Tunnustusauhinna taotluse bänner

 

Koolikiusamise vastase veebilehe bänner

Vaatamata jahiseltsi mitte kuuluvate jahimeeste jahipidamise võimaluste piiratusele ei ole jahiseadus põhiseadusega vastuolus

Õiguskantsleri poole pöörduti küsimusega jahiseltsi mitte kuuluvate jahimeeste võimaluste kohta jahti pidada. Õiguskantsler on varemgi tegelenud jahiseaduse jahipidamisvõimaluste regulatsiooni, seal hulgas jahiseltsi mitte kuuluvate ning maad mitte omavate jahimeeste jahipidamisvõimaluste küsimusega. Tuleb möönda, et nende jahimeeste, kes ei ole liitunud ühegi jahipiirkonna kasutusõigust omava jahiseltsiga ega oma ka ise maad, võimalused jahti pidada on piiratud.

Analüüsinud aga jahiseaduse regulatsiooni tervikuna ning võttes arvesse ka Keskkonnaministeeriumi selgitusi, ei tuvastanud õiguskantsler siiski, et jahiseadusest tingitud jahipidamisvõimaluste piiratus oleks niivõrd intensiivne, et tingiks selles osas jahiseaduse põhiseadusvastasuse.

Põhiseadus ei nimeta õigust pidada jahti ühe põhiõigusena. Ometi on jahipidamine kui isiku vaba eneseteostuse viis aga seejuures ei ole jahipidamine piiramatu õigus. Jahipidamise puhul on paratamatu see, et kütitavate ulukite näol on tegemist piiratud ressursiga, see tähendab, et  kõik jahipidamisest huvitatud ja selleks kvalifitseeritud isikud ei saa mis tahes soovitud mahus loomi küttida. See omakorda tingib vajaduse reguleerida seda, kellel, mis eeldustel ja mis mahus on võimalik jahti pidada.

Jahipidamise reeglid sätestab jahiseadus. Nii jahi korraldamine kui ka jahipidamisega kaasnevate kohustuste kandmine on seaduse järgi reguleeritud peaasjalikult läbi jahipiirkondade moodustamise ning jahipiirkonna kasutusõiguse lubade andmise. Seejuures ei ole jahipiirkonna kasutajal siiski täiesti vaba voli otsustada, milliseid ulukeid ja kui suures mahus igal aastal küttida. Jahiseadus näeb ette, et põdra, punahirve, metssea ja metskitse küttimismaht lepitakse iga-aastaselt kokku jahindusnõuskogus ning et pruunkaru, hundi, ilvese ja hallhülge küttimismahu kehtestab igal jahiaastal Keskkonnaamet.

Lisaks tuleb toonitada, et jahipiirkonna kasutajaks olemine ei anna aga üksnes õigusi, vaid toob kaasa ka kohustusi. Nii on jahipiirkonna kasutajal kohustus viia oma piirkonnas läbi ulukite seiret ning hüvitada seaduses sätestatud tingimustel maaomanikele ulukite tekitatud kahju. Võtteski arvesse, et jahipiirkonna kasutamine ei tähenda üksnes õigust jahti pidada, vaid et sellega kaasnevad ka regulaarsed, nii aega kui raha nõudvad kohustused, peab õiguskantsler iseenesest põhjendatuks seda, et jahipiirkonnas eelistatakse piirkonna jahtimisvõimaluse andmisel mitte üksikisikuid, vaid just jahiseltse, kes oma tegevust koordineeritult ja pikema perspektiiviga korraldavad.

Keskkonnaministeeriumist saadud teabe järgi on Eestis hetkel moodustatud 328 jahipiirkonda, mille osas on väljastatud 321 jahipiirkonna kasutusõiguse luba juriidilistele isikutele  ning 3 riigiasutusele. Ministeeriumilt saadud vastuse aja seisuga oli jahipiirkonna kasutusõiguse andmise menetlus pooleli 4 jahipiirkonnas. Eelnevast nähtub, et üheks peamiseks võimaluseks Eestis jahti pidada on kuuluda mõnda jahipiirkonna kasutamise õigust omavasse jahiseltsi.

Pöörduja  avaldusest nähtub, et tal ei ole õnnestunud ühegi jahiseltsi liikmeks astuda. Samas nähtub jahiseltside praktikast, et jahiloa saamiseks ei pea jahimees tingimata seltsi liige olema, vaid et jahiseltsid müüvad jahilube ka n-ö väljapoole või pakuvad võimalust osaleda nn külalisjahis. Arvestades seejuures kütitavate ulukite ja sellest tingitud jahilubade piiratust ei ole jahiseltsil siiski kohustust kõigile soovijaile jahilube müüa. Lisaks eeltoodule on jahiseltsi mitte kuuluvatel jahimeestel võimalik saada jahilube, osaledes Riigimetsa Majandamise Keskuse korraldatavatel jahipiirkonna jahilubade eelisõigusega omandamise enampakkumistel, kus kindlaksmääratud piiridega jahipiirkonna osale.

Eraldi tuleb märkida, et sõltumata sellest, kes on konkreetses piirkonnas jahipiirkonna kasutaja, on maaomanikel seadusest tulenev õigus oma kinnisasjal väikeulukitele jahti pidada ning seda teistelgi võimaldada. Jahipiirkonna kasutaja on kohustatud kehtiva jahitunnistuse alusel andma tasuta jahiloa väikeulukite küttimiseks oma kinnisasjal jahti pidavale maaomanikule või tema määratud isikutele.

Sellest tulenevalt ei pea jahti pidada soovival isikul tingimata endal mõnes jahipiirkonnas maad olema. Piisab ka kokkuleppest mõne maaomanikuga, kes lubab oma maal väikeulukitele jahti pidada. Selliselt maaomaniku määratud isikutele peab piirkonna kasutusõigust omav jahiselts jahiloa tasuta väljastama.

Ülaltoodud analüüsi valguses tuleb õiguskantsleril asuda seisukohale, et vaatamata jahipidamise võimaluste piiratusele ei ole jahiseadus ses küsimuses põhiseadusega vastuolus.

Õiguskantsleri seisukoht täismahus: http://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_seisukoht_vastuolu_mittetuvastamise_kohta_jahipidamisvoimaluste_kooskolast_pohiseadusega.pdf