Ülle Madise: On the Possibility of Good Agreements
On January 27, the magazine Edasi published an article by Chancellor of Justice Ülle Madise titled "On the Possibility of Good Agreements." The article is available only in Estonian.
Heade kokkulepete võimalikkusest
Ülle Madise
Ajaloolaste hilisema hinnangu järgi oleks Hispaania kodusõda lõpuks lahvatanud mistahes valimistulemuse korral, sest pinge ja polariseerumine oli ühiskonnas paisunud niivõrd tugevaks. Leppimatu poliitiline vaen pakub kahtlemata vaatemängu: põnev, julm ja kasutu nagu härjavõitlus. Küllap meeldib üksteise vastu ässitatud madin suurele osale avalikkusestki, ent põhjustab lõpuks kannatusi, ei kasvata rikkust ega loo õnnelikku tulevikku.
Kas üles köetud ühiskonnast auru väljalaskmiseks on ikka vältimatult vaja ohvreid ja purustusi? Kas tõesti on moraalne selline ühiskonnakorraldus, kus igaüks on kitsalt enda eest väljas, rusikas püsti? Kui teisi oma tahtele allutada, alla suruda ei õnnestu, siis tulgu või hukk! Ja hukk tulebki, või vähemalt pikaajalist soovitud tulemust ei tule, kui ühiselu püütakse mõistlikkusest ja vastutusest kantud kokkulepete asemel juhtida toore jõuga. See käib nii riigielu kui ka kohaliku elu kohta, kehtib isegi küla-, ühistu- ja koolielus.
Teadagi saab korraliku sõnasõja joonelt käima, kui teemaks on lasteaialaste jõulupakid, koolipäeva algusaeg või ühistus prügi sorteerimine. Nursipalu harjutusväljast või kodu lähistele tuulikupargi rajamisest rääkimata. Ei jagu kannatust esmalt kuulata, mida teised tahavad, arvavad ja tunnevad, ega sellest lähtudes parimat lahendust otsida. Tõsi, vastastikust usaldust ka ei ole, sest alt on veetud ja üle kavaldatud ennegi. Nõnda ragiseb õhk pingest juba enne arutelu algust. Asja ei tee paremaks arutelu hoopis võimatuks muutvad ränd-meeleavaldajad.
Veel keerulisem, samas igale inimesele ehk siiski mitte nii lähedane, kui uus raudtee oma aia taga, on riigieelarves raha jaotamine. Kuidas ühiskonnas parimat tulevikku silmas pidades kokku leppida, kui palju on vaja makse koguda ja kui palju peaks kogutud tulust saama näiteks teatrid või looduskaitsjad?
Põhiseaduse järgi pole miski automaatselt esmatähtis. Ei ole seda ei kultuur, haridus, julgeolek, tervishoid, kliimasoojenemise vastane võitlus, majanduskasv ega miski muu. Tõsi, leidub neid, kelle meelest just mõni neist on kõige muu eeldus. Paraku on need kõik üksteise eelduseks. Alati tuleb otsida mõistlikku tasakaalu, ühiskondlikku kokkulepet. Veidi aitab siingi vana hea John Rawlsi teadmatuse loor: rahajagamine peaks tunduma õiglane igast vaatepunktist: nii päästjale, arstile, õpetajale, koorilauljale kui ka kõigile teistele, kes otse või kaude maksumaksja palgal. Ja mis sugugi mitte tähtsusetu: ka maksumaksjale. Laste- ja peretoetused, pensionid, puuetega inimeste toetamine ja hättasattunute abistamine on põhiseaduslikud kohustused, kus summad seadusega paika pandud. Tasakaalupunkti tuleb mõistagi otsida noid seadusigi tehes.
Kõikidele toob enim kasu kokkuleppedemokraatia. Hea kokkulepe on see, mis tundub võimalikult paljudele osalistele mõistlik ja õiglane. Seesuguse kokkuleppeni jõudmine nõuab jaksu teisi veenda, endast erinevaga – vahel enda meelest ekslikugagi – leppida, ja küllap vahel ka ajutise üleolekupositsiooni kasutamata jätmist. Ühesõnaga mõistust ja mitme sammu ettemõtlemist ning sellest tulenevat vaoshoitust.
Poliitmängurid, propagandameistrid ja tulipead ei põhjustanud suurt ohtu, kuni enamus mõistis, et värvikas vastandumine on lõbus, ent kahjulik. Paheline poliittehnoloogia pakub lihtsat lahendust: olla kõige ja kõigi vastu. Ja see on kõikidele ohtlik. Kas see tuli tühjalt kohalt? Ei. Eks laotud ju üha igavamaks ja kaugemaks muutuva poliitikaga vastutustundetule poliitikastiilile vundamenti. Kas laiskusest või kurjast tahtest, kes seda teab. Igatahes ei käskinud keegi muuta riigivalitsemist arusaadamatuks, üha enam kinnikiiluvaks ja umbekasvavaks masinavärgiks, mis toimib kui vääramatu jõud ja mille kõrval pole muud kui käsi laiutada, et raha pole ja seda ega toda teha ei saa, karavan läheb muudkui edasi. Nii siis tekkiski nõudlus ja pakkumine selle järele, et oleks siis kasvõi kõige ja kõigi vastu. Lihtne ja selge. Koos lammutada on üldse lõbus, ent teadagi, kui ehitamiseks läheb, tuleb kokkuleppimise juurde tagasi tulla. Ja see ei ole enam lõbus.
Ühiskonnaliikmeil on erinevad tunded, mõtted ja huvid. Poliitikute ülesanne on ühtaegu nii oma toetajaid esindada kui ka kogu rahva ühisosa otsida, leida häid kompromisse, ikka selleks, et saaksime rahulikult koos elatud. Ah et õiged otsused tuleb lihtsalt jõuga ellu viia, olgu neil kuitahes palju vastalisi? Paraku ei vii see mõtteviis kaugele. Ajalugu tõestab, et inimestel on lihtsam endast erinevaid kaaskodanikke taluda, õigusi ja kohustusi jagada, kui nad on saanud otsuste tegemisel osaleda, on olnud väärtustatud ja kuulda võetud. Kokkuleppedemokraatias keegi ei võida kõike ega ka kaota kõike.
Niisiis on Eesti poliitilises süsteemis taunimisväärne see, et kokkuleppeid teha ei suudeta, mitte see, et suudetakse. Koalitsioonivalitsuste süsteemis teisiti ei saagi. Iga linna- või vallavolikogu või Riigikogu liige peab tahtma esindada oma valijaid, nende maailmavaadet ning huve. Ükski huvi ei ole teistest automaatselt üle. Ja siin peitub lahendus ka riigieelarvest raha jagamisele erinevate toetust vajavate inimeste ja elualade vahel.
Pole ju kellelgi õigus ülalt alla vaadata ei nende peale, kelle meelest esmatähtis on võidelda kliimasoojenemisega; ega nende peale, kes pelgavad liiga kiireid muutusi; või neile, kes tahaks Eestisse vabamat majandust, palju eripalgelist kultuurielu ja mitmekesisust nagu Londonis. Kõik nad on täieõiguslikud ühiskonnaliikmed, meie inimesed. Meie oma inimesed on Ülemiste ingliskeelsetes kontorites töötavad noored eestlased ja mitte ainult eestlased, Nursipalu kodu- ja metsaomanikud, ja samamoodi ka Lasnamäe ja Narva venelased, nii valitsuse pooldajad kui ka vastased.
Tõrjumine tekitab paraku trotsi, mitte ei veena ümber. Kellegi vastu olemine on lihtne, aitab koonduda ka neil, kes omavahel muis asjus vaateid ei jaga. Ju teab igaüks oma kogemusest, et selline olukord mõistlike ja õiglaste otsusteni ei aita, rahuliku kooselu varjutab üha enam identiteedipõhine vimm.
Seisukohad, mille järgi tuleb täielikult ja kõigis asjus välistada koostöö mõne erakonna või valimisliiduga, kipuvad osutuma rumalaks ja tabama bumerangina mõne ühiskonnarühma kõrvaleheitjat ennast. Äkki on hoopis nii, et mõne erakonna või valimisliidu põhimõtteline välistamine võimalike koalitsioonipartnerite seast tähendab hoopis oma valijate altvedamist? Nii loobutakse ju kompromissi otsimisest juba ette, püüdmatagi oma valijaid kaitsta, kasvõi mõne arengusuuna välistamise kaudu.
Mõne ühiskonnagrupi esindajate põhimõtteline välistamine tähendab sisuliselt selle ühiskonnagrupi välistamist. See aga on nii ebamoraalne kui ka sügavalt ebademokraatlik. Valijaid tuleb veenda ja endale võita, mitte teiste valijaid karistada. Igaühega, kes on valitud, peaks tohtima koostööd teha. Seadused ja riigi sunniaparaat tõkestavad põhiseadusvastased teod, riigireeturid lähevad vangi.
Seega ei tohiks ühegi koalitsiooni moodustamisel olla takistuseks koalitsioonipartneri isik kui selline, vaid küsimus on selles, kas suudetakse kokku leppida konkreetsetes tegudes ja tegematajätmistes. Valijaid on alt vedanud see, kes nõustub koalitsioonikokkuleppega, mis on täpselt vastuolus tema peamise maailmavaate või kaitstava huviga. Näiteks kui eraomandit tugevalt kaitsev erakond nõustub osalema valitsuskoalitsioonis, mis seab sihiks nõnda kõrge kinnisvaramaksu, et see sunnib oma kätega kodu rajanud inimesi kodust loobuma. Või kui ühiskonna nõrgimaid esindav erakond nõustub pensionäride, puuetega inimeste ja laste olukorda oluliselt halvendama. Jah, koalitsioonivalitsus tähendabki seda, et tuleb otsida kokkulepet, järske muudatusi ei saa teha. Ja see pole halb. Otsused peavadki olema võimalikult suurele osale ühiskonnast vastuvõetavad.
Eelöeldu ei käi rahvusvaheliste suhete kohta, sest rahvusvahelise õiguse rikkumisele ei järgne tihtipeale midagi. Kindlasti tuleks hukka mõista salakokkulepped. Olgu rahvusvahelistes suhetes, poliitikas, äris või riigihangetes.
Eelöeldu lähtub mõistusest ja jätab kõrvale kambavaimu, loomuliku soovi olla võitjate poolel ja lasta endast loom välja, nagu koledasti öeldakse. Valimas käimine on raske töö. Ideaalkodanik peaks pidevalt oma maailmavaate ja seisukohtade määratlemise kallal vaeva nägema, jälgima poliitikute tegusid ja uurima kandideerijate programme ning alles seejärel teadlikult hääletama. Tundub igav, eks ole. Ometi nii väga oluline. Ja oleks tehtav, kui kandideerijad tahaksid ausat, huvitavat, mahlakat poliitilist elu, rohkem riski ja tööd valijate sisuliselt esindamisel. Keegi vist eriti ei taha, sest teisiti on lihtsam, ja nii on juba läinud ja teised teevad ju ka.
Paraku kipub Eesti eeskuju otsides vaatama rohkem Ameerika kui mõne väikese kokkuleppedemokraatias elava Euroopa riigi poole. Samas on tõenäoliselt kaine mõistlikkus ja kokkuleppimise võime Eesti püsimise tagatis. Eesti ei saa endale lubada seda, mida saab Ameerika.
Kas teiste enda tahtele allutamise iha allasurumine ning tuleviku eest vastutuse võtmine on inimloomusele ajaloos omane olnud? Ei ole ega saagi vist olema, selgitab Margus Laidre oma hiilgavas essees „Inimene ja sõja vari“ (Akadeemia, 6/2024). Eesti iseseisvuse eeldus on olla teistest parem ja endast üle. Näis, kas õnnestub.