Tänavu kevadel täitus erakondade rahastamise järelevalve komisjoni (ERJK) esimese koosseisu viis tegevusaastat. Vastavalt Riigikogu valimistulemusele suurenes komisjoni uus koosseis 2015. aastal kahe uue liikme võrra, sest parlamendis on nüüd esindatud kuus erakonda eelmise koosseisu nelja asemel. Õiguskantsleri esindajana erakondade rahastamise järelevalve komisjonis jätkab Kaarel Tarand.
Poliitika rahastamist ja selle kontrolli reguleerivate seaduste kvaliteedist üldiselt
ERJK tegevuspraktika näitab, et erakonnaseaduse ebatäpsus annab jätkuvat alust kohtuvaidlusteks.
Riigikogu praegusel koosseisul napib valmisolekut otsida konsensust seaduse (ja mitte ainult erakonnaseaduse, vaid ka sellega külgnevate Eesti riigi juhtimiskorraldust reguleerivate aktide) muutmiseks või täiendamiseks.
Jätkuvalt on reguleerimata erakondade sidusorganisatsioonid, mille kaudu on võimalik rahastada poliitikat väljaspool erakonna rahastamisele ja aruandlusele seatud piire. Tõsi, needki piirid on liialt ähmased.
Selgeid norme on ausat poliitilist konkurentsi silmas pidades kindlasti tarvis, pelgast avalikkuse kontrollist ei piisa. Asi on selles, et nende normide adressaadiks on kõik kandideerijad. Lubatu ja lubamatu piirid peaksid olema hõlpsasti mõistetavad ka avalikkusele. Lisaks on ette nähtud kontrollimehhanismid, karistused ja kohtulik kontroll – kõik need vajavad kvaliteetset õigusraamistikku.
Nõudeid ERJK liikmetele ei peaks olema tingimata vaja seadusega kehtestada. Õigustatult negatiivne reaktsioon äsja kuriteo eest karistatud poliitiku määramisele ERJK liikmeks aitas loodetavasti kinnistada kirjutamata reeglit, mille kohaselt järelevalveorgani töös peaksid osalema inimesed, keda avalikkus saab usaldada.
ERJK ettekirjutuste avalikkus
2013. aasta kohalike valimiste järel tegi ERJK ridamisi ettekirjutusi mitmesuguste keelatud annetuste vastuvõtmise eest. Need puudutasid linnaeelarvevahendite kasutamist kandideeriva ametiisiku isiklikuks poliitiliseks reklaamiks valimiste eel. Kõik viis ettekirjutust on vaidlustatud kohtus ning praeguseks jõudnud ringkonnakohtute ning Riigikohtu arutada.
Kahjuks on jätkuvalt jõus seisukoht, et kuni kohtuvaidlus pole saanud lõplikku, see tähendab Riigikohtu tasandi lahendust, siis ei tohi ERJK erakondadele tehtud ettekirjutusi oma koduleheküljel avaldada. Õiguskantsleri hinnangul kuuluvad ka need järelevalveettekirjutused avaldamisele kohe peale jõustumist kohtuvaidlustest sõltumata. Avaldada tuleb ka info kohtusse pöördumise ja kohtuotsuse kohta. Vastavalt avaliku teabe seadusele peavad erakondadele tehtud ettekirjutused olema avalikud alates erakonnale kättetoimetamisest ja sõltumata kohtusse kaebamisest.
Pole ühtki kaalukat õigusriigis aktsepteeritavat alust mainitud ettekirjutuste avaldamisest keelduda, kui kõik teised samalaadsed ettekirjutused on avalikud vaatamata kohtuvaidlusele. Avalikkusel on õigus ettekirjutuse tegemisest nagu ka ettekirjutuse vaidlustamisest teada.
Jõustunud kohtulahendite vajadus
Juba aasta pärast toimuvad järgmised kohaliku omavalitsuse volikogude valimised. Loodetavasti jõuavad kohtud aegsasti enne valimiskampaania algust lõplike lahenditeni ja saab selgeks, millised reklaami- ja rahastamisvõtted on lubatud, millised keelatud. Poliitiline konkurents peab olema aus, st kõikidel erakondadel, valimisliitudel ja kandidaatidel peaks olema õiguslikud raamid selged.
Poliitilise konkurentsi aususe tagamisest
Riigikogu praegune koosseis pole ilmutanud tahet jätkata mõttevahetust teemadel, mis Eesti ühiskonnas teravalt päevakorrale tõsteti aastatel 2012-2013 ning mis vormusid rahvakogu jt ettepanekuteks poliitiliste mängureeglite korrastamisel.
Üks oluline teema toona oli ka erakondadele finantsiliselt võrdsemate võimaluste kindlustamine ning võimalike kulutamispiiride seadmine. ERJK praktikast ilmnevad faktid paraku kõnelevad ilmsest vajadusest muutuste järele.
Esiteks tõmbas valimistulemus kriipsu peale väiksemate erakondade võimele minimaalseltki majanduslikult toime tulla. Ka järelevalves peab ERJK kulutama energiat tühja selleks, et tegelikult mittetoimivate erakondade aruandlust seadusega vastavusse aidata. Suurte parlamendierakondade finantsiline, aga ka aruandluse alane võime on märkimisväärselt suurem kui parlamendiväliste erakondade, kohalike valimisliitude või üksikkandidaatide oma. Ometi kehtivad samad aruandlusreeglid, eriti kampaaniakulude osas, kõigile aktiivselt poliitväljal tegelejatele pea võrdses ulatuses.
Praegused seadused jätavad täiesti reguleerimata poliitikaga kaudselt seotud organisatsioonid. Need, mis edendavad mingit ideed või maailmavaadet, ent ise valijate häältele ei pretendeeri. Kuivõrd taoliste organisatsioonide kasutamine erakondade valimisedu toetuseks on levinud, on põhjendatud rahastamispiirangute või vähemalt raha allikate avaldamise nõude kehtestamine ka neile. Hetkel ei kohusta ükski seadus taolisi organisatsioone oma eelarveid ja tuluallikaid ERJK-le avaldama. Võimalik, et erakondadega sarnased rahastamispiirangud ja aruandluskohustus, sh avalikustamine, oleks taoliste organisatsioonide suhtes ebaproportsionaalne. Kohustus see info kontrollorganile avaldada oleks aga põhiseaduspärane ja on vältimatult vajalik. Jättes sellises hallis tsoonis liikuva kampaaniaraha päritolu ja hulga uurimata ning õiguslikult reguleerimata, suureneb Eestis risk, et valimistulemusi hakkab mõjutama teadmata päritoluga raha.
ERJK käsutuses olevatest aruannetest ilmneb parlamenti pääsenud erakondade üsnagi vilets majanduslik olukord 2015. aasta lõpus. Erakonnad tegelesid peaasjalikult vanade (kampaania)võlgade tasumisega, tehes seda sisulise poliitilise tegevuse arvel. Kui Eesti parlamentaarne demokraatia ja selle areng peavad eelkõige seisma tugeval erakonnademokraatial, siis sellest tulenevalt pole erakonnademokraatia tugevusega lood hästi.
Aina vähem, suhteliselt, suudavad erakonnad hankida finantsvahendeid oma liikmetelt ja annetajatelt, mistõttu suureneb erakondade sõltuvus riigieelarvelisest toetusrahast, mida parlamenti pääsenutele jagatakse Euroopa võrdluses heldelt. Tänaseks on parlamendierakondadest saanud eelarve mõttes riigi avaliku võimu struktuuri osa. Seetõttu tuleb ikka ja jälle küsida, kas selline olukord on normaalne. Samuti tuleb küsida, kas kehtiv olukord ikka kindlustab maailmavaadete ausa konkurentsi nii kitsamalt erakondlikus ringis, lähenevate kohalike valimiste kontekstis aga ka võimuvõistluses riiklikult rahastatud erakondade ning vaid oma kulul tegutsevate valimisliitude vahel. Küsimus on seda olulisem, kui avaliku võimu kujundamist ja teostamist vaadelda käivitunud haldusterritoriaalse reformi ning kohaliku volikogu mandaadi ja Riigikogu liikme mandaadi ühitamise taasvõimaldamise kontekstis.