Väärikas vananemine

Eesti elanikkond vananeb ning järjest rohkem on hakatud rääkima perekonna ülalpidamiskohustusest, sotsiaalteenuste kättesaadavusest ja kvaliteedist. Samuti kõneldakse üha enam eakate ühiskonnaelus osalemise võimalustest, võrdsest kohtlemisest ning enesemääramisõigusest. 

Kõik need olulised küsimused on olnud ka õiguskantsleri tähelepanu all, sest puudutavad mitte üksnes eakaid endid, vaid meid kõiki, kes me ühel hetkel peame endalt küsima, mis on väärikus ja mis selle tagab. Neid valgustavaid hetki tuleks ära kasutada selleks, et muuta asju, mida me kogeda ei tahaks. 

Õiguskantslerilt küsitakse tavapäraselt pensione reguleerivate seaduste ja nende rakendamise põhiseaduspärasuse kohta. Uue teemana on lisandunud kogumispensionide süsteem, sest väljamaksed sellest on juba alanud. Kõik see on mõistatav, sest väärikas vananemine eeldab kindlustunnet sissetuleku ja selle säilimise suhtes. Nagu raha puhul ikka, soovime, et seda jaotataks õiglaselt. Olgu siis küsimus riigi või meie endi kogutu kasutamises ja käsutamises. 

Vanemaealiste kohtlemine võrdsete ühiskonnaliikmetena

Õiguskantsler soovib aidata kaasa, et Eesti ühiskonnas pöörataks rohkem tähelepanu väärikale vanaduspõlvele.

Et kõrges eas end väärikalt tunda, ei piisa üksnes heast tervisest, rõõmsast meelest, küllaldasest sissetulekust ja kvaliteetsetest tervise- ja sotsiaalteenustest. Eelkõige vajame teadmist, et meid peetakse ka eakana võrdväärseteks ja vajalikeks ühiskonnaliikmeteks.

Krediitkaardi väljastamine eakale kliendile

Õiguskantslerile kirjutas 76-aastane pensionär, ühe Eesti suurpanga pikaajaline klient. Krediitkaardi aegumistähtaja saabudes oli ta taotlenud uut krediitkaarti, ent pank ei soovinud seda tema vanusele viidates väljastada. Selle asemel pakuti võimalust pikendada krediitkaardi kehtivust tähtajalise hoiuse tagatisel. Panga selgitusest õiguskantslerile ilmnes, et seesugune teguviis tulenes vastutustundliku laenamise põhimõttest, mille aluseks on krediidisaaja kestlik võime tasuda igakuiseid laenumakseid. 

Vanus pole siiski inimese finantsdistsipliini hindamise peamine mõõdupuu. Kuigi pankade teravdatud tähelepanu eakate klientide suhtes võib mõista, tuleb otsustamisel arvestada eelkõige kliendi varasemat maksekäitumist, tema sissetulekut ja vara. Konkreetsel juhul nõustus pank õiguskantsleri arvamusega ning jõudis oma eaka kliendiga kokkuleppele: talle väljastati uus krediitkaart varem kehtinud tingimustel. 

Statistikaameti kasutatav valim

Kui Statistikaamet viib läbi küsitlust infotehnoloogiaseadmete ning interneti kasutamise uurimiseks, siis hõlmab valim vaid kuni 74-aastaseid inimesi. Uuringu tulemuste põhjal analüüsitakse info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) ning selle abil pakutavate teenuste kasutamist. Samuti on kogutavad andmed vajalikud selleks, et hinnata Eesti infoühiskonna arengukavas seatud eesmärke ja arendada teenuseid. 

Õiguskantsleri hinnangul on vaja saada andmeid ka vanemate kui 74-aastaste inimeste kohta, kes moodustavad peaaegu 10 protsenti Eesti elanikkonnast. Kuigi uuringuga hõlmatud inimeste vanusepiir tuleneb Euroopa Liidu õigusest, ei keela see ülempiirist vanemaid inimesi küsitleda. Piiranguid ei kehtesta ka riikliku statistika seadus. Arvestades e-riigi teenuste ning elektrooniliste kommertskanalite pidevat arengut ja oodatava eluea kasvu, ei ole mõistlik IKT-oskuste parandamisele vanusepiiri määrata. Seetõttu soovitas õiguskantsler Statistikaametil koguda pidevalt andmeid ka vanemate inimeste internetikasutuse kohta.

Elulõppu puudutavate korralduste andmise õigus

Elulõpu väärikuse teema vajab senisest laiemat käsitlemist. Muu hulgas tuleb võtta luubi alla aspektid, millest siiani pole kas tahetud või julgetud rääkida. Näiteks arsti assisteeritud suitsiid ehk eutanaasia. 

Otsuseid selle lubatavuse ja tingimuste kohta saab teha vaid Riigikogu. Ühiskonna valmisolek selles arutelus osaleda ja parlamendiga nõustuda sõltub paljuski pakutavate sotsiaalteenuste kvaliteedist ning ka sellest, kuidas lahendada palliatiivravi kättesaadavuse küsimus.

Eutanaasiat saab seadustada järk-järgult avaliku ja ausa debati tulemusena ning esimene etapp sel teel on elushoidva ravi lõpetamise tahteavalduste täpsem reguleerimine. 

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 766 lõike 3 järgi võib inimene ravist keelduda. Kui ta ei soovi, et tema elu aktiivse raviga pikendatakse, on tal õigus ravist keelduda ja tervishoiutöötajad peavad seda otsust austama. Selliseid tahteavaldusi saab teha ka etteulatuvalt, juhuks, kui inimene ise pole enam võimeline oma soovi avaldama (VÕS § 767 lg 1). Oma tahte väljendamiseks sobib nii lihtkirjalik kui ka notariaalne vorm. Teadaolevalt on Eestis notari juures juba selliseid dokumente ka vormistatud. Üks põhjus, miks niisuguseid tahteavaldusi pole palju, peitub arvatavasti selles, et laiemalt pole läbi kaalutud, kuidas tagada tahteavalduste läbimõeldus, selgus ja kättesaadavus tervishoiutöötajatele.

Nende teemade avalikuks aruteluks valmis Õiguskantsleri Kantselei eestvedamisel sel aastal õigusajakirja Juridica erinumber. Üks selle artiklitest käsitleb just etteulatuvate ravist keeldumise otsuste vormistamist. 

Sotsiaalteenuste kättesaadavus

2016. aasta sügisel saatis õiguskantsler kohalike omavalitsuste juhtidele märgukirja sotsiaalteenuste kohta, mida omavalitsused on kohustatud sotsiaalhoolekande seaduse järgi oma elanikele osutama. Märgukirjas tuletas õiguskantsler meelde, et lähedastel pole kohustust oma täisealiste abivajavate pereliikmete eest ise füüsiliselt hoolitseda. Küll aga tuleb pereliikmetel seaduses ette nähtud juhtudel aidata eaka ülalpidamist aineliselt kanda. Seejuures tuleb silmas pidada ka lähedaste vajadusi ja kohustusi. 

Omavalitsustel lasuvast sotsiaalteenuste osutamise kohustusest teatakse vähe ning pereliikmete ülalpidamiskohustuse kohta levib palju eksiarvamusi. Nii jagasid õiguskantsleri nõunikud neil teemadel selgitusi paaris trükiväljaandes (ajalehes Sakala ja ajakirjas Sotsiaaltöö) ja Vikerraadios, Läänemaa omavalitsustele korraldatud seminaril ning esinesid linnade ja valdade päevadel ettekannetega sotsiaalteenustest ja nende rahastamisest. Õigusajakiri Juridica erinumbris avaldati ülalpidamiskohustust käsitlev artikkel.

Õiguskantsleri nõunikud kohtusid Jõelähtme valla, Rae valla, Maardu linna ning Narva linna esindajatega ja uurisid, miks erinevad neis omavalitsustes kehtestatud sotsiaalteenuseid reguleerivad määrused sotsiaalhoolekande seadusest. Nii Jõelähtme vald, Rae vald kui ka Maardu linn pidasid seejärel vajalikuks määruseid muuta. Narva linnale tegi õiguskantsler ettepaneku viia määrused sotsiaalhoolekande seaduse ja Põhiseadusega kooskõlla. Samuti tegi õiguskantsler ülevaateaastal Tartu linnale ettepaneku viia puudega lapsele tugiisikuteenuse osutamist korraldav määrus vastavusse sotsiaalhoolekande seaduse ja Põhiseadusega. Tartu linn oli enamiku ettepanekutega päri ja võttis vastu uue määruse. 

2016. aasta sügisel pöördus õiguskantsler märgukirjaga Sotsiaalministeeriumi poole ja palus hakata välja arendama dementsuse all kannatavate vanaduspensionieas inimeste hooldusteenust. Kui kõige probleemsema käitumisega dementsetele oleks omaette teenus (koos sobivate kohandatud olmetingimuste ja väljaõppinud personaliga), siis poleks üldhooldekodudel vaja klientide vabadust õigusvastaselt piirata ning spetsiaalne teenus sobiks paremini ka klientidele endile. Sotsiaalministeerium nõustus vastuses õiguskantsleri ettepanekuga ning tõdes, et raske dementsusega eakate hooldus vajab senisest rohkem tähelepanu.

Õiguskantsleri poole pöördus nägemispuudega inimene, kes kurtis, et tal ei ole võimalik riigi toetusel soetada heliraamatute kuulamiseks vajalikku Daisy-pleierit, sest ta elab hooldekodus. Selle piirangu tõttu peab ta pleieri soetama oma raha eest, kuigi kodus elades maksaks ta selle hinnast vaid 10 protsenti. 

Sotsiaalhoolekande seaduse § 47 lõike 3 järgi ei ole hoolekandeasutuse kliendil õigust saada riigilt toetust talle vajaliku abivahendi ostmiseks või üürimiseks. Erand kehtib vaid individuaalsetele abivahenditele (proteesid, jalatsid, kuulmisabivahendid jm). Seadusest ja selle rakendusaktidest ei selgu, kas ja milliseid mitteindividuaalseid abivahendeid peab hoolekandeasutus abivajajale võimaldama. Seetõttu võib inimene mõnes olukorras jääda vajaliku vahendita. Kui aga hoolekandeasutus selle oma kliendile siiski soetab, võib abivajaja olla sunnitud vahendi täies ulatuses ise kinni maksma. 

Õiguskantsler saatis küsimuse nii Riigikogu sotsiaalkomisjonile kui ka sotsiaalkaitseministrile. Mõlemad tunnistasid, et regulatsioon võib vajada muutmist. 

Üldhooldusteenuse kvaliteet

Paljude üldhooldekodudes viibijate kõrge iga või raske haigus ei luba neil ümbritsevat sedavõrd hästi tajuda, et nad suudaksid enda eest seista või oma õigusi kaitsta. Pideva kõrvalabi vajadus muudab hooldekodu elanikud kergesti haavatavaks ning suurendab väärkohtlemise riski. Seetõttu vajavad need eakad rohkem kaitset.

Hooldekodu elutingimused sõltuvad suuresti asutuse rahastamisest ning seega asutuse juhtkonna otsustest, hooldekodu personali ametioskustest ja inimlikest omadustest. Hoolekandeasutuse klient on sageli nii kehva tervise kui ka piiratud rahaliste võimaluste tõttu sundolukorras ega saa sisuliselt mõjutada elamistingimusi ja hooldusteenuse kvaliteeti. 

Õiguskantsler kontrollis aruandeperioodil kaheksa üldhooldekodu (nn vanadekodu) tegevust. Üldhooldekodus viibivad täisealised isikud, kes vajavad igapäevatoimingutes tuge ning oma kodus hakkama ei saa. Sellisesse olukorda võivad haiguse või trauma tõttu sattuda ka noored või keskealised, kuid peamiselt on üldhooldekodudes igapäevast tuge vajavad eakad. Sotsiaalministeeriumi andmetel viibis 2016. aastal üldhooldusteenusel 11 445 klienti.

Üldhooldekodusid kontrollib õiguskantsler tavaliselt sellest ette teatamata. Kõigil tehtud kontrollkäikudel oli kaasas tervishoiuekspert, erialateadmistega panustasid nii perearsti kui ka geriaatria kvalifikatsiooniga meedikud. Tutvuti ruumide ja dokumentidega ning vesteldi nii töötajate kui ka klientidega. 

Õiguskantsler kirjutas üldhooldusteenuse probleemidest ja sotsiaalvaldkonna rahastamisest üldhooldusteenuse kvaliteeti käsitlenud ringkirjas. Selle eesmärk oli juhtida kõikide üldhooldusteenuse osutajate tähelepanu kontrollkäikudel tuvastatud puudustele, et sel moel aidata kaasa teenuse kvaliteedi parandamisele. 

Kuivõrd mitme ringkirjas mainitud probleemi lahendamine sõltub suuresti hoolekandeasutuste rahastamisest, palus õiguskantsler sotsiaalpoliitika kujundajate ja rakendajate poole pöördudes seda asjaolu arvestada ka kohaliku omavalitsuse ülesannete ja rahastamise põhimõtete muutmisel. Samuti osutas õiguskantsler Maailmapanga raportile, milles soovitatakse Eestil märgatavalt suurendada pikaajalise hoolduse rahastamist.

Õiguskantsler juhtis ringkirjas tähelepanu järgmistele nõuetele, mida tuleb kõigis üldhooldekodudes tingimusteta järgida.

1. Hooldekodu elanikku ei tohi tema nõusolekuta hooldekodu ruumidesse lukustada nii, et ta ise ei saa ust avada.

2. Hooldekodu elanikule tuleb koostada tema vajadusi ning seisundi muutumist arvestav hooldusplaan. Tema tervishoiuteenuse vajadust tohib hooldusplaani arvestades hinnata vaid vastava kvalifikatsiooniga tervishoiutöötaja. Hooldusplaani tuleb uuendada vähemalt kord poole aasta jooksul.

3. Hooldekodus peab kogu aeg viibima piisavalt töötajaid, et tagada nõuetekohane teenuste osutamine ja turvaline keskkond. Hooldekodu elanikul peab olema võimalus vajadusel kiiresti(näiteks häiresüsteemi kaudu) abi kutsuda. Personali peab olema piisavalt kõigi ja ka samal ajal tekkivate ootamatute olukordade (terviserike, õnnetusjuhtum) operatiivseks lahendamiseks.

4. Ravimeid (iseäranis retseptiravimeid) peab säilitama, hoiustama ja kasutama nõuetekohaselt, et need ei rikneks ning et ravimeid ei tarvitaks isikud, kellele need määratud ei ole.

5. Retseptiravimeid tohib hooldekodu elanikule anda vaid arsti ettekirjutuse alusel. Ravimite andmise kohta tuleb pidada arvestust, milles peab viitama kliendi raviskeemile ning ära märkima ravimi manustamise põhjuse ja ravimivajaduse üle otsustaja.

6. Hooldekodu elaniku toas peab olema seadusega ette nähtud võimalikult hubane ja ohutu sisustus. Mitme elanikuga toas tuleb tagada kliendi privaatsus intiimset laadi toimingute tegemisel. Liikumisraskustega klientide teelt tuleb kõrvaldada takistused. 

7. Abivahendid peavad vastama kliendi vajadustele, olema puhtad ja hooldatud. Hoiduda tuleks nn improviseeritud abivahenditest, mis võivad ohustada kasutaja tervist.

8. Ka suure abivajaduse ja oluliste liikumisraskustega kliendile tuleb pakkuda jõukohast arendavat ja huvitavat tegevust. Niisuguseid kliente tuleb vajadusel täiendavalt aidata, samuti võimaldada neil teistega võrdselt värskes õhus viibida. 

Eakate õigustest rääkisid õiguskantsleri nõunikud 2016. aasta sügisel SA Tartu Ülikooli Kliinikumi ja SA Ida-Viru Keskhaigla sügiskonverentsil „Eakas patsient tervishoiuasutuses“. Tervishoiuasutuste ja meedikute ülesandeid käsitlesid õiguskantsleri nõunikud 16. detsembril 2016 Eesti Bioeetika Nõukogu ja Sotsiaalministeeriumi koostöös korraldatud bioeetika seminaril „Õigus vabadusele versus õigus tervise kaitsele – kas tegemist on vältimatu ja juhitamatu moraalse konfliktiga?“. Õigusajakirja Juridica erinumbris kirjutas õiguskantsleri nõunik eakate privaatsusõigusest. Hoolekandeasutuse klientide liikumisvabaduse piiramise probleemidest ajendatuna avaldati õiguskantsleri eestvedamisel Juridica erinumbris analüüs hädakaitses ja -seisundis tegutsemise piiridest hoolekande- ja tervishoiuasutustes.

Pensionipõlve kujundamine 

Eesti pensionisüsteem tugineb kolmele sambale: riiklikule pensionile, kohustuslikule kogumispensionile ja vabatahtlikule kogumispensionile. Seda süsteemi ei saa vaadelda lõplikuna. Iga süsteemi puudused selguvad alles siis, kui seda täismahus rakendama hakatakse. Samuti on vaja pidevalt jälgida, kas Eesti pensionisüsteem vastab töö iseloomu muutustele, ning tuleb õppida teiste riikide kogemustest. Vajadusel peab süsteemi ajakohastama.

Kogumispensioni nn II sammas on mõeldud pensioniajaks säästmiseks, mitte aga kasumi teenimiseks. Säästmise all mõistetakse sissemakseid pensionifondidesse. Inimesel on võimalik pensionifondi valida ja vahetada, lähtudes seejuures ka oma isiklikust riskitaluvusest. Pensionikoguja otsustab ise, mil viisil võib fondivalitseja tema pensionivaraga toimetada ning pensionifond ei saa seda suunist eirata. 

Eesti kogumispensioniga sarnanevaid lahendusi rakendavad riigid on säästude kasutamiseks näinud ette ka muid võimalusi kui vaid pensioniks kogumine. Nii lubatakse mõnel pool sääste kasutada piiratud otstarbel ka enne vanaduspensioniiga. Näiteks KiwiSaver Uus-Meremaal näeb teatud tingimustel ette võimaluse kasutada sääste, kui inimene ei saa püsivalt tööd teha tõsise haiguse, vigastuse või puude tõttu, samuti siis, kui ta on majanduslikult väga raskes olukorras või soovib osta oma esimest kodu (vt ka Šveitsi, Taani ja Suurbritannia tingimusi). 

Kogumispensionide seaduse järgi saab kogutud pensioniosakuid (sääste) üldjuhul kasutada eraõigusliku kindlustusseltsiga eluaegse pensionilepingu sõlmimiseks. Niisugune leping tähendab näiteks, et kui inimene elab eeldatust kauem, teeb kindlustusandja väljamakseid oma vahenditest. Kui aga inimene elab eeldatust vähem, jääb kindlustuse ostnud inimese nii-öelda kasutamata raha üldjuhul kindlustusandjale. 

Mõned riigid pole pensionisäästude kasutamisele piiranguid kehtestanud. Senine rahvusvaheline kogemus lubab siiski järeldada, et inimeste hinnang oma oodatavale elueale erineb tegelikkusest. Säästudest ei jätku elu lõpuni (vt Suurbritannia õppetundide kohta). Kui Eestis anda pensionivara kasutamine vabaks, peavad pärast säästude lõppemist eaka kulud enda kanda võtma tema pereliikmed. Juhul kui see neil üle jõu käiks, tuleb kulud kanda riigil. Nii sätestavad Eesti perekonnaseadus ja sotsiaalhoolekande seadus.

Õiguskantsler leidis, et Riigikogu on kehtiva lahendusega jäänud Põhiseadusega lubatud piiresse, ent kogumispensionide seaduse ja investeerimisfondide seaduse muutmise seaduse eelnõu arutelu ajal tuleks Riigikogul otsida vastust küsimustele, kas ja kuidas

• suurendada inimeste teadlikkust pensionisüsteemi toimimise ja sellega seotud isikliku vastutuse kohta;
• inimesi rohkem nõustada nn II sambaga liitumisel ja ka näiteks viis aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist, et nad saaksid teadlikumalt kujundada pensionifondidesse investeerimise ja neist väljumise strateegia; 
• muuta pensionilepingu sõlmimine paindlikumaks sel ajal, kui kõikide osakute korraga realiseerimine pole inimesele kõige soodsam; 
• suurendada kasutajate paindlikkust kindlustusandjate kasumite arvel. 

Riigikogu võttis kogumispensionide seaduse ja investeerimisfondide seaduse muutmise seaduse vastu 19. juunil 2017. Põhimõttelisi muudatusi lubas parlament hakata arutama 2017. aasta sügisel.

Õiguskantsler avaldas ülevaateaastal põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses Riigikohtule arvamust, et riikliku pensionikindlustuse seadus on Põhiseadusega vastuolus selles osas, mis sisaldab lünka ja paneb kohtule ilma otsuse tegemise juhisteta kohustuse otsustada, kes vähemalt kaheksa aastat võrdselt last kasvatanutest saab selle eest kasutada pensioniõiguslikku staaži. 

Juhul kui vähemalt kaheksa aastat on last võrdselt kasvatanud mitu inimest, tuleb kohtul riikliku pensionikindlustuse seaduse § 24 lõigete 8 ja 9 kohaselt pelgalt oma siseveendumuse järgi otsustada, kes peaks saama pensioniõiguslikku staaži kasutada, sest Riigikogu pole andnud juhiseid vaidluse lahendamiseks. Õiguskantsleri hinnangul on tegu õigusliku lüngaga.