Väärkohtlemise ennetamine

ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 5 kohaselt ei tohi kellegi suhtes rakendada piinamist või julma, ebainimlikku, inimväärikust alandavat kohtlemist või karistust. Keeldu peetakse absoluutseks inimõiguseks ja demokraatliku ühiskonna põhiväärtuseks ning kõrvalekalded ei ole õigusriigis lubatavad. Õigust mitte olla piinatud, julmalt, ebainimlikult või väärikust alandavalt koheldud või karistatud on lisaks ÜRO inimõiguste deklaratsioonile kajastatud nii ülemaailmsetes kui ka regionaalsetes inimõigusi käsitlevates rahvusvahelistes dokumentides. Kõnealune õigus on sätestatud ka Eesti Vabariigi põhiseaduses, mille § 18 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada.

Eesti ühines ÜRO-s 10.12.1984 vastuvõetud ja 26.06.1987 jõustunud piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooniga 01.06.2002. Konventsiooni eesmärk on võidelda piinamisega kõikjal maailmas.

18.12.2002 võttis ÜRO vastu piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivse protokolli. Eesti Vabariik kirjutas protokollile alla 21.09.2004 ning see jõustus Eesti suhtes 27.11.2006.

Selle protokolli kohaselt peab liikmesriik looma või nimetama piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamiseks vähemalt ühe ennetusasutuse, kelle ülesandeks on kontrollida kinnipidamiskohtade tegevust eesnimetatud eesmärgist lähtuvalt. Eestis on selleks institutsiooniks õiguskantsler.

Õiguskantsler kui riigi ennetusasutus

 

ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivse protokolli kohaselt on riigi ennetusasutuse ülesanded:

  • korrapäraselt kontrollida kinnipidamiskohtades vabaduse kaotanud isikute kohtlemist, et vajaduse korral tõhustada nende kaitset väärkohtlemise vastu;
  • esitada asjaomastele ametiasutustele soovitusi, mille eesmärk on parandada vabaduse kaotanud isikute kohtlemist ja kinnipidamistingimusi ning ennetada väärkohtlemist, võttes arvesse ÜRO vastavaid norme;
  • teha õigusaktide ja nende eelnõude kohta ettepanekuid ning tähelepanekuid.

 

Kinnipidamiskoht peab kontrollkäigu ajal tagama õiguskantsleri seaduse § 27 lg 3 järgi õiguskantslerile:

  • vaba juurdepääsu teabele, mis on vajalik, et kontrollida, kas järelevalvealune asutus järgib põhiõiguste ja -vabaduste tagamise põhimõtet ning hea halduse tava;
  • vaba juurdepääsu teabele, mis käsitleb järelevalvealuses asutuses viibivaid isikuid ning nende kinnipidamistingimusi ja asukohta;
  • ligipääsu järelevalvealuse asutuse hoonetesse ja territooriumile;
  • võimaluse vestelda iga järelevalvealuses asutuses viibiva piiratud õigustega isikuga ning järelevalvealuse asutuse personaliga ilma teiste isikute juuresolekuta.

 

Samuti tuleb järelevalvealusel asutusel osutada sama paragrahvi lõike 4 järgi menetluses ametiabi.

Õiguskantsler kontrollib kinnipidamiskohti regulaarselt. Kontrollitavad asutused ja kontrollkäikude ajakava kinnitab ta oma tegevusaasta tööplaanis. Tööplaan ei kajasta erakorralisi kontrollkäike, need toimuvad vajadusest lähtuvalt. Näiteks pärast seda, kui õiguskantslerile on laekunud informatsioon väärkohtlemise juhtumi kohta.

Kinnipidamisasutuste valiku ja kontrollimissageduse aluseks on kriteeriumid, nagu asutuse olemus, kinni peetavate isikute arv, see, kui kiiresti kinni peetavad isikud asutuses vahetuvad, väärkohtlemise esinemise risk jms. Õiguskantsler püüab külastada igat kinnipidamisasutust vähemalt kord kolme aasta jooksul. Kontrollkäik võib toimuda nii ette teatatult kui ka ette teatamata, nii päeval kui öösel, nii tööpäeval kui nädalavahetusel. Õiguskantsler võib vajadusel kaasata kontrollkäigule erialaasjatundjaid (nt perearst, psühhiaater), olutundjaid (nt ratastooli kasutaja) või viia kontrollkäigu läbi koostöös mõne riikliku järelevalve asutusega (nt Ravimiamet, Sotsiaalkindlustusamet, Päästeamet).

Kontrollkäigu ajal vestlevad õiguskantsler ja tema nõunikud usalduslikult asutuse personaliga ning asutuses kinni peetavate isikutega teiste juuresolekuta. Samuti tehakse ringkäik asutuses, mille käigus pööratakse tähelepanu asutuses viibivate isikute elutingimustele, kas olukord asutuses võimaldab ennetada piinamist ning ebainimlikku ja alandavat kohtlemist, kuidas on korraldatud tervishoiuteenused, tutvutakse asjassepuutuvate andmekogude ja dokumentidega jne.

Menetlustoimingu vormi ja muud üksikasjad määrab õiguskantsler lähtudes eesmärgipärasusest, efektiivsusest, lihtsusest ja kiirusest, vältides üleliigseid kulutusi ning ebameeldivusi isikutele. Kui seadus näeb ette täpsed nõuded menetlustoimingu läbiviimiseks, lähtub õiguskantsler vastavatest nõuetest. Õiguskantsler võib volitada õiguskantslerile ettenähtud toiminguid sooritama õiguskantsleri asetäitja-nõuniku või nõuniku.