Õiguskantsler Ülle Madise: Ülle Madise: ligimese märkamise vajalik kunst

EPL, 18. detsember 2018

 

Kord varakevadel ootasin Tallinna ülikooli ees trammi. Seal, nagu sageli, seisis ka sportlik valge kepiga noormees, ikka paar sammu teeservast eemal. Sõiduteed kattis pea põlvekõrgune märg porisegune lumi. Korraga kihutas mööda takso, must Mercedes. Kõik, mis oli teel, maandus inimestele. Sain ka mina oma jao. Auto numbrit ma ei näinud, sest ma ei näe kaugele, hämaras eriti mitte. Niisiis jäi politsei kutsumata ja taksojuht karistamata.

See kena noormees, samuti porine, kahjuks ei saanud näha teiste nägudel ahastust. Ei, seal ei mõeldud enda räpasest palitust. Mõeldi mehele, kes ei näe. Ei mina ega teisedki teadnud, mida sel puhul teha. Kas astuda juurde ja asuda puhastama? Teeb see asja hullemaks, tunneb ta end siis veel kehvemini?

I

Tajusin tol hetkel vahetult, et me ei oska puuetega inimestega käituda ega olla. Sama kehtib muide ka vanade inimeste kohta. Mõni tõesti vajab selgitust, et puue ja vanadus ei nakka. Teine aga tahabki siiralt teada, kuidas on õige. Kas ratastoolis inimesele tohib tervituseks kätt anda? Ta ju istub ja ehk hakkab end nüüd minu pärast püsti ajama? Tuleb ette toolis istuja asemel üle ta pea saatjaga rääkimistki – et see on viga, peaks küsimatagi selge olema. Kuidas olla, kui sõbral on vaimupuudega laps? Kas pime solvub, kui temaga vesteldes kasutada väljendeid „eks me näe” ja kurdiga „no kuule!”.

Aga kas tohib pimedal varrukast haarata ja teda talutama hakata, ilma et ta oleks seda palunud? Kuidas austada inimest just sellisena, nagu ta on? Kaastundeta, üleolekuta ja alavääristuseta. Lihtsalt, normaalselt ja mõnusa lugupidamisega.

Too trammipeatuse lugu lõppes muide nii, et mitu nädalat hiljem astusin samale valge kepiga mehele ligi ja jutustasin, kuidas inimesed suhtusid ja milline lurjus oli taksojuht. Et kõik said oma jao. Kes portsu lapsevankrisse, kes heledale jopele. Tundus, et see oli talle tähtis.

II

Ajaloolane ja suursaadik Margus Laidre tõdes oma suurepärases Postimehe essees „Kaks minutit vihkamist” (10.11.2017): „Laialt leviv agressiivsus evib kontrolli alt väljudes omakorda potentsiaali teiseneda kollektiivseks hulluseks. Et siis hiljem need, kel ehk õnnestub see üle elada, saaksid öelda „ei iialgi enam” nagu palju kordi varemgi, enne kui kõik otsast peale algab.”

Pole parata, ajalugu on näidanud, et inimene metsistub õige lihtsasti. Kas pole? Praegu ongi varasemast suurem kiusatus see pea igas inimeses pesitsev metslane jälle valla päästa. Liiga paljud tunnevad end tänapäeva maailmas ähvardatuna ja millestki ebaõiglaselt ilmajäetuna. See on ohtlik pinnas. Kui loobume iga inimelu ühetaolisest väärtustamisest ning asume mõne inimrühma puhul allahindlust tegema, siis saavad lõpuks viga kõik. Metsistumine ei säästa kedagi, kollektiivne hullus kisub kõik kaasa. Seepärast tuleb hoolitseda, et inimesed ei tunneks end halvasti, ja selgitada, et iga elu, mis on antud, on väärtus. Igaühel oma saatus, head ja vead. Just iseenda ja teiste ebatäiuslikkuse tunnetamine ning sellega leppimine teeb meist lihast ja verest inimesed, muudab ühiskonna tugevaks ja elu põnevaks.

III

Kaasamisest räägitakse valjul häälel, ent tihtipeale osutub vastanduvate huvide aus kaalumine siiski liiga tülikaks ja jääb oma sisulises tähenduses ära. Puuetega inimeste asjades pole küsimus isegi niivõrd huvide kokkupõrgetes, vaid maailmatajus. Nad ise teavad kõige paremini, mida on vaja ja mis on mõistlik. Olgu tegu hoonete juurdepääsetavuse ja siseliikluse, telesaadete subtitreerimise või kasutajale mugavate veebilehtedega. Õnneks on tuua häid näiteid elust endast. Vähem, kui sooviks, aga siiski. Rajatakse lifte ja kaldteid ka muinsuskaitsealustesse majadesse, olgu või Tallinna raekotta. Kõrgetest treppidest ei jaksa üles ronida mitte ainult liikumispuudega inimesed, vaid ka need, kel jalg kipsis, süda nõrk või kes juba auväärses eas ja liigesed kehvad.

Avalike asutuste veebilehtede ja mobiilirakenduste „loetavus” tasapisi paraneb, kui pööratakse tähelepanu nende visuaalse tajutavusele ja töökindlusele. Kui mõnda ajalehte saab juba kuulata, siis telesaadete loetavus ehk saadetele subtiitrite lisamine edeneb loodetust aeglasemalt.

IV

Samal ajal tekitab kummastust, kuidas riigile kuuluv äriühing lõpetab majanduslikel kaalutlustel puuetega inimestele kasutamiskõlbliku Tallinna-Pärnu rongiühenduse. Tõsi, Lelles saab ju bussile istuda. Kuigi kohalik transpordikorraldaja küll lubab, et 48-tunnise etteteatamisega suudetakse soovijale organiseerida ka vajalik invasõiduk, tähendab see siiski, et ühiskonna olulise ja paraku nõrgema grupi jaoks on liikumisvõimalused taas varasemaga võrreldes ahtamaks jäänud.

Sekkumine, soovitatavalt sõbralik, võib probleeme lahendada. Narvas oli näiteks rongi perroon saanud vale kõrgusega. Ratastooliga ei pääsenud rongi ega sealt välja. Ratastoolis inimene võttis olukorra videosse, postitas selle sotsiaalmeediasse ja lükkas emotsioonidele hoo sisse. Kui õiguskantsleri ametkonna kolleegid videot nägid, andsime asjale n-ö ametliku käigu. Selgus, nagu tihtilugu juhtub, et tegemist oli inimliku eksitusega. Tänati signaali eest ja perroon tehti paari päevaga korda. Klopsiti kokku ajutine, kuid toimiv puitkonstruktsioon.

Räpina kuulsa pangaautomaadi puhul oli lahendus sarnane, ent aega kulus kuuldavasti veidi rohkem…

V

Üks mu jaoks oluline inimene on öelnud: „Nii nagu meedia ja ühiskond ei usu jõuluvanasse, ausasse poliitikusse, õnnelikku vanainimesse, ei usu ta ka rõõmsasse puudega inimesse. On oluline, kuidas me inimesi näeme.” See ei peaks nii olema. Inimese õnn ja rahulolu ei tohiks nii palju sõltuda tema vanusest ega ka puudest.

Kuigi parlamenti ja valitsust on kombeks hurjutada laiskuse ja hoolimatuse pärast, söandan ise pigem tunnustada neid poliitikuid, kes on just selle valdkonna koos tõrjutute muredega enda kanda võtnud.

Ministrid Kaia Iva ja Riina Sikkut, riigikogu liikmed Helmen Kütt, Monika Haukanõmm, Jüri Jaanson, Tiina Kangro ja Peeter Ernits on nende seas, kes ei väsi sõnastamast olulisi ja valusaid küsimusi, millele vastamisega riik ja ühiskond tervikuna on siiani hätta jäänud. Mis veelgi tähtsam: paljudele küsimustele on pärast põhjalikku arutelu leitud ka vastused ja toimivad lahendused.

Alates 1. jaanuarist 2019 hakkab õiguskantsler täitma ka ÜRO puuetega inimeste õiguste kaitse konventsioonis sõnastatud kohustuste ja eesmärkide järelevaataja ja edendaja rolli. Olen seadnud kogu meie ametkonnale sihi hoida heaks inimeseks olemist auväärsel positsioonil ja seega inimõigusi au sees; julgustada võtma teist inimest enda kõrval sellisena, nagu ta on; vahendada puuetega inimestelt saadud teadmist, kuidas nad sooviksid, et neisse suhtutaks. Muu hulgas soovin muuta puuetega inimeste vaatenurga iga seaduse ja määruse põhiseaduslikkuse analüüsi osaks.

Õigused paberil ja inimene statistilise ühikuna on üks asi. Kas inimene saab elada oma elu enese parima versioonina, oma õigusi päriselt kasutada, nii et see ongi ühiskondlik normaalsus, on hoopis teine asi. Minu jaoks väärib tähelepanu just see teine eesmärk.