Uued ülesanded

Riigikogu pani 13. juunil 2018 vastu võetud õiguskantsleri seaduse täiendamise seadusega õiguskantslerile kohustusi juurde. Alates 1. jaanuarist 2019 on õiguskantsleri institutsioon ühtlasi riiklik inimõiguste asutus ning täidab ka puuetega inimeste õiguste konventsioonist tulenevaid kaitse ja edendamise ülesandeid. Seadusemuudatus tagab Eestis tõhusama inimõiguste, sealhulgas puuetega inimeste õiguste kaitse.

Riiklik inimõiguste asutus

Uus roll riikliku inimõiguste kaitse ja edendamise asutusena (National Human Rights Institution ehk NHRI) aitab tugevdada õiguskantsleri senist igapäevast inimõiguste kaitse ja edendamise tööd, lisades õiguskantsleri tegevusele rahvusvahelise mõõtme. Riiklikud inimõiguste kaitse ja edendamise asutused (edaspidi: inimõiguste asutused) on põhiseaduse või seaduse alusel loodud sõltumatud riigisisesed asutused, kelle ülesanne on kaitsta ja edendada inimõigusi. Need asutused on nii ÜRO ja Euroopa Liidu kui ka rahvusvaheliste organisatsioonide tunnustatud partnerid. See tähendab näiteks seda, et ÜRO allorganisatsioonid ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet pöörduvad just nende asutuste poole, kui soovivad saada konkreetse riigi inimõiguste olukorra kohta sõltumatut ja tõenduspõhist teavet. 

Inimõiguste asutuste võrk

Inimõiguste asutuste loomise idee tekkis vahetult pärast Teist maailmasõda. Niisuguste asutuste võrgu moodustamise ametlikuks alguseks peetakse aga 1993. aastat, mil ÜRO Peaassamblee kiitis heaks nn Pariisi printsiibid. ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga sätestatud nn Pariisi printsiibid näevad ette, et liikmesriigid peavad looma riikliku inimõiguste asutuse, lähtudes resolutsioonis sõnastatud tingimustest. Viimaste aastakümnete jooksul on inimõiguste asutuste roll järjest kasvanud, nende tähtsust inimõiguste edendamisel ja kaitsel on korduvalt rõhutanud nii ÜRO, Euroopa Liit kui ka Euroopa Nõukogu. 

Riiklik inimõiguste asutus on valitsusest eraldi seisev sõltumatu asutus. See ei ole kodanikeorganisatsioon, kuid teeb kodanikeühendustega aktiivselt koostööd. Riiklik inimõiguste asutus ei mõista kohut. 

Pariisi printsiibid näevad liikmesriikidele ette põhimõtted ja miinimumstandardid, millest riikliku inimõiguste asutuse loomisel lähtuda, kuid ei sea piiranguid asutuse mudelile. Pariisi printsiipide kohaselt peab see olema iseseisev (mh peab autonoomia tagama piisav eelarve), valitsusest sõltumatu ning seaduse ja põhiseaduse alusel loodud asutus, millel on seadusega sätestatud inimõiguste kaitse ja edendamise mandaat. Niisiis on riiklik inimõiguste asutus üldtermin, mis tähendab, et need asutused on Euroopas ja kogu maailmas väga eriilmelised – erinev on nende ülesehitus (nt komisjonid, ombudsmani-tüüpi asutused, instituudid), funktsioonid ja mandaat. On asutusi, kelle tööst olulise osa moodustavad uuringud ja teadusprojektid (nt Taani Inimõiguste Instituut). Samas on ka selliseid asutusi, kes viivad olulisi inimõiguste kaasusi kohtusse (nt Põhja-Iirimaa Inimõiguste Komisjon). Mitmekesisus tuleneb riikide erinevast õigussüsteemist, ajaloost, inimõiguste kaitse praktikast. Eesti inimõiguste asutusega sarnane asutus on näiteks Lätil (akrediteeritud, A-staatus). 

Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet valmistab praegu ette uuringut Euroopa Liidu inimõiguste asutuste kohta. Uuringus võrreldakse nende asutuste mudeleid, volitusi ning parimaid tavasid inimõiguste kaitsel. Uuringu tulemused avaldatakse 2020. aastal.

Pariisi printsiipide kohaselt on inimõiguste asutuste roll üpris lai, kuid neil on kaks peamist vastutusala: 

• edendustöö ehk riigisisese inimõigustel põhineva kultuuri loomine ja toetamine;
• inimõiguste kaitse ehk inimõiguste rikkumiste tuvastamine ja uurimine, nendele tähelepanu juhtimine.

Asutuse ülesanded on järgmised:

• nõustada valitsust ja parlamenti inimõiguste küsimustes; 
• teha koostööd teiste riiklike inimõiguste asutustega, kodanikeühendustega, huvigruppidega, rahvusvaheliste ametite ja organisatsioonidega; 
• esitada inimõiguste olukorrast ülevaateid ja raporteid rahvusvahelistele inimõiguste kaitse organisatsioonide asutusele, komisjonidele. 

Akrediteerimine – mis, kuidas ja milleks?

Igal riiklikul inimõiguste asutusel on võimalik taotleda ametlikku rahvusvahelist akrediteeringut, mis annab asutusele lisaõigusi ÜRO inimõiguste kaitse süsteemis ning seob selle tugevamalt teiste inimõiguste asutuste ning rahvusvaheliste organisatsioonidega. Inimõiguste paremaks kaitseks on rahvusvaheline tugisüsteem väga oluline, sest võimaldab teha koostööd, saada ja jagada teavet, küsida nõu ning vajaduse korral leida ametlikku tuge. Näiteks 2019. aasta juunis avaldas Euroopa inimõiguste asutuste võrgustik ehk European Network of National Human Rights Institutions (ENNHRI) koos teiste organisatsioonidega avaliku kirja Poola inimõiguste asutuse toetuseks. 

Akrediteerimisprotsessi juhib ülemaailmne inimõiguste asutuste võrgustik ehk Global Alliance of National Human Rights Institutions (GANHRI), täpsemalt selle akrediteerimise alakomitee ehk Sub-Committee on Accreditation (SCA). Alakomitee koosneb A-staatusega inimõiguste asutustest: sinna kuulub üks asutus igast GANHRI regioonist (Aafrika, Ameerika, Aasia ja Vaikne Ookean ning Euroopa). Asutused valitakse alakomiteesse kolmeks aastaks. 

Akrediteerimisel hindab alakomitee, kas konkreetne inimõiguste asutus vastab Pariisi printsiipidele. Selleks koostab asutus raporti oma institutsiooni mandaadist, ülesehitusest ning tegevusest inimõiguste kaitsel ja edendamisel. Akrediteerimise alakomitee esitab inimõiguste asutusele küsimusi. Akrediteerimisprotsessist võivad osa võtta ka kodanikuühendused, kes saavad esitada alakomiteele oma hinnangu inimõiguste asutuse kohta. Lõpuks teeb alakomitee otsuse inimõiguste asutuse Pariisi printsiipidele vastavuse kohta ja määrab asutuse staatuse. A-staatus tähendab, et asutus vastab täielikult Pariisi printsiipidele, B-staatus tähendab, et see ei vasta täielikult Pariisi printsiipidele või pole veel esitanud vastavat dokumentatsiooni, et seda hinnata, ning C-staatus tähendab, et asutus ei vasta Pariisi printsiipidele. 

2019. aastal on maailmas üle saja inimõiguste asutuse, millest 79 on akrediteeritud ja vastavad täielikult Pariisi printsiipidele (neil on A-staatus). Täielikku nimekirja riikide kaupa on võimalik vaadata GANHRI veebilehelt. 

Õiguskantsler edastas jaanuaris 2019 akrediteerimise alakomiteele ametliku soovi alustada akrediteerimisprotsessi. Täpsem ajakava selgub 2019. aasta oktoobris pärast alakomitee arutelu. A-staatusega asutus võib osaleda ÜRO inimõiguste nõukogu istungjärgul ja teha suulisi ettekandeid päevakorra teemadel, osaleda plenaardiskussioonidel videosõnumi kaudu, esitada dokumente ja kirjalikke seisukohti ning organiseerida eraldi üritusi inimõiguste nõukogu tegevusvaldkondades. Samuti on A-staatusega asutusel õigus kommenteerida Eesti üldise korralise ülevaatuse (Universal Periodic Review, UPR) raportit ehk teisisõnu anda hinnang inimõiguste olukorrale Eestis. See tähendab, et valitsuse ja kodanikuühenduste seisukohtadele lisandub õiguskantsleri kui Eesti riikliku inimõiguste asutuse analüüs. 

Õiguskantsleri institutsioon on alates veebruarist 2019 samuti Euroopa inimõiguste asutuste võrgustiku (ENNHRI) liige. See võrgustik toetab õiguskantslerit akrediteerimisprotsessi läbimisel. 

Koostöö kodanikuühenduste ja huvigruppidega 

Riiklikud inimõiguste asutused teevad aktiivselt koostööd mitmete huvigruppidega. Niisugused asutused on justkui sild kodanikuorganisatsioonide ja valitsuse ning rahvusvahelise inimõiguste kaitse võrgustiku vahel. 

26. märtsil 2019 kogunes esimest korda õiguskantsleri asutatud inimõiguste nõukoda. 

Inimõiguste nõukojal on 50 liiget. Nõukoja eesmärk on nõustada õiguskantslerit inimõiguste kaitse ja edendamise teemal ning inimõiguste olukorra jälgimisel, sealhulgas:

• inimõiguste kaitse olukorra väljaselgitamisel;
• inimõigustega seotud probleemide tõstatamisel ja neile lahenduste leidmisel;
• inimõigusi käsitlevate uuringute vajaduse väljaselgitamisel ja nende korraldamisel;
• inimõigustealase hariduse edendamisel;
• teabevahetuse parandamisel huvigruppide vahel.

Nõukoja liikmed valib õiguskantsleri moodustatud komisjon avaliku konkursiga. Konkurss kuulutati välja 20. veebruaril. Konkursikuulutuses märkis õiguskantsler, et ootab kandideerima inimesi, kellel on haridus või töökogemus järgmistes valdkondades:

• eakate, laste ja noorte õiguste kaitse,
• puuetega inimeste õiguste kaitse,
• sotsiaalhoolekanne,
• võrdne kohtlemine,
• vägivallaennetus,
• haridus ja teadus,
• tervishoid,
• geenitehnoloogia ja meditsiinieetika,
• tööõigus,
• isikuandmete kaitse,
• rahvus ja keel,
• religioon,
• keskkond,
• ränne.

Kandideerimiseks tuli inimestel saata lühiarvamus selle valdkonna inimõiguste olukorra kohta, mida nad kõige paremini tunnevad. Nõukoja liikmete väljavalimisel juhindus õiguskantsleri moodustatud komisjon võrdse kohtlemise, mitmekesisuse ja tasakaalustatuse põhimõtetest.

Nõukoja statuut sätestab, et vajaduse korral võib õiguskantsler kutsuda nõukotta uusi liikmeid, nõukoja liikme volitus on personaalne ning nõukotta kuulumine ja selle töös osalemine on vabatahtlik. Õiguskantsler võib nõukoja liikmelt nõu küsida ka otse või kutsuda kokku valdkondlikke töörühmi.

Nõukoda on valitud neljaks aastaks ning see peab koosolekuid vähemalt kaks korda aastas. Nõukoja liikmete arvamused ja soovitused ei ole õiguskantslerile siduvad.

26. märtsi avaistungil tutvustasid kõik nõukoja liikmed lühidalt enda kogemusi ja teadmisi ning väljendasid oma ootusi nõukoja töö suhtes. Avaistungi teises osas arutleti (nii rühmaarutelu kui ka plenaardiskussioon) vaesuse ja ilmajäetuse teemal. Õiguskantsler palus nõukoja liikmetel vastata kahele küsimusele: „Kuidas peegelduvad vaesus ja ilmajäetus nõukoja liikme tegevusalal ja kogemustes?“ ning „Millised oleksid nende probleemide võimalikud lahendused?“

Pärast avaistungit palus õiguskantsler nõukoja liikmetelt kirjalikku tagasisidet nii istungi kui ka nende ootuste ja vajaduste kohta. Nõukoja liikmed tõid välja, et soovivad rohkem teada õiguskantsleri tegevusest: ülevaadet õiguskantsleri lahendatud probleemidest ning tema institutsiooni pädevuse piiridest. 

Riikliku inimõiguste asutuse tegevus 2019. aastal

Puuetega inimeste õiguste kaitse

Riigikogu ratifitseeris puuetega inimeste õiguste konventsiooni (edaspidi konventsioon) ja selle fakultatiivprotokolli 21. märtsil 2012. Sellega võttis Eesti riik endale kohustuse edendada puuetega inimeste võimalusi täielikult ja iseseisvalt ühiskonnaelus osalemiseks. Konventsiooni artikkel 4 sätestab, et osalisriikidel tuleb võtta kasutusele seadusandlikud, administratiivsed ja muud abinõud, et tagada konventsioonis sätestatud puuetega inimeste õiguste kaitse. 

Et konventsioonis seatud eesmärgid saavutada, kohustab konventsiooni artikli 33 lõige 1 iga riiki looma asutuse või organisatsiooni, mis hakkab tegelema konventsiooni rakendamisega. Aastaid kestsid arutelud selle üle, mis organisatsioon või organisatsioonid võiksid seda rolli täita Eestis. 2018. aasta suvel otsustas Riigikogu anda see ülesanne õiguskantslerile. Parlament täiendas õiguskantsleri seadust sättega, mille kohaselt täidab õiguskantsler alates 1. jaanuarist 2019 puuetega inimeste õiguste konventsioonis sõnastatud kohustuste ja eesmärkide edendaja ning järelevaataja rolli. Õiguskantsler seisab selle eest, et puuetega inimesed saaksid põhiõigusi ja -vabadusi teostada teistega võrdsetel alustel. 

Uue ülesandega tuli kaasa ka riigieelarveline lisarahastus, mille toel sai õiguskantsler kaasata oma ametkonna töösse puuetega inimeste valdkonna juhi. 2019. aasta kevadel kutsus õiguskantsler kokku puuetega inimeste nõukoja, mis pidas avakoosoleku 31. mail. Nõukoja korralised koosolekud toimuvad kaks korda aastas. 

Koostöö puuetega inimestega

Konventsiooni artikli 33 lõike 3 kohaselt peavad kodanikuühendused, eriti puuetega inimesed ja nende esindusorganisatsioonid, olema kaasatud järelevalveprotsessi ja selles täiel määral osalema.

Õiguskantsler kutsus selle eesmärgi täitmiseks kokku puuetega inimeste nõukoja. Nõukoja liikmed on puudega inimesed ja nende organisatsioonide esindajad. Nõukoda koguneb korraliselt vähemalt kaks korda aastas. Vajaduse korral moodustatakse konkreetsete teemadega tegelemiseks töörühmi. 

Nõukoja esimene kohtumine toimus 31. mail 2019 Riigikogu konverentsikeskuses. Esimesel kohtumisel sõnastati puudega inimeste jaoks olulised lahendamist vajavad probleemid ning väljendati ootusi nõukoja töö suhtes. Samuti kuulati Riigikogu sotsiaalkomisjoni puuetega inimeste õiguste tagamisega seotud plaane eelseisvaks neljaks aastaks. Nõukojas jäi kõlama juurdepääsu (nii hoonetele, transpordile kui ka informatsioonile) ja teenuste kättesaadavuse teema (piirkondlikud erinevused, keeruline ja koormav menetlusprotsess ja teenuste ebapiisav maht).

Lisaks suhtleb õiguskantsleri ametkond tihedalt Puuetega Inimeste Kojaga, kellega koostöös lahendame puuetega inimeste probleeme. Tuletame ametkondadele meelde, et puuetega inimeste probleemide lahendamisse tuleb kaasata puudega inimesed, sest just nemad oskavad leida parima võimaliku lahenduse.

Konventsiooni täitmise aruandlus

Konventsiooni artikkel 35 näeb ette, et osalisriigid esitavad ÜRO puuetega inimeste õiguste komiteele aruandeid konventsioonist tulenevate kohustuste täitmiseks võetud meetmete ning selles osas saavutatud edusammude kohta. Eesti riik esitas oma aruande 2015. aasta novembris. 

Komitee ootab osalisriikide raportite kohta arvamust ka puuetega inimesi esindavatelt organisatsioonidelt, samuti konventsiooni artikli 33 alusel konventsiooni rakendamist jälgivatelt organisatsioonidelt.

9. aprillil 2019 toimus Genfis kohtumine puuetega inimeste õiguste komiteega. Kohtumisel osalesid nii õiguskantsleri nõunik kui ka Eesti Puuetega Inimeste Koja esindajad. Ühiselt anti komiteele ülevaade konventsiooni täitmisest ja puuetega inimeste olukorrast Eestis. 

Ennetus ja edendus

Õiguskantsleri ülesanne on tutvustada puuetega inimeste õigusi ja seista hea selle eest, et puuetega inimesi kaasataks otsustamisse ja laiemalt ühiskonnaellu. Peame tähtsaks parandada ühiskonna teadlikkust puuetega inimeste õigustest.

Õiguskantsler ja tema nõunikud osalevad aktiivselt nii avalikus kui ka erialaspetsialistide debatis, võtavad sõna seminaridel, konverentsidel ja meedias. Õiguskantsleri nõunikud on kirjutanud nii ajakirjas Sotsiaaltöö kui ka Juridica. Kristi Ploomi ja Riste Uuesoo käsitlesid oma artiklis sotsiaalteenuste tutvustamist linnade ja valdade kodulehtedel, Juta Saarevet kirjutas õiguskantsleri tegevusest puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamisel ja Vallo Olle valdade ja linnade korraldatavate kohustuslike kohalike sotsiaalteenuste probleemidest. 

Selleks et me oskaks hinnata puuetega inimeste olukorda õigesti, peab seda uurima. Praegu puudub Eestis usaldusväärne tervikpilt ja statistika selle kohta, kui hästi või halvasti on tagatud puuetega inimeste õigused. Näiteks puudub ülevaade juurdepääsetavusest. Pole teada, kui palju tervishoiu- ja haridusasutusi või sotsiaalteenuste osutamise kohti on puuetega inimestele ligipääsetavad, samuti pole andmeid, kui suures ulatuses on kõigile kasutatav ühistransport. Ülevaate saamiseks palus õiguskantsler teavet Eesti Haigekassalt, Terviseametilt, Teadus- ja Haridusministeeriumilt ning Sotsiaalkindlustusametilt. Ülevaade on vajalik selleks, et liikuda järk-järgult puuetega inimeste õiguste täieliku tagamiseni.

Ligipääs valimistele

Riik peab hoolitsema selle eest, et kõik valijad, teiste hulgas puuetega inimesed, saaksid teostada oma poliitilisi õigusi võrdsetel alustel. See tähendab, et hääletusprotseduurid, -vahendid ja -materjalid oleksid puuetega inimeste vajadustele kohandatud, neile sobilikud, juurdepääsetavad, lihtsalt mõistetavad ja kasutatavad (konventsiooni artikkel 29).

Eesti Puuetega Inimeste Koda juhtis 2018. aastal valminud variraportis (lk 135) tähelepanu puuetega inimeste piiratud võimalustele osaleda valimistel. „Puuetega inimestel ei ole alati võimalust otsustada valimisviisi üle, vaid nad on sunnitud kas e-hääletama või hääletamiskasti koju kutsuma,“ nentis koda raportis.

2019. aastal toimusid Eestis kahed valimised: Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimised. Seoses sellega pöördus õiguskantsler valla- ja linnavolikogu esimeeste ning linnapeade ja vallavanemate poole palvega määrata valimisjaoskondadeks vaid hooned, mis on kõigile valijatele juurdepääsetavad. Koostöös riigi valimisteenistuse ja Eesti Puuetega Inimeste Kojaga tehti erivajadustega valijatele vajalik informatsioon senisest kättesaadavamaks ja lihtsalt leitavaks. Valimiste kodulehele www.valimised.ee lisati erivajadusega valijale vajalik teave. Liikumiserivajadusega valijad said kasutada valimisjaoskondade kaardirakendust, mis võimaldas hõlpsalt leida oma valimisjaoskonna asukoha ja saada teavet sellele juurdepääsu kohta. Kaardirakendus näitas, kas jaoskonda oli võimalik iseseisvalt siseneda ratastooli ja näiteks ka lapsevankriga.

Kuna Riigikogu valimiste ajal ei olnud kõik jaoskonnad juurdepääsetavad, kordas õiguskantsler oma üleskutset enne Euroopa Parlamendi valimisi. Euroopa Parlamendi valimiste päeval külastasid õiguskantsleri nõunikud valimisjaoskondi. Selgus, et hästi juurdepääsetavate valimisjaoskondade kõrval oli endiselt jaoskondi, kuhu liikumiserivajadusega valijad iseseisvalt sisse ei saanud. 

Kuigi valimiste puhul võib liikumiserivajadusega inimene otsustada e-hääletamise kasuks või hääletuskasti koju tellida, ei tohi neid võimalusi talle peale suruda. Igaühel on õigus hääletada valimisjaoskonnas. Tagamaks, et puudega inimesed järgmistel valimistel igasse valimisjaoskonda iseseisvalt sisse pääseksid, tegi õiguskantsler Riigikogule ettepaneku kehtestada valimisseadustes valimisjaoskondadele juurdepääsu nõue. 

Ligipääs hoonetele 

Konventsiooni artikli 9 kohaselt peab riik tagama puuetega inimestele teistega võrdsetel alustel juurdepääsu muu hulgas füüsilisele keskkonnale ning avalikele ehitistele ja teenustele. Arvestades vajalike ümberkorralduste ja -ehituste ressursimahukust ja ajakulu, tuleb selle sihini liikuda järk-järgult. Kindlasti peaks olema välistatud olukord, kus uus- või ümberehituste tõttu ligipääs halveneb või kaob. 

Praegu puudub ülevaade sellest, kui palju avalikke ülesandeid täitvaid asutusi on puuetega inimestele ligipääsetavad. Pidades aga silmas valimisjaoskondi, mis tavaliselt töötavad kooli-, valla- ja rahvamajades, võib järeldada, et hulga avalikele asutustele ligipääsuga on endiselt probleeme.

Puuetega inimeste erivajadustest tulenevad hoonetele juurdepääsu nõuded on kehtestatud ehitusseadustiku alusel ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 29.05.2018 määruses nr 28. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet sai alates 1. jaanuarist 2019 õiguse kontrollida, kas ehitised vastavad nendele nõuetele. Kuna 1. juulist 2015 (mil muutus kehtetuks ehitusseadus) kuni 3. juunini 2018 hoonete juurdepääsetavuse nõuded ei kehtinud, tehakse järelevalvet üksnes nende hoonete üle, mis on ehitatud või ehitatakse (või renoveeritakse) nõuete kehtimise ajal. 

Seoses ühe Tallinna huvikooli renoveerimisega sai õiguskantsler avalduse, milles viidati vastuolule juurdepääsetavuse nõude ja muinsuskaitsepiirangute vahel. Tallinna Haridusamet vastas õiguskantsleri ametkonna päringule, et kõik koolid (sh kõnealune huvikool) tehakse renoveerimise käigus juurdepääsetavaks. Muinsuskaitse esitatud tingimustest lähtudes valitakse selleks sobivaim viis.

Õiguskantsleri hinnangul saab erinevaid huve ja vajadusi kaaludes peaaegu alati leida kompromissi, mille puhul ei kannata hoone ajalooline ja muinsuskaitse alla kuuluv omapära ega ka puuetega inimeste vajadused. Tihtilugu minnakse aga kergema vastupanu teed ja nii jõutakse konfliktini: puuetega inimesed nõuavad ja muinsuskaitsjad keelavad. Viimastel aastatel on eakate ja puuetega inimeste jalavaeva kergendavaid lifte ehitatud näiteks Tallinna raekotta ja teistesse avaliku võimu hoonetesse. See kinnitab, et ajalooliselt hindamatu väärtusega rajatised saavad jätkata avaliku huvi teenimist ka 21. sajandi tingimuste, vajaduste ja ootuste kohaselt. 

Lisaks on Eestis tekkimas nõudlus juurdepääsetavate korterite järele, kusjuures selliste korterite hinnad võivad olla tavalisest kõrgemad. 

Ligipääs ühistranspordile 

Konventsiooni artikkel 9 paneb riigile kohustuse tagada puuetega inimestele võrdne ligipääs ühistranspordile. Juurdepääsetav ühistransport loob eelduse, et puudega inimene saaks iseseisvalt ühiskonnaelus osaleda. Konventsioonis sõnastatud nõude täitmiseks tuleb riigil vajaduse korral muuta seadusi ja teisi õigusakte.

Nagu hoonete puhul, eeldab ka ligipääs ühistranspordile tihti suuri investeeringuid. Riik ja kohalikud omavalitsused saavad siin edasi liikuda samm-sammult. Riigikogus kinnitatud „Transpordi arengukava 2014–2020“ kohaselt peab „transpordisüsteem võimaldama ohutut ja keskkonnasäästlikku liikumisvõimalust kõigile inimestele ning liikuvuskeskkonna kavandamisel ja rajamisel lähtutakse universaalse disaini põhimõtetest ja erinevate sotsiaalsete rühmade erinevatest vajadustest“. Ühistranspordiseaduse § 10 lõike 1 punkt 1 sätestab, et ühistransport on mõeldud kasutamiseks kõigile ning selle korraldamisel tuleb arvestada ka puudega inimeste liikumisvajadust. Piirkondlik ühistranspordikeskus peab tagama elanikele soodsama ja majanduslikult tõhusama ühistranspordi (ühistranspordiseaduse § 15 lõige 3). Seadus ei kohusta hankijat soetama juurdepääsetavaid busse, juurdepääsetavuse nõuded määrab iga hankija ise. 

Heaks näiteks juurdepääsetava ühistranspordi loomisel on Pärnumaa, kus eeldatavalt 1. oktoobril 2019 muutub kogu maakonna bussitransport juurdepääsetavaks. Ka Tartus saavad kõik sõita soovijad omal jõul bussidesse sisse. Paraku pole asjade seis kõikjal selline.

Õiguskantsleri poole pöördus lapsevanem, kelle laps ei saanud enam iseseisvalt liinibussiga sõita, sest tema kooliteel korraldati bussiliiklus ümber. Riigile kuuluvad madala sisenemise võimalusega bussid suunati Tallinna−Kiili liinilt teisi liine teenindama. Elektriratastooli kasutav laps, kes oli seni liinibussiga nii kooli kui ka vabaajaüritustele sõitnud, jäi ilma võimalusest iseseisvalt liigelda. Koostöös bussiettevõttega leiti võimalus, kuidas laps sai kooli ja koolist koju, muud sõidud jäid valdavalt kohaliku omavalitsuse ja vanemate korraldada. Perekond, kes seni sotsiaaltransporti ei vajanud, oli sunnitud taotlema lapsele kohalikult omavalitsuselt sotsiaaltransporditeenust.

Õiguskantsleri hinnangul tuleb ligipääsu küsimus lahendada Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Maanteeameti ja regionaalsete ühistranspordikeskuste koostöös. Kuni seadus ei nõua, et ühissõiduk peab olema ligipääsetav ka näiteks ratastooli kasutajale, ei saa ka transpordivahendeid hankivale asutusele õiguslikult midagi ette heita. Kui aga puuetega inimeste olukord halveneb – muudetakse liinivõrku ja/või asendatakse ligipääsetav buss sellisega, mis puudega reisijale liiklemiseks ei sobi –, on Eesti läinud vastuollu puuetega inimeste õigusi kaitsva konventsiooni nõuetega. Seetõttu tegi õiguskantsler ettepaneku muuta seadust nii, et vähemalt avalikest vahenditest rahastatav ühistransport oleks kõigile ligipääsetav. 

Teine näide tagasilangusest ühistranspordi korralduses seondub rongiliiklusega. Rongid on kõigile juurdepääsetavad ja võimaldavad liikumiserivajadusega inimestel iseseisvalt liikuda. Raudteel tehtavate plaanikohaste remonttööde ajaks asendatakse rongid bussidega, mida ratastooliga liikuvad inimesed paraku kasutada ei saa. 

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vastusest nähtub, et ministeerium ei pea vajalikuks, võimalikuks ega mõistlikuks ka kavandatud remonttööde ajaks hankida liikumiserivajadusega inimestele sobivaid busse. Põhjuseks on teenuse kõrgem hind ja asjaolu, et juhuvedudeks nõuetekohast bussi leida on keeruline. Selle probleemiga on kokku puutunud mitmed organisatsioonid ja asutused (sealhulgas Õiguskantsleri Kantselei), kui neil on vaja tellida ühissõidukit kogu kollektiivile, kus töötab ka liikumiserivajadusega inimesi. 

Liinivedude ega ka juhuvedude hanke-eeskirjades ei ole bussidele juurdepääsu nõuet, seetõttu puudub turul ka selliste busside piisav pakkumine. Nõudmine ja pakkumine on omavahel seotud. 

Selge on, et praegu puudub Eestis süsteem, mis parandaks järk-järgult ühistranspordi juurdepääsetavust ning välistaks kirjeldatud tagasilöögid. Probleeme seesuguse süsteemi loomisel võib mõista, ent lõputult turutõrgete jms taha pugemine ei vabasta Eestit konventsioonis kehtestatud nõuete täitmisest. Õiguskantsleri hinnangul tuleks muuta seadust ja teha ühissõidukitele ligipääsu nõue kõigile kohustuslikuks. Vajadusel saab rakendada paindlikke üleminekuperioode, mis arvestavad olemasoleva bussipargi amortisatsiooni ja muude asjaoludega.

Ligipääs sotsiaalteenustele

Õiguskantslerile saadetud pöördumistest selgub, et sotsiaalteenuste korraldus on Eestis endiselt keeruline ja nende teenuste kättesaadavus põhjustab probleeme. Eeskätt kannatavad puudega inimesed, kellel ei ole võimalik ilma vajalikku teenust saamata ühiskonnaelus osaleda. (Loe lähemalt peatükist „Sotsiaalne turvalisus“.)

Ligipääs e-teenustele

Konventsiooniga liitudes võttis Eesti riik kohustuse tagada puuetega inimestele teistega võrdsetel alustel juurdepääs teabele ja suhtlusele, sealhulgas info- ja kommunikatsioonitehnoloogiale ja -süsteemidele ning avalikele teenustele. Eesti on arenenud e-riik, kus isikutunnistust kasutatakse laialt nii avalike kui ka erasektori e-teenuste tarbimiseks.

Üha uute e-teenuste kasutuselevõtt tähendab muu hulgas, et osa teenuseid arendataksegi üksnes e-teenusena ning sama teenust teisel viisil saada pole enam võimalik. Kui IT-arenduse käigus ei pöörata piisavalt tähelepanu kõigi kasutajate (sh erivajadustega kasutajate) vajadustele, tuleb tahtmatult juurde lahendusi, mida kõik kasutada ei saa. Nii jäetakse osa ühiskonnaliikmeid kõrvale ja rikutakse sellega nende õigusi.

Näiteks võttis Riigi Infosüsteemi Amet 2019. aasta algul kasutusele uue ID-kaardi tarkvara Digidoc4, kuid selgus, et uus versioon vaegnägijate kasutatavate ekraanilugeritega ei töötanud. Vaegnägijad kasutavad arvuti ja IT-vahenditega töötamisel ekraanilugereid, mis loevad neile teksti ette. Neil inimestel kadus võimalus anda turvaliselt digiallkirju ja kontrollida nende kehtivust. Vaegnägijad pöördusid abi saamiseks õiguskantsleri poole.

Paljudele puudega inimestele tähendab e-riik ainsat käepärast võimalust iseseisvalt riigiga suhelda ja oma kohustusi täita. ID-kaardi abil teevad nad pangatehinguid, tellivad e-poest koju toitu, raamatuid ja tarbeesemeid ning muid teenuseid, sõlmivad lepinguid, tegutsevad ühingu juhatuse liikmena jne. Kui aga nende inimeste elektroonilise identiteediga peaks midagi juhtuma (ununeb parool, lukustub kaart, uueneb tarkvara, mis ei ühildu enam ekraanilugeriga jne), kaob ka iseseisev ligipääs riigile ja selle pakutavatele teenustele. 

Digidoc4 probleeme lahendas õiguskantsler koostöös Riigi Infosüsteemi Ameti ja Eesti Puuetega Inimeste Kojaga. Õiguskantsleri ametkond palus ministrilt teavet nii Digidoc4 probleemide lahendamise kui ka laiemalt kõigi IT-arenduste ja uute e-teenuste loomise kohta. 

Andmekaitse Inspektsioonile on antud uus ülesanne: kontrollida, kas avalikud veebilehed ja mobiilirakendused vastavad ligipääsetavuse nõuetele. Uuringu kohaselt vastab vaid väike osa avalikest veebilehtedest WCAG 2.0 standardi nõuetele (WCAG 2.0 on World Wide Web Consortiumi hallatav rahvusvaheline standard, mis käsitleb veebilehe sisule juurdepääsu erinevate kasutajatehnoloogiatega, sh erivajadustega inimestele mõeldud tehnoloogiatega). Mõistagi kulub veebilehtede uuendamisele raha ja aega. Positiivne on, et uuendamisel on mitmed olulised veebilehed, näiteks valitsusasutuste veebileht. Väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri sõnul ei ole Andmekaitse Inspektsioonile uue ülesande täitmiseks lisaraha veel antud. 

Erivajadustega lapsed lasteaias ja koolis

Õiguskantsler sai lõppenud ülevaateaastal mitu avaldust, kus küsiti erivajadustega, sh käitumisraskustega lastele vajalike tingimuste loomise kohta lasteaias ja koolis. Abi otsisid vanemad, kes soovisid oma erivajadustega lapsele vajalikku tuge ja abi, ja ka need vanemad, kelle lapsed ei tunne end koolis või lasteaias turvaliselt, sest kool või lasteaed ei suuda käitumisraskustega lapse käitumist kontrollida. 

Tuge vajav laps lasteaias ja koolis

Lasteaial ja koolil on kohustus tagada nii tuge vajava lapse kui ka tema kaaslaste ning kõigi kooli töötajate turvalisus ja heaolu. Lasteaias ja koolis tuleb luua vajalikud tingimused laste ja noorte hariduslike erivajaduste väljaselgitamiseks ja sellest lähtudes pakkuda neile vajalikku tuge. (Loe lähemalt peatükist „Lapsed ja noored“.)

Ligipääs kõrgharidusele Tartu Ülikoolis

Õiguskantsleri poole pöördus Tartu Ülikooli üliõpilane, kes väitis, et teda on õpingute ajal puude tõttu diskrimineeritud. Kuigi konkreetsel juhtumil puude alusel diskrimineerimist ei tuvastatud, tõi see välja mitu kitsaskohta erivajadusega üliõpilaste õppes. 

Selleks et tagada erivajadustega üliõpilastele võimalus sujuvalt õppetöös osaleda, on Tartu Ülikool teinud tunnustamist väärivalt palju, kuid ülikooli asjaajamine võiks olla selgem. Seetõttu tegi õiguskantsler Tartu Ülikoolile ettepaneku täiendada õppekorralduseeskirja nõnda, et nii erivajadusega üliõpilasele, tema kaasõppuritele kui ka õppejõududele oleks üheselt selge, et õppetöös tuleb (on kohustuslik) teha erivajadusest tingitud kohandusi. Näiteks võib erivajadusega üliõpilane vajada eksami tegemiseks lisaaega või tuleb talle anda võimalus kirjutada eksamitöö arvutis, mitte käsitsi. Vastutus peab olema täpselt jagatud, et kohanduste tegemine oleks kogu stuudiumi vältel sujuvalt korraldatud. 

Erivajadustega seotud teave on delikaatne. Seetõttu vajab täpsemat reguleerimist ka see, kui palju infot peab üliõpilane ise ülikoolile andma, et kool saaks teha vajalikud kohandused.

Universaaldisaini põhimõte

Konventsiooni artikkel 2 kasutab mõistet "universaaldisain": tooted, keskkond, programmid ja teenused tuleb välja töötada selliselt, et neid saaks kasutada igaüks. Universaalselt disainitud peavad olema nii tooted kui ka teenused, sealhulgas avalikud teenused. Universaaldisaini põhimõtet tuleb silmas pidada ka õigusloojatel. 

Selleks et puudega inimesed saaksid teistega võrdväärselt ühiskonnaelus osaleda, võib olla vajalik teha kohandusi ja muudatusi. Kohandusi ja muudatusi harjumuspärases asjaajamises peavad tegema ka riik ja kohalik omavalitsus.

Avaliku teenuse looja, sh õiguslooja, peab läbi mõtlema, kes võiksid teenust kasutada või kes on sunnitud teenust kasutama. Tuleb veenduda, et teenus on loodud universaaldisaini põhimõttest lähtudes ja toimib veatult kõigi potentsiaalsete teenuse kasutajate jaoks.

Kui isiku suhtes algatatakse täitemenetlus, sulgeb pank üldjuhul tema ligipääsu internetipangale. Pangatehingute tegemiseks tuleb võlglasel minna pangakontorisse ja seal tehingute eest ka teenustasu maksta. Liikumiserivajadusega inimesele võib internetipanga sulgemine tähendada olukorda, et tal pole enam võimalik oma raha kasutada, sest ta ei saa pangakontorisse minna. Seega võib täitemenetluse algatamine liikumispuudega inimesele tähendada rahata jäämist.

Haldusmenetluse seaduse § 5 lõigetes 1 ja 2 on selgelt kirjas, et menetlused tuleb viia läbi kiirelt ja tõhusalt, ilma et tekitataks inimesele liigseid kulusid ja ebameeldivusi.

Õiguskantsleri ametkonnale saavad takistusteta avaldusi esitada erivajadustega inimesed, kellele kirjutamine või kohaletulek valmistab ebamugavust. Kirjalike dokumentide asemel võib pöördumise esitada telefoni teel, aga ka heli- või videofailina. Õiguskantsleri Kantselei on saanud ka esimese Eesti viipekeelse avalduse videofaili.