Õiguskantsler Ülle Madise avakõne Inimõiguste aastakonverentsil 10. detsembril 2019

Head konverentsist osavõtjad

Täna peame inimõiguste aastakonverentsi ja tähistame rahvusvahelist inimõiguste päeva esimest korda ilma Eesti riigimehe ja õigusriigi kaitsja dr Mart Nutita. Elurõõmsamat ja sügavamat inimest kui tema on raske ette kujutada, mistap ärgem enam kurvastagem, vaid hoidkem Marti alati oma südames ja tundkem vastutust tema elutöö ees. Vaev, mida meie eelkäijad on näinud, et meil läheks praegu nii hästi, kui läheb, on austust väärt, seda ei tohi hetkekasu või tuju ajel tuulde lasta. Oleme esivanemaid ja eelkäijaid väärt vaid siis, kui kanname edasi õigusriikluse aadet.

Tehkem Mardile selle eest üks suur mälestusaplaus.

 

Head mõttekaaslased

Inimese tunnustamine Inimesena aitab endalgi olla hea.

Inimõiguste ainus usutav tagatis on õigusriik. Rule of law and liberal democracy inglise keeles ja Rechtsstaat saksa keeles – see hõlmab mõlemat.

Õigusriik kaitseb inimväärikust ning igaühe vabadust ja vastutust. Õigusriigis kehtivad seadused kõikidele ühtmoodi, sest kellegi käes pole liialt palju võimu. Ka parlament peab alluma põhiseadusele, valitsus omakorda parlamendile, seadusele ja põhiseadusele; kohus peab olema ja ka näima sõltumatu, mis tähendab: täitma sõltumatult seadust ja põhiseadust. Ühegi võimuharu ega ametikandja tegevus ei tohi olla seaduse ega kontrolli alt väljas ja mitte kellelgi ei tohi olla voli teha kiiresti, kitsas ringis ja teiste võimuharude ning rahva kontrollita ühiskonda mõjutavaid otsuseid.

Eelkirjeldatud võimude lahusus ja tasakaalustatus on õigusriigi tuum ja seeläbi inimõiguste tagatis. Samamoodi on oluline sõltumatu ajakirjandus ja õigusriiklust soosiv avalik arvamus, mis omakorda eeldab heast haridusest võrsuvat tarkust ja südametunnistust.

Ülikoolilinna Tartusse kogunes hiljuti saalitäis Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete ringi noori, nad olid kutsunud mind arutama, kuidas kaitsta õigusriiki. Noored olid mures. Mina olen ka. Paljud on.

Õigusriiki ja seeläbi inimõigusi ohustab mu meelest kaks ründevektorit.

Esiteks: alati on olemas inimesed, kes soovivad ainuvõimu.

Enamasti tahetakse piiramatut võimu omaenda hüvede ja võimutunde nimel. Jutt sealjuures on mõistagi teine. Populism polegi ju muud kui kaval strateegia võimu saamiseks ja hoidmiseks. Jämedate värvidega visandades: moraalselt puhas ühtne rahvas on allutatud ebamoraalsele korrumpeerunud eliidile, kelle käest tuleb võim tagasi võtta. Populistid väidavad end olevat ainsad, kes rahva tegeliku tahte on ära tundnud.  

Paraku ei ole ühiskonna hea käekäigu tagamiseks üht ja ainuõiget retsepti (olgu tegu pensionikorralduse või lasteaia õppekavaga), ja rahvas ei ole ju ühtne ega saagi olla: inimestel on erinevad mõtted, tunded, huvid.

Harvem, ent siiski kehutab ainuvõimu võtma siiras usk, et rahvust teisiti ei päästa. Seesugust ideoloogilist õigusriigi lammutamise alust on nähtud näiteks Poolas.

Praeguseks on kõva käe ihalus hakanud kuuldavasti levima ka mõnes kliimaaktivistide ringkonnas. Usutakse, et vaid nii saab päästa maakera, sest ega teisiti lihasöömist, lendamist ja rõõmsat tarbimist keelata õnnestu.

 

Hoopis omaette rühma moodustavad algoritmide usku noorema põlve mõtlejad, kelle meelest senine riigikorraldus on oma aja ära elanud. Ääremärkusena: tehnoloogiat, massandmetöötlust ja tehisintellekti saab teatavasti kasutada nii heatahtliku abilise kui ka relvana. Tehnoloogia teeb need, kel juba on äriline või poliitiline võim, veelgi võimsamaks. 

 

Ühisosa on neil gruppidel selles, et olemasolev võimude lahusus ja tasakaalustatus ning võimutäise koondumist tõkestavad mehhanismid tuleb lõhkuda. Üksmeel püsibki vaid lõhkumisfaasis; selles, kuidas edasi minna, neil üksmeelt mõistagi ei ole.

 

Austatud inimõiguste kaitsjad

 

Õigusriigi lammutamine ja inimõiguste kaitsest loobumine on veretult teostatav siis, kui rahvas on kõva käega nõus.  

 

Üldrahvalik valmidus ainuvõimu aktsepteerida ongi teine õigusriigi ründevektor.

Seesugune valmidus ei teki tühjalt kohalt.

Pakun, et see on pikaaegse halva valitsemise (good governace vastand bad governance), näiteks ilmajäetuse ignoreerimise, aga ka liialdatud poliitkorrektsuse tagajärg.

Francis Fukuyama tunnistas äsjases intervjuus Andres Herkelile, et ehk mindi tunnete ja mõtete pealesurumisega liiale, ehk pandi liialt paljud end nähtamatu ja väärtusetuna tundma (need kahtlused kirjutab tuntud teadlane hoolikalt lahti raamatus „Identity“).

Isegi keelekasutusega on ehitatud inimeste ette ülbeid barjääre. „Haldussuutlikkus“, „struktuurifondid“, „võtmepädevused“, „energiapööre“ jms ei saa usaldust suurendada, vaid tekitavad protesti. Nagu sõnadesse peidetud osavõtmatuski. „Klient ei saanud teenust,“ on omavalitsustegelasel lihtsam nentida, kui otse öelda: „Laps ja ta ema jäeti hätta.“ Mul on hea meel, et selge sõnum on tõusnud ausse. On ju selge sõnum inimese austamise märk.    

Küllap on võimu äraandmise valmiduse taga oma osa ka tüdimusel kõrvulukustavast „mürast“. Muide, avaliku arvamuse uuringud näitavad, et autoritaarsetes režiimides usuvad inimesed juhtide ausust ja suuna õigsust rohkem kui vabades ühiskondades. Tehnoloogia suurendab autoritaarsete valitsejate kontrollijõudu veelgi.  

Ju on inimlik ka üldrahvalik tüdimus ja väsimus sellest, mis on. Nii tõdes George Orwell oma 1940. aastal ilmunud arvustuses „Mein Kampfi“ kohta, et mingil põhjusel võivad inimesed alluda manipulatsioonile ja olla ühel hetkel valmis – seejuures paratamatu välise surveta − loobuma rahust ja heaolust. Alles pärast aastaid kaotusi ja nälga meel muutub.

Liidrid peavad suutma olla nii ratsionaalsed kui ka puudutada rahva südant. Seejuures tuleb olla aus, usaldusväärne, kompetentne, valmis kangelaslikult taluma ka ülekohut. Tõelisele riigimehele saab tunnustus osaks tagantjärele, kui üldse.

Head sõbrad

Õigusriik väärib hoidmist, kuigi väidetakse, et tasakaalustatud, inimeste õigusi arvestav demokraatlik valitsemine ei soosi suuri kiireid reforme. Kui on „revolutsiooniline olukord“, on rahva enamus ka suuri valusaid reforme toetanud.

Valgustatud monarh pole kahjuks päriselus võimalik, võim korrumpeerib. Kui keegi saaks enda kätte nii palju võimu, et ühiskonda, hüvede jaotust, õigusi ja kohustusi kiiresti muuta, toimuks see suure tõenäosusega kellegi isiklikes, äri- või poliitilistes, mitte üldistes huvides.

Kuidas kasvatada rahva nõudlust mõistlike otsuste järele? Demokraatlikus riigijuhtimises peab apollooniline ehk selgusele, loogikale ja konfliktide vähendamisele suunatud vaim suutma tasakaalustada tundepõhist, meelalahutuslikku dionüüsilist vaimustust.

Selge sõnum, ülemäärast protesti esile kutsuva poliitkorrektsuse ja inimeste valikute ülemäärase piiramise vältimine, vaimse vabaduse hoidmine: inimene hakkab vastu, kui püüda teda malakaga õitsvasse tulevikku ajada, ette öelda, kuidas ta tundma ja mida mõtlema peab ning milliste sõnadega rääkida tohib.

Teisele inimesele sõna või teoga haiget tegemine on lubamatu, ent solvumise aluste kunstlik väljamõtlemine ei aita sellele tunnetusele kaasa.

Protestist teevad ja ütlevad inimesed teinekord asju, mida kainelt kaalutledes ei ütleks ega teeks.

Õigluse üle otsustamisel olgu igaühele abiks John Rawlsi teadmatuse loor (veil of ignorance). Kuidas ühiskonnaelu korraldada nii, et see oleks õiglane mistahes vaatepunktist: ükskõik, kas oled noor või vana, haige või terve, ettevõtlik hipster või nokitseja teadlane, selle või teise sättumusega, maalt või linnast, milline on su emakeel ja usutunnistus. Kui vaid saaks õigluse ja headuse nõnda, erapooletult ja eelarvamusteta paika kaaluda!    

Head mõttekaaslased, püüdkem olla head inimesed, hoidkem meelerahu ja elurõõmu.

Aitäh!