Eesti õiguskaitseasutused viivad varjatud jälitustoiminguid läbi üldjuhul kooskõlas kõigi kehtivate seadustega. Õiguskantsler tuvastas väiksemaid sisulisi puudujääke aastatel 2013-2014 väljastatud jälitustegevuse aluseks olevate lubade põhjendatuses ja põhjalikkuses. Samuti soovitab õiguskantsler õiguskaitseasutustel suhtuda tähelepanelikumalt kohustusse teavitada isikuid nende suhtes läbi viidud varjatud menetlustoimingute puhul.
Õiguskantsler pöörab jätkuvalt erilist tähelepanu põhiõiguste ja –vabaduste tagamisele isikuandmete varjatud töötlemise ja selle järelevalve eest vastutavates asutustes. Sõltumatu, pideva ja tõhusa järelevalve kaudu on õiguskantsleril nn jälitustegevuse kontrollisüsteemis täita oluline, kindel ja samas ka spetsiifiline roll.
Õiguskantsleri järelevalve spetsiifika
Haldusesisese (jälitus- ja julgeolekuasutused, prokuratuur), parlamentaarse (Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon) ja kohtuliku kontrolli kõrval eristub õiguskantsleri järelevalve eelkõige oma kõikehõlmava ulatuse, sõltumatuse ja regulaarsuse poolest. Õiguskantsleri pädevuses on nii individuaalkaebused kui ka omaalgatuslik järelevalve. Nii annab see õiguskantslerile ainulaadse võimaluse teostada selles valdkonnas järelevalvet kõigi põhiõiguste seisukohast oluliste küsimuste osas.
Põhiõiguste järgimisega seotud probleemid võivad tuleneda näiteks puudulikust õiguslikust regulatsioonist või ebaõigest praktikast. Õiguskantsler saab nii ühel kui teisel juhul probleemi tuvastada ning juhtida tähelepanu kõigile isikuandmeid varjatult töötlevatele asutustele. Õiguskantsleri pädevusse kuulub vajadusel kontrollijate kontrollimine, mõjutades ja suunates neid oma kohustusi täitma. Järelevalve lahutamatuks osaks on asjakohased ettepanekud ja soovitused, et hoida ära nii tahtmatusest tulenevad kui ka võimalikud kuritarvitustega seotud riskid isikute õigustele põhjendamatute riivete tekkeks. Ka siis, kui jälitus- ja julgeolekuasutuste tegevus on formaalselt õiguspärane, püüab õiguskantsler seista selle eest, et isikute põhiõigustega arvestataks maksimaalsel võimalikul moel.
Õiguskantsler lähtub eeldusest, et avalikkus pole üldjuhul õiguste võimalikust rikkumisest selles valdkonnas teadlik ega saa oma õiguste kaitseks kohtu poole pöörduda. Asetades end nende isikute olukorda, kelle õiguseid ja vabadusi võidakse varjatud andmetöötlemise käigus riivata, saab õiguskantsler uurida ka selliseid küsimusi või probleeme, mida kohus ei pruugi ega teagi alati kontrollida.
Kontrollkäigud jälitusasutustesse
Möödunud aasta jooksul teostas õiguskantsler kontrolli Politsei- ja Piirivalveameti prefektuurides ja Keskkriminaalpolitseis, Maksu- ja Tolliametis ning Justiitsministeeriumi vanglate osakonnas. Õiguskantsleri nõunikud kontrollisid, kuidas on tagatud nende isikute põhiõiguste ja huvide kaitse, kes kuriteos kahtlusalusena või nn kolmanda isikuna (sh täiesti juhuslikult) satuvad kriminaalmenetluses teostatava varjatud andmekogumise (jälitustoimingu) objektideks. Kontrollkäigud hõlmasid tutvumist ühtekokku 148 jälitustoimikuga ning vestlusi jälitusasutuste ametnikega. Jälitustoimikute valik tehti 2013-2014. aastal avatud toimikute hulgast, milles aktiivne menetlus oli kontrollimise hetkeks lõppenud. Kontrolliti ca 40% toimikutest (mõnes asutuses ka rohkem).
Õiguskantsleri nõunikud hindasid eelkõige seda, kas kuriteo kohta teavet kogudes oli jälitustoimingu tegemine igal konkreetsel juhul õiguspärane, sh vältimatu ja vajalik, ning kuidas täitsid jälitusasutused isikute jälitustoimingust teavitamise nõudeid. Kontrollkäikude aktid saadeti teadmiseks ka Riigikohtu esimehele. Kokkuleppel Riigikohtuga on kavas käsitleda neid teemasid edaspidi ka kohtunike koolituskavas. Kõik aktidesse jõudnud ettepanekud tuginesid jälitustoimikutest ilmnenud konkreetsetele asjaoludele.
Kuna kontrollitud materjal sisaldas valdavalt riigisaladuseks või asutusesiseseks liigituvat teavet, siis on kontrollkäikude üksikasjalikud kokkuvõtted ja soovitused kättesaadavad vaid asjaomastele asutustele.
Jälitustoimingu luba
Mistahes jälitustoimingut saab õiguspäraseks ja lubatavaks pidada vaid siis, kui prokuratuur või kohus on selleks väljastanud vormikohase ja põhistatud loa.
Enamasti olid kontrollkäikude ajal vaatluse all olnud jälitustoimingu load põhjendatud. On mõistetav, miks poleks just konkreetset jälitustoimingut tegemata ning isikute põhiõigusi riivamata saanud tõendeid koguda olemasoleva kuriteokahtluse kontrollimiseks. Eriti selgelt järgisid jälitusmeetme rakendamisel ultima ratio põhimõtet osad Lõuna prefektuuri ja Keskkriminaalpolitsei talitused, kus jälitustoiminguid viidi läbi keeruliste ja suuremahuliste, sh organiseeritud isikute gruppide poolt toime pandud raskete kuritegude avastamiseks.
Paraku oli väljastatud ka selliseid jälituslube, mille puhul sisuline, jälitustoimingute vajalikkust ja vältimatust tõestav motivatsioon puudus. Mitmel juhul puudusid loas seaduses nõutavad argumendid, mis kinnitaks otseselt kuriteokahtluse all mitteolevate nn kolmandate isikute suhtes jälitustoimingu tegemise vajadust. Kriminaalmenetluse seaduse (KrMS) § 1262 lõike 4 kohaselt võib ka kolmanda isiku (sh kannatanu) suhtes teha mistahes jälitustoimingut, sealhulgas teda varjatult jälgida või salaja pealt kuulata, kui on põhjendatult alust arvata, et ta suhtleb, vahendab teavet, osutab kaasabi või võimaldab kasutada oma sidevahendit isikule, kes on kriminaalmenetluses kahtlustatav või kelle puhul on põhjendatult alust arvata, et ta pani või paneb kuriteo toime.
Põhiõiguste kaitse seisukohast tõsisemateks tuleb pidada juhtumeid, mil jälitustoiminguks oli küll luba väljastatud, kuid see ei vastanud konkreetse toimingu tegemist võimaldavale seaduses sätestatud alusele. Näiteks kuulati Ida prefektuuri tööpiirkonnas ühel juhul isikut kohtu loal salaja pealt tagaotsimiseks läbiviidavas menetluses. Seadus ei näe ette võimalust teha nimetatud jälitustoimingut tagaotsimise eesmärgil. Maksu- ja Tolliameti menetletud jälitustoimikus aga otsiti seaduse väärtõlgendusest tingitud praktikale tuginedes varjatult läbi postisaadetisi ja asendati nende sisu prokuröri loa alusel, ehkki seaduse (KrMS § 1266 lg 5) järgi saab sellise loa ühemõtteliselt väljastada vaid kohus.
Varjatud jälgimine prokuratuuri loas määratlemata isiku suhtes
Enamasti viisid kõik kontrollitud jälitusasutused jälitustoimingud läbi eesmärgipäraselt. Kontrollkäikude tulemusel ei tuvastanud õiguskantsleri nõunikud ühtegi toimingut, mis oleks läbi viidud prokuröri või eeluurimiskohtuniku loata.
Siiski tuvastati Põhja, Ida ja Lõuna prefektuuris ning Maksu- ja Tolliametis menetletud jälitustoimikute kontrollimisel juhtumeid, kus varjatud jälgimiseks (KrMS § 1265) antud jälitusloas sätestatud tingimusi päris täpselt ei järgitud. Tuli ette, et nimetatud toimingute käigus võeti eraldi jälgimise alla ka selliseid isikuid, kelle puhul konkreetne prokuröri luba seda otseselt ei võimaldanud. Nii näiteks jälgiti isikuid, kes olid kohtunud kuriteos kahtlustatavaga, olgugi, et varjatud jälgimise luba puudutas vaid kahtlusalust ennast. Õiguskantsler juhtis jälitusasutuste tähelepanu vajadusele juhinduda jälitustoimingute läbiviimisel alati konkreetsest jälitusloast ja selle ulatusest. Lisaks tähtaegadest kinnipidamisele tuleb järgida täpselt neid tingimusi, mille loa väljaandja on konkreetsele toimingule seadnud.
Isiku teavitamine jälitustoimingust
KrMS § 12613 lõike 1 kohaselt tuleb iga isikut, kelle suhtes jälitustoiming tehti, ning menetluse käigus tuvastatud isikut, kelle perekonna- või eraelu puutumatust toiminguga oluliselt riivati, viivitamata teavitada tema suhtes tehtud jälitustoimingu tegemise ajast ja liigist. Selliseks isikuks, keda peab teavitama, võib olla nii kahtlustatav, süüdistatav, kannatanu, tunnistaja kui ka mistahes muu inimene, kes kriminaalmenetluse läbiviimisest isegi ei tea, kuna sõltuvalt asjaoludest võib igaüks neist sattuda jälitustoimingu objektiks. Üksnes seaduses ettenähtud konkreetsete asjaolude esinemisel võib teavitamise prokuröri või teatud juhul kohtu loal edasi lükata.
Teavitamiskohustuse täitmisel pole märkimisväärseid probleeme vaid Keskkriminaalpolitseis. Kõigis teistes asutustes esines juhtumeid, mil isikuid nende suhtes tehtud jälitustoimingust õigeaegselt ei teavitatud. Kohati jäetigi isik teavitamata (selliseid juhtumeid oli 7) või tehti seda ilma prokuratuuri sellekohase loata lubamatult pika viivitusega. Kontrollkäikudel tuvastati kokku 10 juhtumit, mil isikute teavitamine viibis põhjendamatult vähemalt aasta või kauemgi.
Jälitustoimingust teavitamisega põhjendamatu viivitamine piirab seaduses sätestatud kaebevõimaluste õigeaegset kasutamist.
Põhjuseta viivitamine jälitustoimingust teavitamisega võib seada ohtu kahtlustatavate ja süüdistatavate kaitseõiguse efektiivse teostamise, kuna sellega lükkub edasi inimese võimalus tutvuda tema kohta kogutud jälitusteabega, mille hulgas võib sisalduda ka enda kaitsmiseks vajalikku. Nimelt näeb kriminaalmenetluse seadustik ette, et sel, keda on ülalviidatud toimingutest teavitatud, on soovi korral võimalik tutvuda tema kohta kogutud andmetega ja jälitustoimingu käigus tehtud salvestistega. Prokuratuur võib siiski teatud juhtudel tutvumisõigust piirata, seda ennekõike siis, kui tutvumine võiks kahjustada mõne teise isiku õigusi, seada kedagi ohtu või paljastada lubamatult jälitusasutuse meetodeid, taktikat ja vahendeid.
Samuti piirab teavitamata jätmine või hilinenud teavitamine seaduses sätestatud kaebevõimaluste õigeaegset kasutamist. Seaduse kohaselt võib kohtu poolt jälitustoiminguks antud loa andmise määruse peale esitada määruskaebuse ringkonnakohtule. Lisaks võib esitada kaebuse ka jälitustoimingu käigu, sellest teavitamata jätmise ja sellega kogutud andmete tutvustamata jätmise peale - esmalt prokuratuurile, kelle otsustuse võib omakorda vaidlustada maakohtus eeluurimiskohtuniku juures. On aga mõistetav, et isik, kes jälitustoimingust ei tea, ei oska tahta sellega seoses kaebust esitada.
Oluline on ka see, et korrektne jälitustoimingust teavitamine ja vastava materjali tutvustamine loovad eeldused jälitustoiminguga kogutud, kuid edaspidi menetluses ebavajalike isikuandmete hävitamiseks. Üldreeglina hoitakse jälitusega kogutud isikuandmeid alles senikaua, kuni vastav toimik – kriminaal- või jälitustoimik – säilib, tundmata huvi selle vastu, kas inimene ise seda soovib või mitte. Kui jälitusteave on kriminaalasjas tõenduslikult oluline ja on lisatud kriminaaltoimikusse, siis näeb seadus siiski ette, et juhul kui seda ei ole vaja säilitada, võib isik, kelle põhiõigusi on jälitustoiminguga riivatud, pärast kohtuotsuse jõustumist taotleda selle teabetalletuse hävitamist. Arusaadavalt aga saab sellist taotlust esitada vaid isik, kes teab, et selline materjal on olemas. Jälitusandmete olemasolust kriminaaltoimikus saab teada kindlasti kahtlustatav, kuid jälitustoiminguid ei tehta vaid kahtlustatavate suhtes. Jälitustoimingute orbiiti võivad sattuda ka mitmed teised isikud, kes suhtlevad kellegagi, kelle tegusid kriminaalmenetluses uuritakse. Sellised teised, sagedasti pahaaimamatud isikud ei pruugi jälitustoimingutest teada saada muidu, kui üksnes korrektse jälitustoimingust teavitamise läbi.
Oluline on ka see, et mitte kogu jälitustoiminguga kogutud teave ei lisata kriminaaltoimikusse. Teave, mis lõpuks süüdistuse esitamiseks ja tõendamiseks vajalik ei ole, jääb jälitustoimiku materjali hulka. Seaduse kohaselt on selline teave reeglina piiratud tasemel riigisaladus, mis tähendab, et juurdepääs sellele on ühest küljest oluliselt piiratud ja teisest küljest teabe säilitamise kohustus oluliselt pikaajalisem. Samas näeb seadus ette, et jälitustoiminguga kogutud teave kaotab salastatuse, kui seda on tutvustatud isikule, kelle andmeid koguti. Nõnda on võimalik tutvumisega tuua materjali võimaliku hävitamise tähtaega ettepoole. Lisaks näeb jälitustoimiku säilitamise kord ette, et jälitustoimingu käigus tehtud teabetalletuse, mida ei ole lisatud kriminaaltoimikusse ja mida ei ole vaja säilitada, võib pärast jälitustoimiku sulgemist hävitada, kui isik, keda on jälitustoimingu tegemisest teavitatud, seda taotleb.
Nii võimaldab õigeaegne jälitustoimingust teavitamine muuhulgas vältida ka seda, et riigi andmekogudesse koguneks ebavajalikult pikaks ajaks inimeste eraelu puudutavat teavet ja muid isikuandmeid. Tagamaks, et isikute õigused oleks selles osas paremini kaitstud, pöörab õiguskantsler ka tulevikus oma kontrolli käigus sellele küsimusele tõsist tähelepanu.
Positiivses mõttes tuleb esile tõsta neid prokuröre, kes on teostanud teavituskohustuse täitmise üle põhjalikku järelevalvet ning andnud jälitusasutustele sellekohaseid konkreetseid juhiseid. Lisaks sellele toimib enamikes jälitusasutustes regulaarne ja mitmetasandiline sisekontroll, mis tagab jälitustegevusele konkreetsest menetlejast sõltumatu täiendava hinnangu andmise ning aitab ära hoida suuremaid vigu jälitustoimingute tegemisel ja vormistamisel. Näiteks Lõuna ja Lääne prefektuuris on selline sisemine kontrollisüsteem ära hoidnud juhtumeid, kus isikud oleks jälitustoimingutest jäänud üldse teavitamata.
Isikuandmeid sisaldava jälitusteabe avalikustamine
Jälitustoimingutega seonduvalt lahendas õiguskantsler ka mitmeid individuaalkaebuseid. Nii tuli ühe isiku avalduse alusel kontrollida Kaitsepolitseiameti tegevuse seaduslikkust varjatud andmekogumise käigus saadud isikuandmete avalikustamisel. Konkreetne juhtum puudutas jälitustoimingu käigus tehtud salvestise edastamist Eesti Televisioonile. Avaldaja hinnangul puudus Kaitsepolitseiametil õiguslik alus kriminaalmenetluses kogutud teabe avalikustamiseks, sealhulgas Eesti Televisioonile vastava jälitustoiminguga saadud videolõigu üleandmiseks. Sellisel kujul toimunud andmeedastus riivas avaldaja arvates oluliselt tema põhiõigusi.
Avaldaja õiguste rikkumist konkreetsel juhul siiski ei tuvastatud. Isikuandmeid sisaldava jälitusteabe ajakirjandusele väljastamisel kuulub jälitusasutuse pädevusse õigus otsustada, milline asjassepuutuvatest ning kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on konkreetsel juhul kaalukam. Õiguskantsleri hinnangul oli Kaitsepolitseiamet isikuandmete kaitse seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku norme järgides jälitustoimingu salvestise meediale väljastamise otsustamisel kaalunud ühelt poolt (ülekaaluka) avaliku huvi olemasolu ja teisalt seda, kas andmete avalikustamisega kaasnev põhiõiguste riive (isiku õiguste ja huvide kahjustamine) on oluline või mitte.