Õiguskantsleri pöördumine

Austatud lugeja

„Riik, lase elada ja ole ausameelne!“ näib olevat palve paljude õiguskantslerile saadetud pöördumiste taga. Inimeste elu liialt agar piiramine ja isegi moraalilugemine tekitab mingist piirist alates usaldamatust, pettumust ja protesti. Teada lugu: ühelt poolt nõutakse üha uusi norme ja karistusi – ikka lootuses, et seeläbi õnnestub muuta teisi enda ümber. Teisalt ollakse pahane ja üllatunud, kui selgub, et muuta tuleb iseennast.

Loomulikult pole inimestel üksnes õigused, vaid ka selged põhiseaduslikud kohustused. Neist peamine on: igaüks peab arvestama teiste inimestega. Ja just seepärast ei ole vaja iga sammu ega sündmust seadusesse kirja panna. Äkki tuleks ligimese ebatäiuslikkuse suhtes üldse leplikum olla? Oluline on see, et Eestis on suures plaanis ühine väärtusruum, et suudame hoida oma ainsal kodumaal põhiseaduse vaimus lahedat, lahket ja loogilist elukorraldust, eesti keelt ja kultuuri, rahu ja heaolu.

Selleski, õiguskantsleri ja tema ametkonna 2017.−2018. aasta tegevust tutvustavas ülevaates saab rõõmustada inimeste murede lahendamise üle ning tänada söakaid ametnikke, ministreid ja Riigikogu liikmeid, kes õiguskantsleri ja tema nõunike palvel on mitmed probleemid kiiresti ja hästi lahendanud. Kiita saab ka paljusid valdu ja linnu, kes oma kogukonna elu parema korraldamise nimel tõsiselt vaeva näevad. Paraku on just seoses kohalike määruste, eriti sotsiaalhoolekannet käsitlevate määrustega esile tulnud hulk põhiseaduslikkuse probleeme.

Eristada tuleb inimlikku eksimust, keerulist juriidilist vaidlust, mille lõpptulemus Riigikohtus pole ennustatav, ja põhiseaduse teadlikku küünilist rikkumist. Kahjuks jäi sellesse ülevaateaastasse ka viimati nimetatud juhtum. Valitsus ei tohi Riigikogu loata kirikutele omandireformi reservfondist raha anda. Pärast põhiseadusvastase lahenduse ilmsikstulekut tehti normitehniline trikk, et muuta kasutuks ka võimalik Riigikohtu otsus. See, nagu sündmuste keerises avalikult ütlesin, pole miski muu kui riigiõiguslik nihilism, äärmiselt kahetsusväärne ja paheline teguviis, mis õõnestab õigusriigi aluseid. Mul on hea meel, et valitsus lõpuks oma viga mõistis.

Seaduseelnõude ja üldse õigusloome kvaliteet jätkab paraku pigem langust. Küllap polegi lihtne lõpetada õiguskorra üha segasemaks ja keerukamaks kirjutamist ning muud asendustegevust enne, kui selleks taotletud välisrahastus on lõppenud. Riigikogul on aga kindlasti võimalik segaseid eelnõusid selgemaks muuta ja tarbetuid ümberkirjutusi tagasi lükata. Eelnõude autorid peaksid alati oskama selgitada, kuidas kavandatud normid elulistes olukordades rakenduma hakkavad.

Vahel võib ka mõnest hooletult valitud sõnast tulla suur tüli. Nii näiteks kasutati andmekaitseseaduse eelnõus sõnu „ülekaalukas avalik huvi“. Aastatetagune ebatäpne tõlge saksa keelest viis lõpuks eelnõu tagasivõtmiseni ja jättis sellega Eesti ühe väga olulise valdkonna vajaliku regulatsioonita. Kui tahetakse öelda, et avalik huvi inimese andmeid avaldada peab kaaluma üles inimese huvi, et neid ei avaldata, siis nii võib öelda ka seaduse tekstis. Lõppevat ülevaateaastat iseloomustab sõnade ja tegude ilmne vastuolu ning sellega kaasnev üldine usalduse kahanemine.

Tundub, et ilusat selget eesti keelt ei tajuta ametikeeleks kõlblikuna. Miks muidu sõnastatakse otsuseid, haldusakte ja isegi näiteks hooldekodu lepinguid puises läbitungimatus kantseliidis. Hea halduse põhimõte nõuab, et riik ja kohalik omavalitsus suhtlevad inimesega lahkelt, otsekoheselt ja arusaadavalt. Nõnda on pettumust vähem ja riik inimesele oma.

Eesti muutuks paremaks, kui jäetaks tegemata kõik, mida ei ole vaja teha. Iga poliitik ja ametnik võiks endalt igal õhtul küsida, kelle tegeliku probleemi ta sel päeval lahendas ja mida tegi Eesti tuleviku heaks. Vastus peab olema konkreetne. Kui konkreetset vastust ei järgne, ei ole paremal juhul päev korda läinud, aga võib-olla pole seda maksumaksja palgalist kohta tarviski. Meie kõigi, ka õiguskantsleri ametkonna eesmärk on ja peabki olema probleeme lahendada, mitte lihtsalt menetleda.

Õiguskantsleri ametkonna kogemus kinnitab, et Eesti riigimasina parandamist tuleb alustada just ametniku ja inimese suhtlusest – olgu see siis mõne tegevusloa andmisel või kontrollimisel, sotsiaaltoetuste või koolikohtade jagamisel. Inimese ja ametniku vahetu suhtlemine ei nõua lisaraha, selleks ei pea põhiseadust muutma ning see pole ka kuigi keeruline, ent annab käest libisenud oma riigi tunde paljudele tagasi.

Ühiskonnale tervikuna on tähtsaim tervishoiu, sotsiaalhoolekande, hariduse, korra- ja riigikaitse, kultuuri, keskkonnahoiu, üldse elu- ja majanduskeskkonna tulevik. Eestile sobivate lahenduste väljamõtlemine võiks olla me targimate peade põhiülesanne. Energia raiskamine tühikäigul on mitmes mõttes ohtlik. Muu hulgas tasub meil kõigil tähelepanelikult jälgida katseid lõhkuda Eestit toetanud põhiseaduslikku korda. Just see, et meil on proportsionaalne valimissüsteem, mis lubab Riigikokku kõigi suuremate huvide ja vaadete esindajad, ning et riiki juhib rahvaesindus, mitte valitsus, president või politiseeritud kohus, on loonud turvavõrgu, mis on seni lasknud eksimused saatuslike tagajärgedeta üle elada. Doris Lessingu sõnadega: ajaloost tasub õppida mitte ainult seda, mis juhtus, vaid mis võib uuesti juhtuda.

Õiguskantsler pole poliitik. Erinevalt valitud rahvaesindajast pole tal mandaati seaduste kirjutamiseks ega nende arutamiseks Riigikogus. Ometi peab ta sekkuma, kui kavandatav seadusemuudatus võib minna vastuollu põhiseaduse ja ühiselu alustega. Just nii, võimalikke vigu ning nendega kaasnevat majanduslikku kahju ja õiguslikku segadust ennetades, parlamendi ja vajadusel ka avalikkuse tähelepanu juhtides, täidab õiguskantsler parimal viisil oma ametivannet.

Õiguskantsleri aruandeperioodil ehk 2017. aasta 1. septembrist kuni 2018. aasta 31. augustini laekus ametkonnale ühtekokku 3525 erinevat laadi pöördumist, avaldust ja kirja (aasta varem 3343). Neist kolmest ja poolest tuhandest avaldusest lahendas õiguskantsleri ametkond 2364 (aasta varem 2228), need kõik said ka sisulise vastuse. Mõistagi on pöördumised erinevad. Ühest kasvab välja sadadesse miljonitesse eurodesse küündivat ravimiturgu käsitlev mahukas juriidiline analüüs, teisest vastus üksi elavale pensionärile, kes ametkondliku korraldamatuse tõttu ei saanud kätte talle seadusega ette nähtud sajaeurost riiklikku toetust. Tähtsad on mõlemad.

Hea lugeja, meie igapäevase tööga saab end kursis hoida õiguskantsleri veebilehe abil. Enda hinnangul tähtsamatest ja huvitavamatest aruteludest teen kokkuvõtteid Facebookis.

Õiguskantsleri Kantselei asub Tallinnas Toompeal, Kohtu tn 8. Kirju ootame meiliaadressil [email protected] ja postiaadressil Kohtu 8, 15193 Tallinn, helistada saab numbril ( 372) 693 8404.

Ülle Madise 

õiguskantsler