Väärkohtlemine on piinamine, julm, ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine või karistamine.
Õigust mitte olla piinatud ja muul viisil väärkoheldud loetakse üheks õigusriigi aluspõhimõtteks. Kõnealune õigus kaitseb isikut piinamise vastu selle tavatähenduses (politseiametnik ei tohi ülekuulamisel tunnistuse saamiseks kinni peetud isikut peksta) ning tema inimväärikust, füüsilist ja psüühilist terviklikkust laiemalt. Nii on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas loetud väärkohtlemiseks isiku sunniviisilist kiilakaks ajamist enne mõne päeva pärast toimuma pidanud kohtuistungit, mittesuitsetajast kinnipeetava paigutamist aastateks samasse kambrisse suitsetajatega, kinnipidamisruumi pikaajalist ülerahvastatust ja ebasanitaarseid tingimusi, meditsiinilise abi osutamata jätmist kinnipidamisasutuses jms.
Piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni artikli 1 kohaselt on piinamine tegevus, millega tekitatakse inimesele tugevat füüsilist või vaimset laadi valu või kannatusi, et saada temalt või kolmandalt isikult teavet või ülestunnistusi; et karistada teda teo eest, mille on toime pannud tema ise või kolmas isik või mille toimepanemises teda kahtlustatakse; et hirmutada teda või kolmandat isikut või et neid millekski sundida või mis tahes diskrimineerimisel rajaneval põhjusel ning kui sellise valu või kannatuste tekitajaks on ametiisik või muu isik, kes täidab ametiisiku ülesandeid, või kui seda tehakse nende kihutusel või nende väljendatud või vaikival nõusolekul. Mõiste ei hõlma seaduslike karistuste kohaldamisest tulenevat, nendele karistustele omast või nendega juhuslikult kaasnevat valu või kannatust.
Piinamise kolm tunnust on:
- tugeva füüsilise või vaimse valu või kannatuste tekitamine;
- tahtlus ja teatud kindel eesmärk („[---] et saada temalt või kolmandalt isikult teavet või ülestunnistusi; et karistada teda teo eest, mille on toime pannud tema ise või kolmas isik või mille toimepanemises teda kahtlustatakse; et hirmutada teda või kolmandat isikut või et neid millekski sundida või mis tahes diskrimineerimisel rajaneval põhjusel [---]".);
- toimepanija seotus avaliku võimuga („[---] on ametiisik või muu isik, kes täidab ametiisiku ülesandeid, või kui seda tehakse nende kihutusel või nende väljendatud või vaikival nõusolekul".).
Rahvusvahelised dokumendid toovad piinamise kõrval välja erinevaid väärkohtlemise vorme, nt julm, ebainimlik või inimväärikust alandav, ebainimlik või alandav. Eesti põhiseadus viitab §-s 18 piinamisele ning kohtlemisele ja karistamisele julmalt või väärikust alandavalt. Samas ei ava eelnimetatud ÜRO konventsiooni fakultatiivne protokoll muude keelatud kohtlemise vormide mõisteid ehk ei selgita julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise sisu.
Ranget piiri erinevate väärkohtlemise esinemisvormide vahele tõmmata ei ole võimalik. Nende eristamine sõltub paljude asjaolude koostoimest – väärkohtlemise olemusest (milles see seisneb), eesmärgist (teadlik ja tahtlik kannatuste tekitamine), karmusest (väärkohtlemise kestvus, füüsilised ja psüühilised tagajärjed) ning teistest juhtumi asjaoludest (nt kannatanu sugu, vanus, tervislik seisund; raskendavate asjaolude koostoime jms).