Õiguskantsler Ülle Madise ettekanne Eesti Juristide Liidu 29. aastapäeva konverentsil „Kohtuvõimu piirid ja raamid“

5. aprill 2018, Tallinn

 

Austatud ametikaaslased

Vaatleksin täna kohtu kui institutsiooni ja kohtuniku kui – tsiteerides professor Naritsat − õiguse tipprakendaja sõltumatuse küsimust autoriteedi nurga alt. 

Põhiseaduse paragrahvi 146 kommentaarides on õigesti öeldud: kohtu sõltumatus pole kohtuniku privileeg, hüve; vaid hüve kogu ühiskonnale ja igaühele, kes kohtusse pöördub. Oluline on usk, et kohus lähtub vaid põhiseadusest ja seadusest.

Usust ja usaldusest

Kohtu sõltumatuse põhitagatis on autoriteet. Sõltumatus on omakorda autoriteedi pant. Väga keeruline on piirata õigusemõistmise sõltumatuse tagatisi, kui ühiskond usub kohtuvõimu. 

Populismi levinud ja tõhus meede on rünnata institutsioone. Valimisi, esindusdemokraatiat, õigusemõistmist. Valimiste korralduse ründamine kui meetod imporditi Eestisse enam kui kümme aastat tagasi. Kohtu ja kohtunike ründamine jõudis meetodina Eestisse alles hiljuti.

Mida saame teha, et õigusmõistmist oleks raskem populistlikult rünnata?

Arvan, et on kolm peamist abinõu. Institutsioonid ise peavad töötama laitmatult ja tegema maksimumi, et see nii ka paistaks. Kohtule ei tohiks tekitada üleliigset koormust. Ja kolmandaks: meie kõikide ülesanne on kohut ja kohtunikke kaitsta. Nende rolli selgitada, nende autoriteeti alusetult mitte kahtluse alla seada.

Õiguskantsleri ametkonnale tuleb pea iga päev mõni kiri, mis liigitatakse dokumendihalduses lahtrisse „ei ole kohtuotsusega rahul“. Netikommentaaridest – mitte üksnes anonüümsetest − võib lugeda sama mis neist kirjadest. Väidetakse, et kohtust nagunii õigust ei saa, valitsus, prokuratuur ja kohus on kõik ühes pundis, kohtuskäik on kohutavalt kallis, aeg otsuseni pikk, otsused copy-paste valede nimedega, e-toimikus on toimunud materjalidega kahtlasi asju jne.

Faktid seda enamasti ei kinnita, ent teadagi on õiguskantsleri ülesanne sedalaadi väiteid kontrollida ja vajadusel algatada distsiplinaarmenetlus. Faktiga paraku veendumust ei murra. Veendumusest saab heal juhul välja kasvada.

Kohtute usaldusväärsuse uuringud kinnitavad sama. Eurobaromeetri andmetel usaldas kohtuid 57% küsitletuist. Menetlusosaliste küsitlemisel saadi hoopis teistsugune tulemus: usaldus on ligi 90%. Olen palju mõelnud, miks see nii on. Ikka veel. Jah, 1990ndate algus oli teistmoodi. Mäletan tollest ajast üht uuringut, mille tulemused olid sootuks nukrad. Tõsi, samas nenditi, et rõhuv enamus polnud ise kohtuga kuidagi kokku puutunud. Lihtsalt tunne oli kehv.

Äkki oli üks põhjus omandireform. Maa ja majade tagastamise ja kodude asjades tuli kohtutel langetada otsuseid − seadusel põhinevaid otsuseid −, mis sageli ei rahuldanud kedagi. Paljudel juhtudel tulid ju mõlemad pooled kohtust tundega, et on kaotanud. See äng saadab hulka kaaskodanikke senini. Nad ei suuda siiani kohtuotsustega leppida.

Küllap on asi nagu ikka ka kodanikuhariduses. Loodetavasti suudame praegu juba koolis noori õigusemõistmise olemust paremini mõistma õpetada.

Koormusest

Ma ei tea, kuidas teile, austatud kuulajad, ent minule tundub, et liialt sageli esitatakse kohtule kirjalikke materjale, mis sisaldavad lehekülgede kaupa asjassepuutumatut hägust argumentatsiooni, sealhulgas väljavõtteid asjassepuutumatutest Riigikohtu lahendeist.

Ettepanek: ehk peaks kehtestama menetlusosaliste kirjatöödele mahupiirangud? Jah, see sunnib menetlusosalisi rohkem vaeva nägema, sest selge ja asjakohane tekst on vaimselt nõudlikum.

Vaevalt et tõde seepärast selgitamata jääb. 

Kohtunik kohtualusele: „Kas te teate, et peate rääkima ainult tõtt?“

„Ei,“ vastab kohtualune, „seda ma ei teadnud.“

„Niisiis, mida te võite enda õigustamiseks öelda?“

„Härra kohtunik, sääraste kitsenduste juures ma ei teagi, mida öelda.“

Seaduste tarbetu, vaid euroraha ärakasutamise või endale töö väljamõtlemisega põhjendatav seaduste kokku- ja lahkukirjutamine tuleb otsekohe lõpetada. Ka see suurendab kohtute koormust, põhjustab vigu ja kulu. 

Juristidena peaksime mu meelest ühiselt vastu astuma ka läbimõtlematutele käskudele, keeldudele ja karistustele. Pea igale ühiskonda raputanud sündmusele järgnev populistlik reaktsioon „keelame või karistame!“ teeb ka õigusemõistmise autoriteedile rohkem kahju, kui esialgu paistab.

Kohtunike nähtavusest

Arvan, et kohtunike suurem nähtavus on autoriteedile kasuks. Mulle meeldis 2. aprillil 2018 Eesti Päevalehes ilmunud intervjuu Tallinna Ringkonnakohtu esimehe Villem Lapimaaga. Olen nõus tema mõttega, et kohtunik võiks oma nime ja näoga vahel lahendit ka avalikkusele selgitada. Nii ei jää avalikkuses kõlama mõne huvitatud poole tihti vildakas käsitlus otsusest. Eks ole ju nii, et mittearusaamine ja aru saada mittetahtmine on kaks eri asja.

Suurem nähtavus ei tähenda kohtu ja kohtunike lülitumist meelelahutustööstusesse. See, et tantsu- ja laulusaadetes ei käida ega eksponeerita end seltskonnaajakirjanduses, on autoriteedi tagamisel elementaarne. Ma ei pea silmas isegi vaid seda. Loodan, et me ei jõua selleni, mis tavaline mõnes teises riigis, ehk siis kohtuistungite massiliste ülekanneteni.

Pistoriuse protsessi otseülekanne raadios ja osalt televisioonis liigitub mu meelest samuti meelelahutuse valdkonda. Igas riigis ja ühiskonnas omad kombed, aga siia midagi sellist küll ei sooviks. Vaevalt see kohtu autoriteeti kasvataks.

Selge sõnum 

Aastaid õpetati juriste n-ö juriidiliselt kirjutama. Leiutama teooriaid sealgi, kus neid vaja pole, ütlema selget segaselt. Kenitlev paljusõnalisus sai justkui kvaliteedimärgiks. See aeg on läbi. Muutused tulevad paraku aegamööda. Aga need võiksid jõuda ka kohtutesse. Inimestele arusaadav otsus ja jutt tõstab kohtu autoriteeti.

Mu hea Rootsi kolleeg, endine halduskohtunik, jutustas, kuidas neid pandi kohtus kirjutama olulistes asjades pressiteadete põhju. Inimestele arusaadavalt. Vastuseis ja pingutus olnud võimas. Ent kui selgelt kirjutamine käes, leiti korraga, et ka otsuse võib ju kirjutada otsekoheselt, lihtsalt ja selgelt, tarbetute keerutusteta.

Kohtunikkonna sees pingete külvamine

On hea, et kohtunikkond ei ole kinnine selts, kohtuastmed ja -harud kontrollivad üksteist.

Kardan siiski, et erinevate kohtuharude tulemuslikkuse ja töökuse õiglane võrdlemine on võimatu. Tõenäoliselt on statistika abil võrdlemine võimatu ka ühe kohtu sees. Kas sedalaadi võrdlustest ja võistlusest saadav kasu on suurem võimalikust kahjust? Mida vähem on kohtunikul pinget, seda parem.

Kokkuvõtteks sellest, mis meil on hästi

Arvan, et kohtunike valiku, nimetamise ja vabastamise korraldus tagavad nii sõltumatuse kui ka asjatundlikkuse.

Kohtunikuameti eluaegsus on autoriteedi, sõltumatu ja erapooletu õigusemõistmise seisukohalt ülioluline. Populistlike rünnakute sihtmärk on seegi. Julgen väita, et kohtunike otsevalimine ei muuda õigusemõistmist ühiskonnas usaldatavamaks ega autoriteetsemaks. Vastupidi. Sellega on nagu presidendi otsevalimisega. Otse valitud presidendid kaotavad autoriteeti demokraatia tingimusis kiiresti. Soome näide näib justkui viitavat vastupidisele, ent pangem tähele: otsustusvõimuta otse valitud ja populaarsele presidendile tahaks seesama valija anda ka võimu. Kohtunik peab tegema otsuseid põhiseaduse ja seaduse alusel. Teda ei tohi panna olukorda, kus ta peab tahtma poliitikuile või avalikkusele meeldida.

Meeldima peaks justnimelt meeldida mittetahtmine.

Tänan.