Õiguskantsler Ülle Madise ettekanne Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsis

Obstruktsionismist, usaldusest ja targast valitsemisest

Õiguskantsler Ülle Madise ettekanne Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsis

7. detsembril 2023

Austatud kolleegid,

Kõrgeima võimu kandja on rahvas. Eesti riiki juhib Riigikogu. Tagatud peab olema võimude lahusus ja tasakaalustatus. Valimissüsteem peab viima olukorrani, kus Riigikogus on esindatud kõik rahva seas kandepinda omavad maailmavaated ja huvid. Riigikogus peaks olema vähemalt neli fraktsiooni (sest on neli peamist maailmavaatelist kombinatsiooni), soovitavalt rohkem. Valijatelt kandidaatide nimekirjale saadud häälte protsent peaks olema lähedane Riigikogu kohtade protsendiga. Kõik põhiõiguste ja Eesti arengu seisukohalt olulised otsused peab tegema Riigikogu seaduses. Toimima peab kokkuleppedemokraatia: muudatustele tuleb otsida võimalikult laia toetust nii Riigikogus kui ühiskonnas, mahendades selleks ebaõiglust. Eestis ei tohi kehtida „võitja võtab kõik, kaotaja kaotab kõik“.

See oli „sollen“, edasi tuleb „sein“. Maakeeli: kuidas peaks olema ja kuidas tegelikult on.

Toetan arutluse Eestis kujunenud olukorra üle parlamentarismi ja parlamendi funktsioonide käsitlusele, pretendeerimata seejuures objektiivsele tõele, pigem püüdes pakkuda edasimõtlemiseks ainest. Olen rõõmuga valmis vaidlema ja vajadusel seisukohti edasi arendama või muutma.

I

Eestis ei ole neis asjus suurt midagi õppida kaheparteisüsteemiga maadest nagu UK ja USA ega ka nende õpetlastelt. Kui, siis saab õppida sealsete süsteemide vigadest. Nii nagu tasub õppida Weimari Vabariigi, Prantsuse Neljanda Vabariigi ja Itaalia Esimese Vabariigi omadest. Ja muidugi oleks hea, kui oskaksime õppida oma vigadest. Üleskutsed kujundada Riigikogu aruteluparlamendiks ja väide, justkui peaks valitsusel olema takistamatu õigus oma programm ellu viia, vastuargumente kuulamata, „nurki“ maha viilimata ja laiemat toetust otsimata, ei sobitu meie põhiseaduslikku korda.

Eesti saab eeskuju võtta näiteks Soomest ja Taanist, igal juhul proportsionaalse valimissüsteemiga kokkuleppedemokraatiatest. Proportsionaalse valimissüsteemi ja kokkuleppedemokraatia eeliseid polariseerunud süsteemi ees on laias laastus kaks.

Ühiskonna ees seisvate põhimõtteliste valikute põhjalik kaalumine ja võimalikult suurele osale ühiskonnast vastuvõetava lahenduse leidmine teeb ühiskonna tugevamaks ja suurendab inimeste valmidust tehtud otsust täita ja seda sisimas toetada või sellega vähemalt leppida. Loomulikult pole võimalik saavutada olukorda, kus keegi pole valitud lahenduse vastu. Kahte suunda ei saa korraga minna, sestap lõpuks otsustab ka kokkuleppedemokraatias enamus. Laialdase mõistmise poole tuleb vähemalt siiralt püüda ja allajääjaile tegudega kinnitada, et neid on kuuldud. Nõnda välditakse piisavalt tugeva vastasjõu teket, mis viiks piltlikult öeldes pendel-demokraatiani, kus olulisi otsustusi vaadatakse ühtlugu ümber ja kindlustunne kaob. See on teine eelis.  

II

Riigikogu peamised funktsioonid on järgmised.

  1. Peaministrikandidaadile Vabariigi Valitsuse moodustamiseks volituste andmine ja vajadusel umbusalduse avaldamine.
  2. Seadusloome ja selle läbipaistvuse tagamine
  3. Parlamentaarne kontroll täitevvõimu üle (kriitika, info küsimine, eri- ja uurimiskomisjonid jm)
  4. Avalikus arutelus rahva seas levinud vastandlike arvamuste ja huvide esiletoomine
  5. Riigi arengu suunamine
  6. Institutsionaalne enesesäilitamine sh enesejuhtimine ja -korraldamine

 

III

Põhiseaduslik kord toimib, kui võimude lahususel ja tasakaalustatusel rajanev põhiõigusi kaitsev parlamentaarne õigusriik toimib. „Põhiseadusliku korra rikkumiseks võib pidada ka olukorda, kui mõni põhiseaduslik institutsioon või selle kandja pikka aega, ulatuslikult ja süsteemselt ületab oma volitusi, jätab täitmata enda kohustused või takistab teistel institutsioonidel enda ülesandeid täitmast.“ Vt lähemalt § 48, 54, 55 ja 129 kommentaare https://pohiseadus.ee

Eestisse on USA-st jm üle võetud põhiseadusliku korra ohustamine kui valijate köitmise võte.

Sellel võttel on kolm peamist avaldumisvormi: 1) valimistulemuse õiguspärasuse eitamine; 2) põhiseaduslike institutsioonide sõltumatuse ja tegevuse alusetu ründamine; 3) põhiseadusliku korra toimimise ründamine.

Loomulikult peabki valimiste õiguspärasust igakülgselt ja kriitiliselt uurima. Kui aga valimiskaebused on lahendatud, asjakohased kohtuotsused jõustunud ja valimistulemus välja kuulutatud, ei ole väited valimistulemuse ebaseaduslikkuse kohta enam kohased. Kohtuotsuseid ja valimistulemust tuleb austada.

Kohane ei ole ka valijaskonnas väärettekujutuste loomine sõltumatute õigusriiklike institutsioonide toimimisest („kohtunike pead veeregu“). Poole mittevalimist ei tohi pidada poole valimiseks, Põhiseadusest ja seadusest juhindumist töökohustuste rikkumiseks ega rahva vastu astumiseks.

Põhiseaduslikku korda ohustab ka Riigikogu töö pikaajaline halvamine eesmärgiga kutsuda esile erakorralised valimised ja diskrediteerida rahvaesindust kui institutsiooni. 22. juuni 2023 a otsuses ütles Riigikohus mh järgmist: „Seega viivad parlamendi tasalülitamisele nii piiramatu obstruktsioon kui ka eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega. Mõlemad on lõppastmes ohuks põhiseadusliku korra toimimisele.“[1]

Kui esmalt kirjeldatud kaks põhiseadusliku korra ründamise võtet lasti Eestis käiku nö tühjalt kohalt, siis Riigikogu töö halvamise peale 2023. aasta valimisi kutsus esile valitsuskoalitsioon. Nimelt asuti „võitja võtab kõik“ vaimus läbi suruma olulise mõjuga seadusi, rikkudes seejuures kokku lepitud reegleid ja häid tavasid. Juba ette kuulutati, et arutama ei hakata midagi, kuulata ei kavatseta kedagi ja „võitjal on õigus oma programm ellu viia“. See võib ehk nii olla USA-s ja UK-s, mitte aga proportsionaalse valimissüsteemiga riigis nagu Eesti.

Kokkuleppedemokraatias tuleb püüda suurtele muudatustele leida võimalikult lai toetus, ühiskonda arendada samm-sammult, nõnda, et ei teki väga teravaid vastasseise ega üldrahvalikku vimma oma riigi vastu. Seda toetabki menetlusreeglite, sh kaasamise ja tähtaegade raamistik. „Teerull“, ülbitsemine ja kunstlike vastanduste loomine ei tekkinud peale 2023. aasta valimisi, ent paraku võttis varasemast veelgi järsema vormi. Opositsioon reageeris õigustatult obstruktsiooniga, mis paraku kasvas üle põhiseadusliku korra ohustamiseks. 

Miks nii läks? Võimalik, et Eesti ühiskonnas on liialt levinud hoiak, mille kohaselt mõistlikkust, teistega arvestamist, koostööd, vastutulekut peetakse nõrkuseks. Seda nii praeguse opositsiooni kui koalitsiooni toetajate seas. Ei saa välistada, et tõetera on Eugen Maddisoni 1933. a arvamusel, et Eesti rahvale ei ole parlamentarism jõukohane.[2] Toona väideti, et parlamentarism oli kõikjal kriisi jõudnud ja sama väidetakse praegugi. Mis juhtuks, kui valitsuskoalitsioon nõustuks näiteks automaksu määra poole võrra kahandama, vältimaks selle võimalikku autost loobuma sundivat iseloomu? Kas avalikkus ja kõik opositsioonifraktsioonid kiidaks koalitsiooni riigimeheliku sammu eest?

Kas on veel tagasiteed? Usun, et on. Ehkki parim aeg Riigikogu vastasseisu ja ühiskondliku polariseerumise lõpetamiseks on mööda lastud. Mõistlikult saaks edasi minna, kui koalitsioon suudaks üleoleva jõupoliitika lõpetada, jätaks vähemusele väärika võimaluse obstruktsioon lõpetada, Riigikogu juhatus kindlal käel juhiks ja avalikkus nõuaks paremas poliitkultuuris kokku leppimist.

Lahendus eeldab täiesti uue lehekülje keeramist. Kõikidelt. Üks võimalus selleks oleks peale 2024. aasta riigieelarve vastuvõtmist. Näiteks saaks – ja kokkuleppedemokraatias peakski – kasvõi mõnedest paljude kaaskodanike elujärge oluliselt kahjustatavatest muudatustest loobuma või neid leevendama, näitama, et arvestatakse ka opositsioonifraktsioonide valijate huve. See ei tähistaks ei koalitsiooni ega opositsiooni nõrkust, vaid pigem ettenägelikkust ja riigimehelikkust, toimimist Põhiseaduse vaimus. 

IV

Peaminister ja Vabariigi Valitsus püsivad Riigikogu usaldusel. See tähendab, et seni, kuni neile umbusaldust pole avaldatud, on usaldus järelikult olemas. 

Põhiseaduses on ette nähtud suurepärane võimude lahususe ja tasakaalustatuse süsteem. Seda süsteemi ja kokkuleppedemokraatiat nõrgestas peaministri tagasiastumise põhiseadusväliste aluste leiutamine. PS kohaselt on peaministril õigus tagasi astumata vahetada koalitsioonipartnereid. Lubatav on ka vähemusvalitsus – seni, kuni Riigikogu seda usaldab. Peaministri ega valitsuse umbusaldamine ei too automaatselt kaasa erakorralisi valimisi, siingi on PS võimuharude tasakaalustatuse nutikalt paika pannud.

Kas pole kummaline: 2022. aastal kardeti erakorralisi valimisi sedavõrd, et lasti ühel erakonnal üksinda valitsusse jääda, rääkides seejuures, et nii ei tohi olla; 2023. aastal soovitakse erakorralisi valimisi põhiseadusliku korra ründamise hinnaga.

Väide, et peaministrile või valitsusele umbusalduse avaldamine pole praktikas võimalik, pole õige. Varem on umbusaldust avaldatud (Rõivas 2016, Laar 1994). Kui Riigikogul olnuks soov enne 2023. aasta valimisi või peale neid peaministrile umbusaldust avaldada, võinuks see ka läbi minna. Tõenäoliselt sellist soovi ei olnud ega ole, sest jooksvate kulude katteks laenu võtmisega viidi Eesti aastate vältel üha kuhjuva võla ja sellele lisanduvate intressidega tõepoolest äärmiselt raskesse olukorda. 

Algatus usalduse püsimise kontrollimiseks võib tulla ka valitsuselt endalt. Eestis seotakse sel juhul seaduse vastuvõtmine usaldusküsimusega. Põhjalikult ja hästi on teema avatud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse 2023. a kommentaarides.[3] Seaduse vastuvõtmise sidumine usaldusküsimusega võib rikkuda Riigikogu õigust seadusi vastu võtta (§ 65), võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet (§ 4) ja demokraatia põhimõtet (§ 10).[4] Nii ütles Riigikohus 2020. aastal nn kogumispensioni reformi otsuses.  Vabariigi Presidendil on õigus jätta seadus välja kuulutamata ka pelgalt selle usaldusküsimusega sidumise tõttu. Sellisel juhul või seaduse uuesti usaldusküsimusega seotult vastu võtta. Nõutav häälte arv ei ole vähemalt 51, vaid selline poolthäälte enamus, mida seadus sisu poolest nõuab.

Vahelepõikena võrdlus Saksamaalt aastast 2001: kantsler Gerhard Schröder sidus toona usaldusküsimusega Afganistanis sõdimise küsimuse.[5]  Meenutust väärib seegi, et sellel sõjalisel missioonil osalemise küsimus oli ühiskonnas sedavõrd terav, et viis liidupresident Horst Köhleri tagasiastumiseni peale üht selleteemalist intervjuud.  

Põhiseadus  ei sea otsesõnu piire eelnõude vastuvõtmise usaldusküsimusega sidumisele. On selge, et kõikide eelnõude vastuvõtmise usaldusküsimusega sidumine oleks põhiseadusvastane - sellele viitas ka Riigikohus. Põhiseaduse Assamblee materjalidest selgub, et usaldusküsimusega sidumise võimaluse andmise teel lahendatava probleemina nähti esijoones koalitsioonisiseseid lahkhelisid, st sooviti anda hoob, mille abil peaminister saab koalitsioonierakondi distsiplineerida. Üldisemalt taheti vältida võimalust, et eelnõude blokeerimisega tehakse valitsemine võimatuks, ehkki Riigikogus umbusalduse avaldamiseks hääli pole. Juba Põhiseaduse Assamblees märgiti, et valitsus võib talle antud hooba hakata kuritarvitama. Ka siin pandi tasakaalustaja roll Vabariigi Presidendile, kellel on õigus kasutada vetot.

Riigipea tohib välja kuulutamata jätta ka aasta riigieelarve. See on aga erandlik juhtum, mil erakorralisi valimisi ei järgne, sest riigieelarve on vastu võetud.[6]  

Millistel juhtudel on obstruktsiooni murdmiseks seaduse vastuvõtmise usaldusküsimusega sidumine põhiseaduspärane? Küllap loovad siin üha rohkem selgust riigipea valikud ja võimalikud Riigikohtu lahendid. Selge on, et ühtki õigust ei tohi kuritarvitada ja igale kuritarvitusele peab olemas olema vastukäik.

Praeguse teadmise alusel pakuks välja järgmised raamid.[7] Kui obstruktsiooni ainus/peamine eesmärk on erakorraliste valimiste esilekutsumine (aasta riigieelarve vastu võtmata jäämise kunstlik põhjustamine kuudepikkuse obstruktsiooniga), on tegemist põhiseadusliku korra ohustamisega.[8] Seega võiks niisuguses olukorras olla õigustatud aasta riigieelarve ja sellega oluliselt ning vahetult seotud seaduseelnõude usaldusega sidumine, kui muid kasutatavaid võimalusi tõepoolest ei ole. Nõnda viitas ka riigipea. Riigikogu ummistamisega ei võidelda sellisel juhul mitte mõne konkreetse, esindatavale valijarühmale üliolulise eelnõu vastu, vaid püütakse Riigikogu kui põhiseadusliku institutsiooni töö halvata, ohustades ühtlasi Riigikogu liikmete ja ametnike tervist. Eelnõude mugavusvalikuna usaldusega sidumine on põhiseadusevastane.

Väitega, et eelnõu usaldusküsimusega sidumises ei tohi näha midagi erakordset ja et see on koalitsiooni põhiseaduslik õigus, mille kasutamine ei nõua erakordseid põhjendusi, ei saa nõustuda. Obstruktsioon (tuntud ja juntimisena) oli tarvitusel palju varem kui esmakordselt kasutati võimalust seaduse vastuvõtmine siduda usaldusküsimusega. 18.02. 2009 seoti juba algatamisel usaldusega riigi lisaeelarve ja sellega seotud kärpeseadused ning need viidi lõpphääletusele ülejärgmisel päeval[9] (20. 02. 2009)

Obstruktsioon peaks olema õigustatud ennekõike oma valijatele enda võitluse näitamiseks, valijaskonnas erinevate vaadete olemasolu demonstreerimiseks siis, kui eriti olulise seaduseelnõu juures ei ole teravat ebaõiglust mahendatud. Eriti oluliseks võiks pidada suure majandusliku mõjuga seaduseelnõusid ja ilmselt ka moraaliküsimusi puudutavaid eelnõusid. Siin saab meenutada näiteks nn sundüürnike kaitset ja vastuseisu nn abielureferendumile.   

Obstruktsioon võiks olla õigustatud ka reaktsioonina valitsuse põhiseaduslikku korda ründavale tegevusele, samuti Riigikogu suhtes üleoleva suhtumise murdmiseks. Seesugune suhtumine seisneb nt oma programmi kiirkorras läbi surumises, püüdmata laiemat toetust leida ja eirates Riigikogu liikmete õigust ja kohustust töötada kõik seaduseelnõud ning nende mõjud läbi, teha vajadusel muudatusi, mahendada ebaõiglust, parandada vead.

Erakorralised valimised on põhjendet, kui tõesti ei ole piisavalt Riigikogu liikmete toetust, et tuleva aasta eelarve vastu võtta. Põhiseaduse mõte pole pakkuda poliit-tehnoloogilist võimalust kutsuda esile uued valimised sobival hetkel. Kui see oleks põhiseadusliku korra mõte, tuleks valmistuda olukorraks, kus pea igal aastal on erakorralised valimised.

Riigikogu juhatus peab suutma Riigikogu juhtida, leides selleks ka üksikasjalikult RKKTS-s sätestamata viise. Opositsiooni kaitsevad selles olukorras kuritarvituste eest nii Riigikohus kui Vabariigi President.   

V

Riigikogu vastutab vastu võetud seaduste ja nende mõju eest. Kõik Riigikogu liikmed peavad tegema hoolikalt tööd, et mõista kehtestatavate normide sisu ja mõjusid, teha vajadusel ebaõigluse mahendamiseks või vigade parandamiseks muudatusi. 101 erinevat elu- ja töökogemust peaksid kindlustama, et seaduseelnõude sisu ja mõju tehakse enne vastuvõtmist selgeks. Kui eelnõu ei ole arusaadav või pole selle kõik mõjud läbi mõeldud, on Riigikogu liikmetel õigus eelnõu vastu võtmata jätta või parandada puudused. Need õigused ja kohustused on ühtmoodi kõigil rahvaesindajatel, sõltumata sellest, kas nad toetavad valitsust või mitte.  

Põhiõiguste ja -vabaduste kitsendamise ja kohustuste panemise alused ja kord peavad olema seaduses. Sellel Põhiseaduse nõudel on loogiline kaalukas põhjus. Seaduseelnõu menetlus peabki olema avalik ja kestma piisavalt kaua. Inimeste elu ja Eesti edu määravad reeglid tuleb hoolikalt paika kaaluda. Tulemus peaks olema adressaadile arusaadav õigusnorm, üleabstraheerimine on lubamatu. Nt maksunormist enesest peab aru saama, keda, mida ja kui suures määras maksustatakse; karistusnormist peab saama aru, millise teo eest karistatakse.

Seadus ei tohi olla nagu tühi raam, kuhu võib pista mistahes pildi. Määrustesse – kiirem ja vähem avatud menetluskord - võib jääda üksnes seaduses öeldu täpsustamine ja nõnda, et määruse vastavus volitusnormile on kontrollitav. Ühtki normi ei tohiks peita  üldkorraldustesse, juhenditesse jm – need sünnivad kiiresti, vähem avalikult ja nende põhiseaduspärasuse vaidlustamise võimalused on ahtamad, mh inimese jaoks kallimad.

Eraldi küsimus on riigieelarve seaduse ja iga-aastaste riigieelarvete kooskõla Põhiseadusega. Tundub, et siingi on nihkutud kaheparteisüsteemi sobiva mudeli suunas. Leian, et Eestis peaks olema igaühel võimalik riigieelarve seadusest enesest näha, kuhu raha kulub ja kust raha tuleb, programme ja mõõdikuid võib esitada seletuskirjas. Riigikogu liikmetel peab olema võimalik kulusid ümber suunata, muutes aasta riigieelarve seadust ennast.[10]

VI

Parlamentaarne kontroll võiks alati tugevam ja tõhusam olla. 2023. aastal pälvis tähelepanu küsimuses, kas ja milleks peavad peaminister ja ministrid Riigikogu erikomisjoni istungil osalema.[11]

Kas on võimalik, et kõik on oma elu ja riigis toimuvaga rahul? Ei ole. Seepärast ongi tähtis avalik arutelu Riigikogus, huvide ja vaadete mitmekesisuse näitamine. Selle Riigikogu funktsiooni täitmine sujub üpris hästi, ehkki alati mitte kuigi lugupidavalt kõnepuldis esinejate, teiste erakondade ja nende valijate suhtes.

VII

Riigi arengut suunab Riigikogu ennekõike seaduste ja aasta riigieelarve vastuvõtmisega. Pikaajalist kavandamist nõudvates asjades on tavaks koostada arengukava. Kui neid  koostatakse ja kasutatakse siduvate õigusnormide loomisel, tasub neisse suhtuda tõsiselt. Ka siis, kui arengukava kinnitab Riigikogu, ei muutu see kellelgi siduvaks, ei loo õigusi ega kohustusi,[12]   kuid selle arutelu näitab avalikkusele plaanitavaid muudatusi.

VIII

Institutsionaalse enesesäilitamise, sh enesejuhtimise ja -korraldamise funktsiooni täitmine pole Riigikogu XV kooseisul 2023. aastal hästi õnnestunud. Riigikohus märkis eelnevalt viidatud 22.06.2023 otsuses, et Riigikogu pikaajaline töövõimetus võib halvata põhiseadusliku korra toimise ja rõhutas, et Riigikogu liikme ametivanne ei luba põhiseadusliku korra ründamist. RKKTS ei saa ega peagi kõiki istungi juhtimise jm töö korraldamise küsimusi reguleerima.

IX

MÕTTEID LAHENDUSTEST EESTIS

Võiks mõelda sellele, kuidas vältida kahe poliitilise bloki väljakujunemist ja kinnistumist. Selleks oleks vaja, et Riigikogu oleks vähemalt neli sarnase suurusega fraktsiooni ja et koalitsioonivariante oleks arvukalt.

Valimisseaduses saaks sel eesmärgil näiteks:

 lõpetada modifitseeritud d´Hondti jagajate meetodi alusel kompensatsioonimandaatide jagamine (RKVS § 62 lg 5), mis kasvatab enim hääli kogunud nimekirjade Riigikogu kohtade arvu;

moodustada senisest suuremad valimisringkonnad võrdsema hulga mandaatidega (meenutuseks: 2003. a Riigikogu valimiste järel püüti liikuda kahe- või kolmepartei süsteemi suunas pisiringkondade loomisega).

Oluline on suurendada läbipaistvust ja kontrolli poliitilises võitluses kasutatava raha ja andmete päritolu üle.

Kaaluda võiks seda, et Riigikogu ei ole enamikule liikmeist põhitöökoht. See suurendaks Riigikogu liikme isiklikku sõltumatust. Elukutselistest poliitikutest koosnev rahvaesindus on nõrgem kui võiks.

Saavutada tuleks üldine arusaam, et koalitsioonileping ei asu Põhiseadusest kõrgemal. Avalikkus ei peaks andma valitsuse 100-le esimesele tööpäevale tähendust, mida neil pole. Valitsuse 100 esimest tööpäeva ei ole mõeldud kõigi kaalukate muutuste elluviimiseks. Sellest ajast ei tohiks üldjuhul piisata ainsagi olulise seaduseelnõu väljatöötamiseks, kooskõlastamiseks, läbiarutamiseks ja vastuvõtmiseks. Erandiks on tõelised kriisiolukorrad, kus kiired otsused on objektiivselt vältimatud.

Lõpetada riigimeeste mahakarjumine ja tasakaalukate, mõistlike kompromisside eest karistamine.

Teadvustada tuleks polariseerumise ohud ja ise nendega mitte kaasa minna, kaitsta paljude koalitsioonide võimalikkust toetavat poliitilist süsteemi ja kokkuleppedemokraatiat. Jonathan Haidt näitab veenvalt, kuidas tribalism tõmbab kurjale teele ka head ja mõistlikud inimesed. Võimetus väärikalt eriarvamusele jääda hakkab lisaks  vabale ühiskonnale lõhkuma ka teadust ja majandust. Inimesi ei tohi kõikides olulistes asjades poolt valima sundida ja välistada kahest vastandlikust peavoolust erinevad ideed. Sallimatu, tühistav, kokkuvõttes vägivaldne stiil on suurte vastasleeride vedajail ühine. Sõltumatuid institutsioone, vaba arutelu ega tõepüüdu ei salli kumbki. Paremat tulevikku ähvardavad mõlemad.

Demokraatliku süsteemi stabiilsuse määrab kokkuvõttes poliitiline kultuur. Avalikkuse, ajakirjanduse, meedia, poliitika, majanduse vastasmõju, mida ühiskond peab heaks, mida halvaks.

X

MÕTTEID DEMOKRAATIA TULEVIKUST MAAILMAS

Õigusriigi ideoloogilise lammutamise tuuma kirjeldas rohkete näidete varal Peet Kask https://www.err.ee/1021885/peet-kask-populistliku-paremradikaalsuse-olemus-ja-kaekaik

Ungari parlamendi spiiker manitses illiberaalse demokraatia vaimus kohtunikke,  et nonde prioriteediks peavad olema Ungari riigi (juhtiva partei) ja (juhtiva partei sõnastatud) rahva huvid, mitte aga seadused ja eriti põhiseadusega ette antud võimu teostamise piirid.

Ülemäärase poliitkorrektsuse ja vägivalla abil vägivallatu maailma loomise püüd on vägivaldsust kasvatanud ja toetanud tugevat polariseerumist. Täiskasvanud inimesele ei saa dikteerida, kuidas too end tundma, mida kartma ja mõtlema peab, ning milliste sõnadega rääkida tohib. Veendumusi ei õnnestu murda, veendumustest saab välja kasvada. Sarnaseid mõtteid on väljendanud ka F. Fukuyama, S. Žižek jt.  

Ivan Krastev ütleb intervjuus Die Weltile (1. dets 2023), et senine ilmakord ei tule enam tagasi. Valimised 2023. a oktoobrist (Poola) kuni 2025. a jaanuarini (USA president) võivad tuua suuri üllatusi. Sellal valitakse riikides, kus elab üle poole maailma rahvastikust. Igal juhul peavad kõik demokraatiad põhimõtteliselt muutuma. Kõik parlamendid ja valitsused peavad lähiaastail eksperimenteerima. Euroopalik poliitika sellisena nagu seda tundsime, on lõplikult läinud. Demokraatlikud ühiskonnad suudavad end parandada, see on nende eelis. Alles siis, kui see eneseravimise võime kaob, on demokraatia lõplikult kriisis. Refereeringu lõpp.  

Tõlgendaksin seda mh nõnda, et sõltumatutest põhiseaduslikest institutsioonidest, võimude lahususest ja tasakaalustatusest, õigusriigist ja inimõiguste kaitsest ei tohi sammugi tagasi astuda, olgu parajasti päevakorral terrorism, majanduskriis, viirushaiguse levik, kliima soojenemine või julgeolek. Alati peab jääma võimalus ilmeksimatuna näiv valitsus asendada, vigu parandada. Eestil veab: meil on oma ajaloost korralik õppematerjal võtta selle kohta, mis saab, kui õigusriiklus kõrvale heidetakse. Muide, 1930.-ndatest leidub pea iga õigusvastase, hetkepoliitiliselt pealtnäha kasuliku otsuse juures mõne lojaalse teadlase analüüs, mis seda õigustab. 

Kõik kodanikud peaksid suutma ülemäärast hirmu ja viha vaos hoida ning tarkust ja õiglust toetada. Leian, et valimisõiguslik kodanik vastutab oma riigi eest. Veel suuremat vastutust kannavad teadlased, kohtunikud, ametnikud ja sõltumatu ajakirjandus. Erinevalt poliitikuist ei pea nad meeldima. Sõltumatu kohus ja ametnikkond on viimane kaitsevall, kui avalik arvamus peaks toetama õigusriiklust ja inimõigusi lõhkuvaid ideid ning valitsus soovima neid ellu viia.

Sel sajandil oleme korduvalt kogenud, kuidas püütakse avalikkust uskuma panna, et otsustajad on alati teeristil. Üks tee olevat õigusriiklus ja sellele vastav põhiõiguste kaitse; ja vastassuunda läheb teine: turvalisus, majanduse päästmine, kliimasoojenemise peatamine, tervis. Mõlemat justkui korraga ei saavat. Nii siis küsitaksegi demagoogiliselt: mis on tähtsam, paber pealkirjaga „Põhiseadus“ või turvatunne ja tulevik?

Demagoogiliselt öeldakse: „Pole vabadust ega inimõigusi, kui pole tagatud julgeolek, tervis, turvalisus, kliimasoojenemise peatamine. Esmalt teeme need asjad korda ja küll siis jälle põhiseadust täita jõuab!“ Mitte ühelegi õigusele ega väärtusele ei tohi anda teiste ees automaatselt suuremat kaalu. Eri huvide, väärtuste ja õiguste kaalumise ja tasakaalu leidmise asemel mõne eelistamine viib autoritaarsuseni, just selle koha pealt tuleb varjatult barbaarsus, mis lõpuks lööb kõiki.

Kui inimesed nurka suruda, asuda neid jõuga ümber kasvatama, alati ja kõikjal jälgima, võidaksegi näiliselt ümber kasvada, aga tõenäolisemalt tekib kõikehõlmav silmakirjalikkus, ja võimas protest, mis teeb asjad kokkuvõttes halvemaks.

Aitäh kuulamast!

 

[1] RKPJKo 22.06.2023, 5-23-31, vt p-d 52 ja 53, https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=5-23-31/18 )

[2] Eugen Maddison. Parlamentarism ja Eesti Põhiseadus. -Elav Teadus, Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, Tartu, 1933. Lk 45 jm.

[6] Lasse Lehis, Kaspar Lind. § 119 kommentaarid. - Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend. vlj. Tallinn, Juura 2020.  https://pohiseadus.ee/sisu/3597/paragrahv_119

[8] Vt RKPJKo 22.06.2023,  5-23-31, p.-d 52 ja 53: 52.

[10] Vt selle kohta õiguskantsleri aastaülevaates viidatus seisukohti https://www.oiguskantsler.ee/ylevaade2023/raha