremaid lahendusvariante.
Head juristi ei saa mitte kunagi asendada robot. Niisiis on vaja tagada lisaks faktiteadmiste hindamisele (mis on pigem lihtne) ka argumenteerimisoskuse ja -julguse ning originaalsuse õiglane hindamine. Hindamine peab toetama julgust seni õigeks loetud lähenemisi ja kohtulahendeid argumenteeritult kahtluse alla seada.
Õigusõppe kvaliteeti ei saa parandada mitte selle väljundi – teadmiste – kontrollimine, vaid sisendi – teadmiste ja praktiliste oskuste edasiandmise viisi ‒ parandamine ning õpetamis- ja õppimismotivatsiooni suurendamine.
3. Üliõpilaste ja õppejõudude valik
Tihe konkurents üliõpilas- ja õppejõukohtadele võiks olla üks osa probleemi lahendusest.
Korralik õppekava ühes õppejõududega, kes annavad rõõmuga iga loengu või seminari kui teatrietenduse, kel on noorte jaoks aega ja piisavalt vaimustust, on võimalik üksnes siis, kui valitseb akadeemiline vabadus, bürokraatia ei lämmata, töötulemust hinnatakse lähtudes sellest, mida päriselt vajatakse ja inimvõimed lubavad.
Üliõpilaskohti täitma mitte pelgalt riigieksami tulemuste, vaid ka loomingulise sära, silmaringi avaruse, vaba mõtte ja tehatahtmise väljaselgitamise toel. Selleks on vaja ülikooli astumisel ka vestlust, elulise olukorra lahendust vms katset.
Järgmine küsimus on, kuidas seesugune konkurents saavutada, kui vajalike võimete ja sihtidega inimesi on liiga vähe. Tugevate üliõpilaskandidaatide hulka on ehk võimalik suurendada, kui teha kavalat kihutustööd.
Siin põrkume aga küsimusele, kui palju juriste meil vaja on. Kas aastas peab täiemahulise juristidiplomini jõudma 50, 90 või 300 inimest?
Eesti on väike ja sestap peaks ehk vaatama olukorda nii, et iga hinna eest suuri õppuriarve taga ajada oleks ebaeetiline. Seda nii teisi elualasid kui ka üliõpilaste endi aega ja väljavaateid silmas pidades. Ja olemegi tagasi selle juures, et lisaks heade juristide juurdesaamisele on vaja juristide töötundide hulka summa summarum vähendada.
4. Õigusalase töö söakam reformimine
Isikute õigused tuleb tagada praegusel või sellest paremal tasemel kiiremini ja väiksema kuluga. Seega tasub loogiliselt ja avara pilguga kõik juristiharidust nõudvad tööd etapp etapilt läbi vaadata.
Kokkuvõtteks:
Velpalt välmitud juristieksam ei kaavita mihuse kasvu, sestap ärgem hoidkem sest tõõbelt kinni.*
Tänan!
* - Kavalalt välja mõeldud juristieksam ei aita kaasa kvaliteedi kasvule, sestap ärgem hoidkem sest raudpäiselt kinni. (vt Tiiu Erelt, Rein Kull, Henno Meriste. Uudis- ja unarsõnu. Tallinn, Valgus 1985)