LAPSEVANEMALE

Kiusamine või selle ohvriks olemine ei ole loomulik ega ammugi vajalik osa inimese arengus. Lapse turvalise arengu toetamiseks on oluline, et iga vanem regulaarselt vestleb oma lapsega ja teab, kuidas lapsel läheb.

Esmased soovitused sulle on:

  • Leia oma lapse jaoks aega, arutle temaga ja püüa mõista, kuidas laps ennast koolis tunneb, kellega suhtleb ja mida oma sõpradest arvab. Nii on sul võimalik ennetada lapse sattumist olukorda, kus ta jääb kiusatavaks või hakkab ise kiusajaks.
  • Pöördu psühholoogi poole, kui vajad täpsemat nõu, kuidas oma last aidata. Vajadusel saad psühholoogi poole pöörduda ka väljaspool kooli asuvas nõustamiskeskuses. Tugispetsialistide kontakte leiad infovoldikust “Psühholoogilise ja psühhiaatrilise abi saamise võimalused Eestis” (elektrooniliselt kättesaadav õiguskantsleri kodulehel laste ja noorte õiguste rubriigis infomaterjalide all).

1. KIUSAJA EI OLE HALB LAPS JA SINA EI OLE HALB LAPSEVANEM.

Kiusaja vajab abi ja selgitusi, millest kahju tema käitumine teistele tekitab. Kui tunned, et vajad nõu oma lapse toetamiseks, pöördu julgesti tugispetsialisti poole koolis või mõnes nõustamiskeskuses.

2. KIUSAJA KÄITUMISE MUUTUMISEKS PEAB TA SAAMA SELGE SÕNUMI KIUSAMISE LUBAMATUSEST.

Kiusav käitumine ei ole ühelgi juhul lubatav ja see peab lõppema. Isegi siis, kui kiusaja oskused, vilumused, teadmised või käitumine teiste inimestega on väga head või koguni silmapaistvad.

3. KIUSAMINE EI OLE LOOMULIK OSA TÄISKASVANUKS SAAMISEL.

Lapsed, kes on kiusamise ohvrid ei saa sellest kogemusest tugevamaks ega arene paremini. Kiusamine võib ohvrile tekitada hoopis pöördumatut kahju. Kiusajad, kelle käitumisse ei ole sekkutud, kalduvad edasises elus teistest sagedamini väljendama inimestega suheldes põlgust või tekitama õigusvastast kahju.

4. KIUSAJAT JUHIB SAGELI HIRM, et tema positsioon klassis või rühmas ei ole kindel.

Ta usub, et kiusamine või selle korraldamine aitab tal säilitada positsiooni kaaslaste seas või võita nende heakskiitu. Kaaslaste hinnangust sõltumine on eakohane ning eriti murdeeas on möödapääsmatu. Oma kahjustava tegevusega võib kiusaja püüda juhtida tähelepanu eemale iseenda võimalikelt “puudustelt” nagu ebakindlus, hirm, väärtusetuse tunne või oskamatus keeruliste olukordadega toime tulla.

5. Kiusaja käitumist “hoiavad elus” pealtvaatajad

ehk inimesed, kelle arvamusest ta sõltub või kelle arvamus on tema jaoks oluline. Seetõttu ei ole piisav pelgalt kiusava käitumise taunimine, pöörduda tuleb ka kooli poole, et otsida üheskoos lahendusi.

6. Igasuguse vägivalla või alandava käitumise hukkamõistmine on hädavajalik.

Seejuures tuleb arvestada, et laps lähtub “õige” ja “vale” käitumise määratlemisel mitte niivõrd sõnades väljendatust kui reaalsusest, mida ta igapäevaselt näeb ja kogeb. Kui kodus räägitakse ühte, kuid käitutakse teisiti, kalduvad lapsed lähtuma sellest, kuidas käitutakse. Näiteks laps, keda kodus füüsiliselt karistatakse (mis on keelatud), võib sellest järeldada, et löömine on lubatud. Sellisel juhul tundub vanema sõnum, et teisi ei tohi lüüa, lapsele silmakirjalik.

MIDA TEHA?

Kui paned tähele, et sinu lapse käitumises on kiusamisele viitavaid märke (alandavate sõnumite edastamine, sage põlguse väljendamine klassikaaslase suhtes, pahatahtliku sisuga naljad mõne konkreetse lapse suhtes), siis:

1. Säilita rahu ja mõtle läbi, kuidas sa lapsega sel teemal räägid.

Sina lapsevanemana oled oma käitumisega lapsele eeskujuks. Kuigi sul võib olla raske end rahulikuks sundida, siis emotsioonide ajel tegutsema asudes võid teha otsuseid, mida hiljem kahetsed.

2. Hinda oma teadmisi ja oskusi.

Kas sa suudad ise seda olukorda lahendama asuda või vajad sa kellegi abi? Vajadusel otsi keegi, kes oskab sind aidata (nt psühholoog koolis või mõnes nõustamiskeskuses). Pole häbiasi tunnistada, et ma ei oska või ma kardan antud teemaga tegeleda. Küll aga on häbiasi olukorda ignoreerida.

3. Vestle lapsega ja kuula teada, ole lapsele partneriks ja arutage koos.

Leia oma lapse jaoks aega, arutle temaga ja püüa mõista, kuidas ta tunneb ja mõistab seda olukorda. Las laps räägib sulle oma sõnadega täpselt juhtunust. Kui laps peab kirjeldama, mida ta teisele lapsele tegi, võib see aidata tal paremini mõista kiusatava tundeid. Lase lapsel selgitada oma käitumise põhjuseid, kuid ära unusta, et laps võib olla segaduses ja ei pruugi osata oma käitumist selgitada.

4. Mõtle läbi, kas su lapsel on piisavalt võimalusi oma saavutus- ja tunnustusvajaduse rahuldamiseks (hobid, sporditrennid jms).

Kiusamine võib olla seotud sellega, et lapsel on tähelepanu- ja tunnustusvajadus või madal enesehinnang. Aita oma lapsel leida hobi või õppeaine, milles ta on tugev. Tunnusta last olukordades, kus ta on käitunud hästi – ainult negatiivse tagasiside kaudu ei õpi laps positiivselt käituma. Samas anna talle selgelt teada, kui tema käitumine on lubamatu, sh kellegi kiusamine.

5. Võta esimesel võimalusel ühendust õpetajaga ja/või kooli esindajaga.

Räägi oma tähelepanekutest ja küsi, milline on nende soovitus sellises olukorras tegutsemiseks.

6. Pöördu vajadusel psühholoogi poole.

Abi saad küsida nii koolipsühholoogilt kui ka nõustamiskeskuses töötavalt spetsialistilt.

KIUSAMISE EITAMINE VÕI SELLE VÄHETÄHTSAKS PIDAMINE EI AITA LAST. KA AINULT KIUSATAVA ENESEKINDLUSE TOETAMISEST VÕIB JÄÄDA VÄHEKS.

Tekstide autorid: Triin Kahre, Ly Kasvandik, Jürgen Rakaselg, Kristiina Treial

Õiguskantsleri Kantselei 2017 ©